Pärisorjuse aegne Eesti. Vallavaeste tarbeks loodud Kukulinn. Kusagil kaugustes kohisev Peipsi. Taibukas ja heasüdamlik orb Villu, kellest kumab unistus õiglasemast ühiskonnast, kus päritolu ega sugu ei määraks elusaatust… Villu õpib mõisa toapoisina töötava kasuvenna õpetusel lugema, lootuses saada kirjanikuks. Ta on avastanud hariduse võlumaailma ja jõuab koguni ajakirjanduses luulet avaldada, kuid siis satub Villu mõisa vanaperemehe viha alla, ta pekstakse julmalt läbi ja ta kaotab meelemõistuse. Lapsepõlve igatsus näha metsa taga aimatavat avarat, kohisevat Peipsit jääbki teostumata. Igatsus, kui seda metsa ees ei oleks, jääb…
2024. a tähistatakse Juhan Liivi 160. sünniaastapäeva, ühtlasi möödub ka 130 aastat jutustuse „Vari“ esmailmumisest. Luuletajana tuntud autori loomingus on „Varjul“ kindlasti eriline koht.
Talupojamüstika omas mahlas: Karjapoiss kuuleb esimest korda elus Beethovenit. Läbinisti imal kuupaistesonaat, arvustamatu ja lääge tükk, see amatöörklaverimängijate lemmiklugu saab järsku jälle uueks. Mis juhtub kui panna maailmakuulus helilooja samasse ruumi eesti talupojaga? See on unenägu - ei hea ega halb, lihtsalt veider, väga veider. Ega Villu igavesti magama jääda ei kavatsegi. Ei ühtki: "Ei, ärge lõpetage veel!", ei ühtki kiidusõna, kiidumõtet isegi mitte. Aga nägu on tal valge, nagu oleks kummitust näinud.
Soo-naturalism: Vististi vastab tõele Friedebert Tuglase väide, et "Varjuga" on Juhan Liiv kirjutanud eesti kirjanduslukku esimese naturalistliku maastikukirjelduse. Lisaks "virtsasele veele" ja "pudrurabedale turvasele" kannab soo-naturalismi vaimsust endas aimamisi ka kogu ülejäänud lugu. Liiv annab arukalt ruumi kujutlusvõimele endale, mis hakkab tööle ka siis, kui ainsaks dekoratsiooniks tekstis on lõke või põld. Paaril korral eksib Liiv ka iseenese püstitatud soo-naturalismi vastu, kirjeldades mõisaruume haaremliku harduse ja vahukooretordi rikkusega, mis hakkab kõike seal toimuvat näitama absurdses valguses, kuigi ka seal, tahab Liiv öelda, on omad tasandid.
Disney süzee, mida kannab humanistlik eetika ja inimõiguslik moraal: Peategelane Villu on hea, kohusetundlik ja armas inimene, kes aitab ja armastab oma kasuvanemaid, kes teda nagu enda poega ülal peavad. Villu pärisisa on seisuselt aga eesti talupojast tähtsam, nõnda on ka Villu tõelise printsessi moodi. Seda Villu ise ei tea, nii et hea ja üllas on ta oma sisemisest moraalitunnetusest, mitte auahnusest. Villu vaenlaseks on iganenud põhimõtetega mõisnik, kes tahab säilitada konservatiivset mõisakorda ja kupjapalka. Mõisniku poeg Hugo, tema pruut Helene ja õde Adelheid armastavad Villut. Kantud inimõiguslikest põhimõtetest, on nad ühed neist, kelle abiga ühel päeval pärisorjadest enesemääratluse ja õigustega rahvas võrsub. Kirss tordil on Helene ja Villu vahekord, mis ainult nõnda erinevate seisuste olemasolu tõttu millekski erilisemaks, kui puhtaks hoolitsuseks välja ei kasva.
Kokkuvõttes oli vist novelli esimene pool parem kui teine, olles kantud eelkõige klaabulikust igatsusest metsa taha, sinna, kust kostub merekohin. Jah, Klaabu-narratiiv, igatsus mere äärde, on vast üks ilusamaid narratiive eesti kirjanduses ja juba ainuüksi selle kasutamine on enne Klaabu sündi Liivi puhul äärmiselt tähelepanuväärne.
Kui elu annab sulle kaks ööpäeva J. Liivi muuseumis, siis tuleb vari läbi lugeda. Ma tundsin end tžei Liivi juures ylimalt koduselt ja ma tõesti tunnen Sind oma hinges. Poola kuningani mai kyyndi, aga skisod mõlemad. Kahetsen siiralt, et ma vähemasti yhte poogentki varju toas ei lugenud.
“Nad on inimesed nendesamade tundmustega mis sinul, ja ka head inimesed, ehk nad seda nad ei näe, et sinu südames seesama liigub, mis nende südames, sest vari on ka nende silma ees, mis nende pilku varjab - ühesuguse varjumetsa tagused olete mõlemad, ollakse mõlemal pool.”
Raamatu kohta niipalju, et ega see nyydisaja inimesele lihtne lugemine pole, aga kui kolmest esimesest poognast läbi pured, on lootust.
Lemmik muuseumi eksponaati on keeruline valida, aga kuna pääru hääl oli pimedas veelgi hirmsam kui valges, siis vististi jääb sõelale ikkagist turvalise kogukonna mitte nii väga interaktiivne tšätt, kus tžei liiv kõik paika paneb.
Hea kyll ega seitme päevaga romaani ei kirjutagi (kuigi juhan ikka kirjutas!), aga Liivi pinges lyyrika saadab meid ju tänaseni. Paslik siia poetada yks lemmik:”Tule, öö pimedus, võta mind sülle. Minu päike ei tunne mind, öö jäänd mulle.”
Ainult et seda samanimelist linateost pole tarvis kyll kellelgistki vaadata. juhan liiv. tjerrorist.
mulle jäi kõige rohkem silma tsitaat: “Ja õigused, rikkus? Püüa neid saada, aga ära vihka neid, kellel nad on. Sina teeksid sedasama nende asemel, mis nemad on teinud. Nad on inimesed nendesamade tundmustega mis sinul, ja ka head inimesed, ehk nad küll sinust aru ei või saada, sest et nad oma aja vangis on. Nad on endid sinust paremaks hakanud pidama; seda nad ei näe, et sinu südames seesama liigub, mis nende südames, sest vari on ka nende silma ees, mis nende pilku varjab. Sinu silmi varjab vaesus, nende oma rikkus - ühesuguse varjumetsa tagused olete mõlemad, ollakse mõlemal pool.”
loomulikult ei saa mainimata jätta ka romaani lõpetavat tunnuslauset “Kui seda metsa ees ei oleks!”
Häid mõtteid, tsitaate, katkendeid on palju, aga mitte miski ei hoia seda ühtse teosena koos. Lugematul hulgal on arusaamatuid kohti ning igavaid, sisutuid kirjeldusi, mis mingi hetkeni annavad edasi meeleolu ja hiljem muutuvad lihtsalt talumatuteks. Ei ütleks, et mul muidu keskendumisraskusi oleks, aga selle raamatu esimesed 20 lehekülge panid mu ikka väga kõvasti proovile. Eesti kirjandusklassika ja Juhan Liivi tuntuima teosena väärib lugemist ikkagi, ehkki heaks raamatuks oleks seda nimetada selge liialdus.
"A jumalukene — mes sii on? Mes sii õmete one! Mia tahan juuksma pissa, aga jalad one nagu kammitsan: miu eden vahtra õksa piäl seesäb veike, ilus poosikene jüsku tulevalgel, ilus kuldkruun piän. Palged tõõsõl nõnsa punased ku õõnad, kael valge, ja ilus sinine kuub seljän, hõbevöögä piält kinni. Istub õksa piäl ja pakub mulle — õhhõ — pakub mulle kuld-tubakakotti. Missukene kott! Ilusatest siidi- ja sametilappidest, sitsi servädega ja kuldpuudikkudega! Millal ju mia võtin enesele tubakakotti tasta, aga ike ei õelnud mia ku poissmiis viil nõnda rikas, et õelsin võenud lappa õssa ja teha lassa. Ku mia nüüd siin ärä võtan mõtlin mia, kuningal ei ole kua ilusamad. Ma õege võtan temä tä käest ärä, mõtlin mia jälle. Ära võta, sellest üvä ike ei tule! ütel jüsku kesgi miu kõrva sisse. Ehk ma tõhin täd vähemalt katsu? Higi tõusi miu õtsa ette, nõnda mia mõtlin, kas võtta, vai ei võtta. Ma võtan ta ärä, suaga mes suab, võtin ma viimäte südät — ma katsun täd — sõrme õtsakesekägi. Aga jälle ütek nagu kesgi: Ärä katsu — nõnda piä ku sa sõrme koti külge pissäd, oled sia ise kotin, kedä sulle pakutasse, ja Vanajuak läheb siga kus kolmkümmend; ei näe enam Kadrid egä isäd-emäd! Nõnda ku mia selle ärä mõtlin, panin käed rissi ja ütlin: Issänd Jessuke! Mes te mõtlete, mes sae? Kõik katti ärä. Katti ärä nagu õles kedägi koski õllud. Ja ku mia messast välja saen ja Kadri poole minnen Soko Juhani talu silmä paiss, küssin mia iseeneselt: Õli sii unen või ilmsi?"
Algus on mõtlik ja hinge minev, teemad panevad maha istuma ja elu üle mõtisklema. Ja saab ainult rõõmu tunda, et nii kehvasti ei ela kui Kukulinna Villu - ja et on neid, kes abi vajavad. Raamatu keskpaik on jutustavas stiilis, samas eestimeelne ja pigem positiivne. Lugesin seda eelmisel korral koolis aastal 1991, ja meelde oli jäänud ainult see, et mulle meeldis - nii on.
Võtsin uuesti ette selle keskkoolis loetud raamatu, kuna sel aastal ka samanimeline film valmis. Kuidagi tuttav ja loetud ning samas uute nüanssidega, või vähemalt ei olnud paljud detailid enam meeles. Kuidagi arhailine ja kummaline. Aga täiesti oma ajastu vaimule vastav: mis need ohjad meida hoidvad, sidemed, mis köitvad meida.... Seega ka täna täiesti aktuaalne.