Kirjad laagrist

by Raimond Kaugver

Autentsel materjalil rajanevad lood räägivad Vorkuta vangilaagritest stalinistliku terrori ajal 40-ndate aastate teisel poolel.

176 pages, Paperback

First published January 1, 1989

Reviews

[Lauri Laanisto · Rating 5 out of 5]

Olin seda kunagi ammu lugenud, blogieelselt. No mis ma ikka uut oskan öelda Kaugveri kohta. Kõige naturaalsem eesti kirjanik. Noh, Teet Kallas pakub teatavat konkurentsi ehk. Aga Kaugver on ikka üle. Kõik sujub ja edeneb, on viimseni selge ja klaar, aga ometigi paneb mõtlema, hiljemalt pärast iga paari lehekülge tuleb vähemalt kolm minutit mõtlikult lage vaadata või puuvõra oma pa kohal. Meie oma Robert Louis Stevenson (teate küll - selle, mille väljaütlemise jaoks kulus tüüpilisel viktoriaanlikul kirjanikul lehekülg, kulus RLSil üks lause). Aga kui RLS pidi lapsepõlve veetma toas, ja vaatama aknast välja vihmastele Šotimaa nõmmedele, siis RK noorus lõpps Vorkutas medbaraki aknast välja vaadates. Selles avaldubki RK loomingu paremus. Kui poleks olnud Teist maailmasõda, vangilaagrit ja muud. Tast oleks saanud seikluskirjanik. Või siis detektiivikate ja põnevuslugude autor. Aga selle asemel siis kröömike süngemad teemad. Ikka vana hea vangiaager, alkoholism, surm ja muu taoline. Selle raamatu lood peaksidki olema otse sealsamas medbarakis kirjutatud. Endast välja kirjutatud. Et mitte mõistust kaotada. Nii et selline klassikaline argielublogikirjandus. Kes poleks seda harrastanud. Aga kas ka nii heal tasemel?

[Mona · Rating 5 out of 5]

Hästi kirja pandud linnalegendi tüüpi jutukesed, mis tõenäoliselt pole legendid. Kirjeldatav aeg ja asukoht on kahtlemata põnevad, kui nii saab seda nimetada, kõlamata liialt halvasti.

[Silver Sikka · Rating 4 out of 5]

Pärast jõulutraditsioonide edukat seljatamist, hakkas äi mulle jälle enda valdusse saadud raamatuid sokutama. Kuna me juba üsna mattume nende alla ja vaba seinapinda ka enam väga pole, kuhu uusi riiuleid riputada, siis vaidlesin viisakalt vastu ja läksin moepärast lappama.
Kohe esimesena sattus kätte see trükis. Kaugverit lugenud polnud, ruumala oli positiivselt väike ning hing ihkas pärast pühade helgust ning Coelho õhkamisi midagi süngemat.
Ei pettunud. Lood olid kiirelt loetavad, isegi novellilikud, ja suures osas masendavad.
Natuke enne seda teost, olin lugenud Dovlatovi "Tsooni". Paratamatult hakkasid peas jooksma paralleelid ja võrdlused.
Dovlatov valvas küll pesueht retsidiviste, demoraliseerus teenistuse käigus ja lõpuks tunnistas, et kinnipeetavad ja valvurid olid kõik üsna ühesugused.
Kaugveri põetatavate hulgas, Vorkuta laagrites, oli suur osakaal "poliitilistel". Läbi kõigi nende lugude säilitas kirjanik teatava üleoleku "päris kurjategijate" suhtes ning mõningased aated, mis seal elu liiga keeruliseks ei teinud.
Kuna olen viimasel ajal pigem uuemaid ja edevamaid raamatuid lugenud, oli see hajatrükiga sõnade rõhutamise trikk täitsa meelest läinud. Andis sellise nostalgianoodi juurde.
Soovitan.

[Tauno Tooming · Rating 5 out of 5]

Lühijutuste kogumik Raimond Kaugveri laagrikogemustest, mis moodustavad orgaanilise kogumiku. Jutustustes leidub nii rõõmsaid hetki kui ka kurvemaid, paremaid päevi ja halvemaid - nagu elus ikka, ma arvan.