Estonian Animation: Between Genius and Utter Illiteracy by Chris Robinson

by Chris Robinson

Ever wonder why Estonian animation features so many carrots or why cows often perform pyramids? Well, neither question is answered in Chris Robinson's new book, Estonian Animation. Robinson's frank, humorous, and thoroughly researched book traces the history of Estonia's acclaimed animation scene from early experiments in the 1930s to the creation of puppet (Nukufilm) and cel (Joonisfilm) animation studios during the Soviet era, as well as Estonia's surprising international success during the post-Soviet era. In addition, Robinson writes about the discovery of films by four 1960s animation pioneers who, until the release of this book, had been unknown to most Estonian and international animation historians.

Paperback

First published November 1, 2006

Reviews

[Kristi Einberg · Rating 4 out of 5]

Great job from the author. I love the fact that this book is written by non Estonian.
I have never understood Estonian animation. I mean style has always seemed so weird to me. Let's be honest..ugly. I remember seeing some animations as a kid. This book brought back some memories.
NOW i don't think this style is ugly. Not so long ago i watched "Hotel E" and i really, really liked it.
I think Disney/Pixar movies have made people too comfortable. People need to brighten their horizon.

Definitely going to check out as much as i can about Estonian animations.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

täitsa kogemata komistasin selle raamatu peale ingliskeelses e-raamatukogus ja arvasin, et vb veidi sirvin, aga lugesin kogemata ühe hooga läbi, nii huvitav oli. mingi kanadalane on ette võtnud ja pannud kirja eesti animafilmide kogu ajaloo, alates Kutsu-Jukust ja lõpetades esimese Lotte-filmiga. sellise mõnusa kõrvaltvaataja pilguga, kes ilmsegelt ei karda kellegagi tülli minna (aga õel ka ei ole, mumst see koht, kus ta ütleb, et Arvo Pärdil oli nooruses huumorimeel, on naljaga öeldud).

kui maailmas on veel inimesi, kes on eluaeg pead murdnud, mis oli nende meistrite mõttes, kes lõid sellised surematud multifimid nagu "Tuvitädi", "Klaasikillumäng" ja "Nõiutud saar", siis palun, kanadalane on meie jaoks järele uurinud ja kirja pannud!

raamatu lõpp sumbub küll veidi ootamatusse euro(liidu)skepsisesse ära ja põhimõtteliselt ennustatakse eesti animatsioonile 21. sajandi alguses surma ja hukku ja arutut kommertsialiseerumist. ei teagi, mis sellega tegelikult sai. mulle justkui tundub, et on ikka veel alles nii Joonisfilm kui Nukufilm, nii Priit Pärn kui Priit Tender, ja filmifestivalidel käiakse ka?

see raamat on eesti keeles ka olemas ja loodetavasti paremini toimetatud, ingliskeelses versioonis oli eesti nimede ja filmipealkirjadega üksjagu segadust, ehkki mitte nii hullu, et eestlane lugedes aru ei saaks, kellest/millest jutt.

[Aet Altement · Rating 3 out of 5]

Mind veidi häiris see tagarääkiv ja kuulujuttudel põhinev kirjastiil. Kuna see mind kohe alguses häirima hakkas, siis ma ilmselt panin ka rohkem tähele igasuguseid nokkimist väärivaid pisiasju. Nt. et ka Arvo Pärdil on kunagi nooruspõlves huumorisoon olnud... kõlab natuke väiklaselt :D Heino Parsil olid õde ja vend. viimane suri 2 aastaselt ja järgmises lõigus on vend jälle elus ja nad elavad koos. Ja niiviisi ma nokkisin tera, tera haaval. Lõpptulemuseks see, et ega ma eriti palju targemaks ei saanudki.
Võibolla ma lihtsalt ootasin midagi enamat sest eesti animatsiooni armastan ma väga ja tegijatele annaks 5 tärni iga kell :) Aga raamatu eest üle 3 kuidagi anda ei taha.

Soovitan parem vaadata anima tsooni - https://arhiiv.err.ee/seeria/anima-ts...