«Nuestra forma de vida –nos dice Rifkin- va a transformarse más profundamente en las próximas décadas de lo que lo hizo en los últimos años». El siglo de la biotecnología, en el que estamos entrando, nos va a tentar con una amplia gama de alimentos transgénicos y animales alterados genéticamente (eso sí, patentados por las grandes corporaciones); medicamentos maravillosos y terapias genéticas que, en teoría, producirán niños más sanos, eliminarán el sufrimiento y alargaran la vida de las personas. Pero a cada paso que damos hacia ese nuevo mundo «bioindustrial», una angustiosa pregunta nos asalta: «¿A qué precio?»
Jeremy Rifkin annab päris põhjaliku ülevaate 1998. aasta seisust biotehnoloogia, et mitte öelda geenitehnoloogia valdkonnas. Taimede, loomade, toidu ja inimeste muutmisest. Haiguste ennetamisest või lausa arusaamadest isikute sotsiaalsete psühholoogiliste aspektide mõjutamisest läbi biotehnoloogia.
Lugedes seda nüüd 23 aastat hiljem, tabasin end mõttelt, et kahtlemata on midagi muutunud ja arenguid on olnud, kuid mitte just eriti palju nähtavat tulemit. Igasugused ennustused siin raamatus on tõenäoliselt liiga optimistlikud. Hajusalt populaarteadust lugedes on silma jäänud suurte edasiviivate saavutustena CRISPR ja COVID-19 vaktsiinide üpris kiire väljatöötamine, kuid mingil põhjusel ma oleks selle aja peale oodanud igasugu muud ägedat meditsiinitehnoloogiat kättesaadavana tavainimesele.
Üks mõte, mis mul tuli võrdluses näiteks arvutiteaduse praktilise rakendamisega ja asjaoluga, et tehnoloogiaettevõtted on tõusnud paarikümne aastaga maailma suurimateks ettevõteteks, on avatus. Avatud lähtekood ehk open source on loomulik osa nii entusiastide kui ka ettevõtete tehnoloogiakasutusest - see on tugevalt võimendanud kogu sektori arengut.
Biotehnoloogia aga elab kinniste seinte taga. Iga uus avastus on mingi firma omand. Iga pisike samm edasi on kohe kinni kleebitud patentidega. Ei tea, kus IT oleks, kui iga koodijupimuudatus samasuguse kohtlemise osaliseks oleks saanud.
Seda kinnist loogikat iseloomustab hästi lõik raamatust, mis käsitleb loodusliku evolutsiooni produktide pidamist "leiutisteks": "Mitte ükski molekulaarbioloog ei ole kunagi loonud ühtegi geeni, rakku, kudet, organit või organismi de novo. Selles mõttes on analoogia keemiliste elementide perioodilisuse tabeli ja geenide ning elusmateeria vahel täiesti asjakohane. Mitte ükski mõistlik inimene ei julgeks tõenäoliselt võtta vastu otsust, et teadlast, kes isoleeris, klassifitseeris ja kirjeldas vesiniku, heeliumi ja hapniku omadusi, tuleks pidada nende keemiliste ainete leiutajaks ja anda talle kahekümneks aastaks ainuõigus pidada neid enda omaks."
Mõelda vaid, kui ITs ei saaks keegi kirjutada UUT koodi, vaid saaks ainult copy-pasteerida olemasolevat koodi GitHubist ja StackOverflowst. Ja niipea, kui sa midagi oled kokku pasteerinud, siis sa võtad sellele ainuisikulise patendi ja mitte keegi teine ei tohi seda kasutada.
PS Tõlge oli väheke vildakas. Näiteks Aldous Huxley kurikuulus raamat oli tõlgitud kui "Uus Oivaline Maailm" jne.
The fact that the book had been written by 1998 impresses and horrifies me at the same time. It delves into the depths of biotechnology and provokes many important surrounding controversies.
i have the Arabic copy. النسخة العربيه جميله من قرائتي لها بس فيها مشاكل في الترجمه حيث ان المصطلحات المستخدمه قديمه جدا ولا احد قد يتعرف عليها بسهوله.
3 o 4 apuntes, conceptos o preguntas interesantes en cientos de páginas de falacias, análisis sesgados y asumir que compartes sus valores sobre lo que describe. No me merece la pena más allá de para conocer al enemigo.