A la découverte des Vikings à travers une adaptation romancée de la Saga d'Erik-le-Rouge, le premier conquérant de l'Atlantique Nord.
Dans la deuxième partie de l'ouvrage, agrémentée de nombreuses photos et illustrations, ponctuée d'extraits de la Saga d'Erik-le-Rouge et du Livre des Groenlandais, l'auteur relate la vie de ces Vikings qui ont marqué l'Histoire.
Stāsts par to kā vikings Ēriks Rudais no Islandes atklāj vispirms Grenlandi un tad Vīnlandi (jā, jā, tā pati Amerika). Grāmatiņa viegli lasās, var šo to arī uzzināt par vēsturi. Lasot radās tādas asociācijas ar mūsu pašu filmu "Baltu ciltis" - it kā varoņi ir, sižets arī ir, bet tomēr nepamet sajūta, ka lasi/skaties vēstures grāmatu.
Par vikingiem romānus lasījis līdz šim nebiju. Šis nelielais stāsts par to, kā Eiriks Rudais no Islandes pārceļ savus ļaudis uz Grenlandi un vēlāk atklāj Vīnlandi (Ameriku) ir tiešām foršs. Tā kā es vēl skatos arī seriālu Vikingi, tad daudz, kas sasaucas. Dīvaini lasot ir tas, ka tulkotājs Odinu nosaucis par Ūdinu un Toru - par Tūru, bet tas nu tā. Stāsts esot balstīts uz dokumentētām liecībām par to, ka jau 999. gadā vikingi bija sasnieguši Amerikas krastus, kas ir stipri pirms Kolumba. Arī darbojošās personas esot bijušas reālas. Protams, romāns nav reālā atstāstījums. Iesaku palasīt.
See õhukene romaan oli ilmselt just see raamat, kus ma esmakordselt lugesin viikingite Ameerika avastamisest ja Vinlandist. Koolipoisina sai seda vähemalt kolm korda loetud ja tänaseni on meeldivalt meeles... üle lugema ei kipu, sest kardan mälestust rikkuda ning maksimumhinne jääb panemata liigse sirgjoonelisuse tõttu.
Tāds pusaudžu gabals, jūsmīgs stāstījums par seno laiku dzīvi. ļaunie tiek nolikti pie vietas, bet labie triumfē un dzīvo laimīgi. Padsmit gados noteikti neslikts lasāmais. Tagadējo laiku new adult literatūrai gan klāt nestāv, nav tā asuma
990.-aastate paiku saabub Islandile tagasi sealt altingi (väidetavalt maailma vanim parlament) poolt pagendatud Erik Punane teatega, et on avastanud kaugel ookeani taga uue kontinendi. Peagi asuvad sinna poole teele islandlaste laevad sooviga uus, Gröönimaaks (roheline maa) ristitud kontinent asustada. Viikingite vemmeldav veri ei lase aga kaua paikset elu nautida ning varsti purjetavad drakkarid lääne poole tundmatusse. Sealt leiavad nad metsase maa ja punase nahaga inimesed, kes nad rõõmuga enda sekka vastu võtavad.
Selline oleks raamatu süžee lühidalt. Aastaarvust ei maksa end heidutada lasta, sest aegunud seisukohti see raamat ei peida. Kindlasti ei tohi aga unustada, et tegemist on siiski eelkõige ilukirjanduslikus vormis teosega. See tähendab, et tegelased ja sündmused on küll reaalsetel ajalooandmetel põhinevad, kuid sageli on asju kas ilustatud või dramatiseeritud. Nii näiteks sõidab Erik Punane raamatus eelkõige ise Ameerikat avastama ja Leif polegi päriselt tema poeg, kuigi enamik ajalooallikaid väidab muud. Muidugi ei pruugi keegi siin täpset tõde teadagi. Faktides aga, et just viikingid esimestena Ameerika rannikule jõudsid ja Gröönimaa asustasid, ma küll ei kahtle. Samuti ei kahtle ma ka selles, et kuigi raamatus on sageli püütud head ja kurja mustvalgena näidata, on inimene oma loomult aastatuhandeid sama olnud. Ühelt poolt võimeline olema austusväärne ja õilis, teisalt ahne, julm ja salakaval.
Lõpp tundus ebarealistlik ja rikkus üldise mõnusa mulje raamatust. Samas ärgitas lugema nii mõndagi teist samateemalist ja tõsisema ajalookäsitlusega teost.