Liv Ullmann: Linie Życia

by Ketil Bjørnstad

256 pages, Paperback

First published January 1, 2006

About the author

Ketil Bjørnstad is a Norwegian pianist, composer and author. Initially trained as a classical pianist, Bjørnstad discovered jazz at an early age and has embraced the emergence of "European jazz".

He is an artist on the ECM record label, but has also published some 20 books (predominantly novels) and a number of poetry and essay collections.

Reviews

[Maire Forsel · Rating 4 out of 5]

Seda raamatut lugema hakates häiris mind alguses Ketil Bjørnstadi pateetilisus, aga kusagil poole raamatu peal ei pannud ma seda enam tähele. Kuna olen lugenud Linn Ullmanni "Rahutud", siis oli nüüd hea näha ka tema elu ema poolt vaadatuna ja nagu arvata võiski, siis sisaldab see suuresti süütundeid, et lapse jaoks piisavalt aega ei olnud. Ilmselt üsna paratamatu, kui elad staari elu, mis on sündmustest kirju.
Raamatu teises pooles sain päris mitmes kohas ka naerda, kuigi raamat ise nii väga huumorit ei sisalda, pigem mõjub melanhoolselt. Aga see külma sõja ajal Moskvas käimine, kus Andrei Mihhalkov teda vastu võttis ja oma ema datšasse viis - suurest samovarist tee joomine, surnuaial Mihhalkovi isa haual käimine, sõrmusega keti kinkimine ja meelitavad sõnad sinna juurde - mind ajas ikka korralikult naerma, kui Liv rääkis, kuidas ta aastaid hiljem Shirley MacLaine elulooraamatust sedasama stseeni luges, sest Mihhalkov oli temaga käitunud üks-ühele samamoodi. (lk 134-135) Arvata võib, et need välismaa näitlejate vastuvõtud olid korraldatud koostöös KGBga ja kokkulepitud kindla stsenaariumi järgi.
Üllatas, et Liv Ullmann oma kodumaal on end tõrjutuna tundnud. Imestama pani konkurentide kadedus ja üldse teiste loomeinimeste inetu käitumine kuulsa näitleja suhtes. Ja imestama pani ka see, et Ingmar Bergmani oli võimalik välja kannatada. Mõtlen sageli, kas geeniustele on tõesti kõik lubatud - et kui oled andekas ja kuulus, siis võid lähedasi kohelda nii nagu heaks arvad, ainult iseenda egost lähtudes. Vägisi jääb tunne, et nii Liv kui ka Käbi Laretei ja teised armusid Bergmani vaid ta kuulsuse pärast. Sest kui nii käituks tavaline mees, siis põgenetaks tema juurest ilmselt kiirelt, mitte ei käidaks kodus aastaid kikivarvul, sest meest ei tohi segada. Ma ei oska egoismi andekusega välja vabandada, aga mida mina ka tean, ma pole ju pidanud kuulsa inimese elu elama :)
Üldiselt päris hea lugemine, kus siin-seal mitmeid tuttavaid episoode mujalt raamatutest. Tore oli lugeda, et Moberg on Liv Ullmannile nii sümpaatne, et ta mitmes kohas meenutab väljarändajate raamatu peategelasi Karl Oskarit ja Kristinat.

[Helen Ainelo · Rating 3 out of 5]

Elulugu, milles toimub välispidine liikumine, väljendus ja õppimine samaaegselt sisemise rännakuga isendasse. Tugevaks kasvamine. Suhestumine ebakindlusesse on puudutav paljudele.