Janu, kõrvetav janu on meelekujutusele kõige erutavamaks kannustajaks. Kirjaniku romaanis januneb lootusetult haige noor tütarlaps klaasi vee kõrval veel palju muu järele -- kõige selle järele, mis tal elus saamata jäänud. Ta janunevad kujutlused saavadki selleks psüühhiliseks tõukejõuks, mis murravad lootusetuse noores põdejas ja kannavad teda aegamisi paranemisele vastu. Oleks ekslik arvata, et see oletavalt surmale määratu heitlus oma elu eest poleks tegeliku vaatevälja piiratusest hoolimata sündmusrikas ja põnev.
Kuna pidin seda raamatut kohustuslikus korras lugema, ei tutvunud eelnevalt teose kirjeldustega. Kuid seda suurem ja toredam oli mu üllatus autori teemavaliku suhtes - haiguse tõttu voodisse aheldatud noore tüdruku mõtted. Nagu arvata oli, siis on autoril endal noorena olnud luutuberkuloos (kuulsin sellisest haigusest esimest korda) ja teos on tõenäoliselt suurel osal enda tunnetel põhinev. Samas on huvitav, et autor on minategelaseks võtnud teisest soost inimese. Igatahes väga põnev lugemine ning kindlasti tutvun hea meelega ka tema teiste teostega.