What do you think?
Rate this book
Uba : Toomas Uba
Peaaegu võimatu on leida eestlast, kes ei teaks, kes oli Toomas Uba. Seda teavad kõik, et Uba oli spordiajakirjanik. Ent teatakse rohkemgi: ta oli spordiharitud, töökas, faktitäpne, emotsionaalne, isikupärane. Üldjuhul teatakse sedagi, et Uba võitles ETV ekraanile välja suured võistlused ja emakeelsed kommentaarid, pruukides oma suurepärast suhtlemisoskust. Vajadusel läks ta visalt ja jõuliselt kas või läbi halli kivi. Legendaarest Toomas Uba meenutavad pereliikmed, kolleegid Eesti Televisoonist, sportlased ja tuntud eestlased. Raamatus on rohkelt ajaloolisi pilte.
207 pages, Hardcover
First published January 1, 2010
7 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
January 15, 2015
Kui spordi termineid kasutada, siis selle raamatuga ei aetud mitte latti maha, vaid ei suudetud isegi teivast paindesse saada. Tegemist pole ei memuaaride, ei elulooraamatu ega monograafiaga. Žanriliselt on tegemist mälestusnopetega Toomas Ubast.
Raamat oleks võinud olla täis põnevat lugemist, kus Uba lähikondlased ning sõbrad tema tegemisi meenutavad, aga lugedes tuleb välja, et pooled meenutajatest on ainult paar sõna Ubaga oma elu jooksul vahetanud. Tundub, et raamatu koostajate eesmärgiks oli saada kokku võimalikult tuntud inimeste nimekiri. Kohtame "meenutajaid" alates presidendiprouast, Rein Kilgi ja Peep Vainuni. Kas nendel inimestel oli isiklik kontakt Toomas Ubaga või mitte pole oluline, oma mälestuskillu jagaja nimi müüb. Tundub, et raamatu koostajad saatsid lihtsalt ringkirja "nomenklatuurile", kus nad palusid 5-10 lausega kiita Toomas Uba taevani. Parimad palad lubati raamatusse panna ja kiitja foto ka veel juurde kleepida.
Need "miniatuurid" annavad lugejale Toomas Ubast väga ühekülgse pildi. Kes see kadunukest ikka halva sõnaga meenutab. Ei ole ju kombekas. Kuid sada lehekülge ainult ülistuslaulu on ikkagi natuke liiast. Igal inimesel on ka vead ning varjuküljed. Uba oli vägagi kõrgel ametikohal ja kindlasti tuli tal konflikte ning ütlemisi/solvumisi ette, kuid neist me raamatust lugeda ei saa. Kogu aeg mainitakse, et tänu temale jõudsid ETV ekraanile suured rahvusvahelised võistlusülekanded. Aga mis hinna või tööga? Ma oleks iga kell eelistanud laiale avalikusele tundmatute, aga Ubale lähedal seisnud inimeste sisukaid meenutusi. Näiteks Uba fiktiivse pinginaabri, nüüdse katlakütja Aivo lehekülgede pikkused mälestused ma kadunud sõbrast. Selline raamat oleks palju rohkem südamesse läinud ning ka Uba Tooma mälestusele au teinud.
PS: Koostajatele teadmiseks - on olemas selline raamat nagu "Mälestusi Oskar Lutsust". Ilmus 1966 aastal ja on ligi viissada lehekülge paks. Lugege enne see teos läbi ja võtke eeskuju, kui soovite järgmist mälestuskildude raamatut koostada. Ärge proovige lihtsalt raha kokku ajada elulooraamatute populaarsuse tõttu lugejate hulgas.
PPS: Lõpetuseks minu enda mälestus Toomas Ubast. Minu jaoks võrdub Toomas Uba Erki Noole ja kettaheite kolmanda katsega Sydney olümpiamängudel. Mäletan, et olin juba varahommikul üleval, et enne koolipäeva algust näha Erki teise päeva esimesi alasid. Ja siis see ubalik karjatus "Aga punane lipp!!!!!". Südame alt käis selline jõnks läbi. Kuid lõpp hea, kõik hea. Erki Noole kuldmedal on minu arvates senini eesti spordi olulisim võit ja minu emotsionaalsem kogemus tugitooli sportlasena. Peale seda võistlust võis ka Uba rahuliku südamega minna Toonelasse oma sõprade Pandi, Tiiduse ja Panso juurde ning seal üksteisele võistu mälumängu küsimusi esitada.ˇ
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Raamat oleks võinud olla täis põnevat lugemist, kus Uba lähikondlased ning sõbrad tema tegemisi meenutavad, aga lugedes tuleb välja, et pooled meenutajatest on ainult paar sõna Ubaga oma elu jooksul vahetanud. Tundub, et raamatu koostajate eesmärgiks oli saada kokku võimalikult tuntud inimeste nimekiri. Kohtame "meenutajaid" alates presidendiprouast, Rein Kilgi ja Peep Vainuni. Kas nendel inimestel oli isiklik kontakt Toomas Ubaga või mitte pole oluline, oma mälestuskillu jagaja nimi müüb. Tundub, et raamatu koostajad saatsid lihtsalt ringkirja "nomenklatuurile", kus nad palusid 5-10 lausega kiita Toomas Uba taevani. Parimad palad lubati raamatusse panna ja kiitja foto ka veel juurde kleepida.
Need "miniatuurid" annavad lugejale Toomas Ubast väga ühekülgse pildi. Kes see kadunukest ikka halva sõnaga meenutab. Ei ole ju kombekas. Kuid sada lehekülge ainult ülistuslaulu on ikkagi natuke liiast. Igal inimesel on ka vead ning varjuküljed. Uba oli vägagi kõrgel ametikohal ja kindlasti tuli tal konflikte ning ütlemisi/solvumisi ette, kuid neist me raamatust lugeda ei saa. Kogu aeg mainitakse, et tänu temale jõudsid ETV ekraanile suured rahvusvahelised võistlusülekanded. Aga mis hinna või tööga? Ma oleks iga kell eelistanud laiale avalikusele tundmatute, aga Ubale lähedal seisnud inimeste sisukaid meenutusi. Näiteks Uba fiktiivse pinginaabri, nüüdse katlakütja Aivo lehekülgede pikkused mälestused ma kadunud sõbrast. Selline raamat oleks palju rohkem südamesse läinud ning ka Uba Tooma mälestusele au teinud.
PS: Koostajatele teadmiseks - on olemas selline raamat nagu "Mälestusi Oskar Lutsust". Ilmus 1966 aastal ja on ligi viissada lehekülge paks. Lugege enne see teos läbi ja võtke eeskuju, kui soovite järgmist mälestuskildude raamatut koostada. Ärge proovige lihtsalt raha kokku ajada elulooraamatute populaarsuse tõttu lugejate hulgas.
PPS: Lõpetuseks minu enda mälestus Toomas Ubast. Minu jaoks võrdub Toomas Uba Erki Noole ja kettaheite kolmanda katsega Sydney olümpiamängudel. Mäletan, et olin juba varahommikul üleval, et enne koolipäeva algust näha Erki teise päeva esimesi alasid. Ja siis see ubalik karjatus "Aga punane lipp!!!!!". Südame alt käis selline jõnks läbi. Kuid lõpp hea, kõik hea. Erki Noole kuldmedal on minu arvates senini eesti spordi olulisim võit ja minu emotsionaalsem kogemus tugitooli sportlasena. Peale seda võistlust võis ka Uba rahuliku südamega minna Toonelasse oma sõprade Pandi, Tiiduse ja Panso juurde ning seal üksteisele võistu mälumängu küsimusi esitada.ˇ
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
December 6, 2011
Toomas Uba on iga spordisõbra jaoks omaette ikooniks. Ka minu spordihuvi suurimaks arhitektiks võib pidada just teda. Paraku on raamat kirjutatud intervjuude vormis ja seda peamiselt sportlaste poolt. Loomulikult pole tegu kirjanikega ja seega on nad üsna ühekülgsed. Väga paljud lood ja meenutused korduvad erinevates jutustustes. Muidugi liigutas see nimistu nendest inimestest, kes Toomas Uba hea sõnaga meenutavad. Loodan kunagi lugeda ka Toomas Uba elulooraamatut, sest sellest jäi natuke väheseks.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews