Lastekrimka „Salapärane lillenäppaja“ autor Mika Keränen (s. 1973) on Tartust vaimustunud soomlane, kes kirjutab eesti keeles laste seiklusjutte. „Salapärane lillenäppaja“ on tema neljas järjestikune raamat, mis jutustab Tartus, Supilinnas tegutseva „kriminalistikaga“ tegeleva laste salaühingu seiklustest. Seekord peavad lapsed selgitama välja, kes varastab Suplinnas lilli just siis, kui linna oodatakse külla Soome presidenti. Nutikad lapsed seavad vargale lõksu, mille ta neelab koos konksuga. Aga see on alles salaseltsi suurima seikluse algus, sest mitte keegi ei saa aru, miks Soome presidendi tütar näib seotud vargustega. Mika Keraneni esikromaani "Varastatud oranž jalgratas" (2008) põhjal esietendus 2010. aasta detsembris Eesti Draamateatris samanimeline lasteetendus. Autori teine romaan "Peidetud hõbedane aardelaegas" pälvis Kultuurkapitali 2009. aasta preemia. Mõlemad raamatud on tõlgitud ka soome keelde.
Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis. Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena. Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana. Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal. 2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.
4,5 tähte. Seni loetud Rampsu juhtumitest meeldivuse poolest teisel kohal. Arvasin mõistatuse üldise suuna küll ära, aga lõpplahendus tuli siiski üllatusena. Kes oleks osanud arvata, et jalgpalli ja botaanikat on võimalik nii hästi lasteraamatus lahti rääkida. Dendro-Innar on vist üldse üks parimaid tegelaskujusid tänapäeva lastekirjanduses. Soome presidendi ja tema tütre ning kahe riigi vahelise sõpruse süžeeliin oli ka väga lahe. Väga kihvt lugemiselamus. Ladus kirjutamisstiil, toredad illustratsioonid ja mõnus emotsioon. Kolm ühes. Mõeldud lastele, aga sobib ka täiskasvanutele, nagu öeldakse.
Minu arvates oli raamat suhteliselt hea. Algus küll oli natuke igav, aga kui Mari oli läinud jalka mängima pärnakate vastu, tekkis juba olukordi, mis muutsid loo huvitavamaks. Süüdlaseks oli keegi, kes armastab väga lilli. Lõpp oli siiski hea.
Jõudes kümnenda Rampsu ehk Supilinna salaseltsi poolt lahendatud juhtumiga lõpule, tabasin end mõttelt, et ilmselt on Eestimaa peal tuhandeid lapsi, kes tunnevad Supilinna tänavaid ja hoove palju detailsemalt kui oma kodukanti. Nad teavad, et Reilika, Anton ja Olav elavad Lepiku, Sadu Meloni ning Mari koos Matiga (minu vaieldamatu salaseltsi lemmikliige!) Emajõe tänaval. Olenemata sellest, et nad pole kunagi Tartu või Supilinna sattunud, need lapsed teavad, kus asub Herne pood, kui peaks tekkima isu jäätise järele. Selline võim on raamatutel!
Teine imeline oskus, mida raamatud nõnda hästi valdavad, on ajavoolu aeglustamine või hoopistükkis seisma panemine. Liisa, Lasse, Bosse ja nende naabertalude lapsed on jäänud koos väikese Bullerby külaga igavesti sellesse aega ja paika, mida võiks nimetada Lapsepõlvemaaks. Sama kehtib ka salaseltsi liikmete ja Supilinna kohta. See natuke veel räämas, luitunud majadega ning salapäraste rohtu kasvanud aedadega paik Emajõe kaldal jääb meile tänu Keränenile alatiseks alles. Selline võim on raamatutel!
Isiklikult loodan, et (kirjanduslikus) Supilinnas veel kurikaelade põuda niipea ei teki ning salaselts ei pea mõtlema uste sulgemisele. Aga kui tõesti tänu Rampsu tegevusele on kogu kuritegevus Supilinnast välja juuritud, siis ärateenitud puhkuse nautimist ei keela meie noortele sõpradele ilmselt keegi. Kui teil on aga hoovist midagi kaduma läinud või märkate õhtu koduaknast mingit kahtlast tüüpi ringi tatsamas, siis otsige kiiresti mõni salaseltsi liige Supilinna pealt üles ja kurtke oma muret. Küll ta juba salaseltsi kokku kutsub ning teie juhtum saab varsti lahendatud. Selline võim on raamatutel!
Seekord on linna oodata kõrgeid külalisi ja sündmuse õnnestumist varjutab lillevaras, kes Dendro-Innari ning tema sõbra püüdlusi linna õitega ehtida nurjata ähvardab. Õnnelikul kombel satuvad salaseltslased olema muidugi õigel hetkel õiges kohas, et see juhtum enda peale võtta ning täiskasvanud mitte ainult ei pea neid tüütusteks, vaid lausa aitavad ja kuulavad nende ettepanekuid.
Mis mulle neis raamatutes meeldib, on see, kuidas peategeleaseks on küll teatud mõttes justkui gäng, kuid igas raamatus saab keegi seltsi liikmetest võimaluse selles loos rohkem särada. Nii et ole Mari dominantne kamba liider, vaid igaühel on oma panus ja roll. Järgmises osas siis peaks vist Reilika kord olema...
Aga tore lugu, siit peaks meelelist naudingut leidma nii poisid kui tüdrukud, midagi on igaühele :)