Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi parim Jaapanis olla lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa.
Seda sorti “Minu” sarja raamat, kus oli tõesti huvitavat infot kultuuri ja ühiskonna kohta, mitte ainult seda, et ja siis ma käisin seal ja nägin seda.
Raamat algas hästi. Just sellist reisi- või olu-kirjeldust ma loeksin! Kuid mida edasi, seda igavam hakkas. Pikad jauramised üksikute seikade ümber, olukirjeldused või nutulaulud.
Minu.. sari vajab tugevat toimetajat. Muidu paneb autor kogu oma ängi (või ka rõõmu) teosesse, saamata aru, kas see lugejat kõnetab või ei.
Ah, Jaapan! See on koht, millest võib kirjutada lõputult, sest ta on meeletult suur ja lai ja ilus. "Minu Jaapan. 23 vaadet tõusva päikese maale" jäi mul teismelisena lugedes pooleli, see tundus liiga igav. Aga Jaapanisse kolides tundsin ma, et pean selle ikkagi läbi lugema. ELLUs oli see aga kas kogu aeg välja laenutatud või sai lugemisarv otsa, igatahes pidin ma pikalt ootama. Ja nüüd ma nean, et teismeline mina nii rumal oli. Sest see ei ole halb raamat, kohe kindlasti ei ole. Aga see ei ole ka kindlasti raamat, mida saaks lugeda kergeks naudinguks ja pilguheiteks ühe reisija-välismaal elaja ellu tollel ajaperioodil.
Küll aga on see parim mitteakadeemiline raamat, mis kirjeldab elu Jaapanis ja jaapanlaste kombeid ja tavasid. See on päris Jaapan läbi silmade, mis on tõusva päikese maad näinud mitmest küljest. Autor mainib üsna alguses, et üksi või töö asjus Jaapanis viibimine on täiesti teistsugune kui näiteks üliõpilasel või austatud sportlasel (nagu Brahmanis, kelle "Õhk riisiterade vahel" on üks mõnusamaid raamatuid Jaapanist). Ma lugesin seda lauset ja noogutasin agaralt kaasa, sest see on tõsi. Kui mäed mind nii väga kinni ei hoiaks ja ma oma tööd ei armastaks, siis ma oleksin ilmselt juba ammu kohvrid pakkinud ja Eestis tagasi. Minu väljakutsed on olnud näiteks see, kui aprillikuisel palgapäeval teatati, et see kuu uue seaduse tõttu meile palka ei maksta, ja kõikvõimalikud segadused puhkusepäevadega. Aga loodus on siin võrreldamatult ilus.
Nukke oli üks esimesi eestlasi, kes 1990. aastatel Jaapanisse pääses. Ta alustas Jaapani väisamist üliõpilasena, kuid on sinna riiki naasnud hiljem mitmetel erinevatel põhjustel. Raamatus "Minu Jaapan" esitab autor 23 vaadet tõusva päikese maale. Vaated keskenduvad erinevatele elementidele Jaapani kultuuris ja jaapanlaste olemuses.
Mulle meeldis see raamat, sest see oli tõetruu ja inforikas. Ma soovitan seda kõigile, kes unistavad Jaapanis elamisest ja töötamisest. Tavalise reisija jaoks on siin ehk infot liiga palju. Mõned teemad oleks mina ka välja jätnud, kuid eks ole ka neid, kellele need meeldida võiks.
[4.5/5] MEELDIS !! Minu arust väga toredas eesti keeles kirjutatud ning kohati väga värvika sõnakasutusega raamat, mis muutis lugemise muidugi veelgi lõbusamaks. Väga meeldis, et räägitud oli ka Jaapani negatiivsetest pooltest ja et Nukke oli sisse toonud hoopis teistusuguseid vaatevinkleid mõningatele Jaapani seisukohtadele (nt gambarumise-kultuur, jaapanlaste Ameerika ümmardamine).
Tõsi, et kohati võisid mõningased selgitused natuke pikaks venida, kuid arvan et mind päästis fakt, et olen ise Jaapanist huvitatud ning nii paljudki raamatus mainitud aspektid olid mulle juba tuttavad, mistõttu polnud mul detailsete kirjelduste vastu mitte midagi. Keegi, kes Jaapanist väga ei huvitu, võib taolised selgitused igavana leida, aga eks igale oma (-:
Mitmekülgne vaade Jaapanile, selle elanikele, ajaloole, kultuurile ja kommetele. Meeldis, et autor püüdis jaapanlaste väliskuvast läbi murda ja nende hingeelu lähemalt uurida. Mitmed kombed oli üllatavad, samuti perfektsus, mida püütakse erinevates valdkondades saavutada. Samas jätsid inimesed sümpaatse ja hooliva mulje. Tekkis ka endal tahtmine seda riiki külastada.
Sai paberil Jaapanisse rännatud. Jälle väheke aega ja raha kokku hoitud, sest ise ma sinna küll ei kipu. Tänapäeval on see tõenäoliselt manga ja anime fännidele suur palverännu sihtpunkt.
Jaapan on kummaline pika ajalooga eraldatud saarestik, kus tänapäeval võitlevad vana traditsioon ja uued maailma kummalisimad moevoolud. Autor on erinevatel perioodidel olnud üliõpilase ja õpetajana tunginud turismisfäärist kaugemale ühiskonna sisemusse. Tulemuseks paotub ka meile see jäikade eluaegsete mõttetute töökohtadega korporatiivkultuur ja noorte oma tuppa kapseldumine. Kuidas oleks, kui saaksid nö sotsiaalse töökoha kolmekesi ümber tänavaaugu passida, et inimesi sellest eemale juhtida? Ehk siis sa oled elus liiklusmärk, aga pead oma tööd tegema suurima pühendumuse ja entusiasmiga.
Kuid vahele suskab autor ka mõne huvitavama mõtte. Miks jaapanlased kummardavad? Sest nad ei taha kätelda. Kui nad on sunnitud kätlema, siis pistavad sulle oma vedela vorsti kätte ja üritavad selle tagasi tõmmata nii kiirelt kui võimalik. Teine huvitav fakt on Kuriili saartel enne okupatsiooni elanud ainud, kellest suure osa venelased pagendasid Jaapanisse ning nüüd on nad oma traagilise ajaloo tagajärjel välja suremas vähemusrahvus.
Autor pajatab ka oma äpardustest, millest on mõistlik õppida. Nagu näiteks ei maksa väikest last vedada turismimagneti tippu, kuna Fuji mäe kitsad teed ja aina külmemaks kiskuv temperatuur paneb kõik proovile.
Tuletatakse korduvalt meelde, et Jaapanis väriseb maa ning raudtee puruneb ja mägiradadesse võivad tekkida ootamatud lõhed. Majanduslangus oli pigem seisak ehk nagu pohmelus pärast hiigelkasumeid, mis tekitasid hiigelkorporatsioonid, mis nüüd on neid "eluaegseid valgekraesid" kahjuks lahti hakanud laskma. Sellest hoolimata on Jaapanis 123 miljonit inimest ehk maailmas 11. koht ja GDP poolest 4. kohal. Hoolimata kaardil väiksena näivatest saartest on Jaapan tegelikult uskumatu hiiglane maailma mõõtkavas.
Lugesin seda raamatut jupp aega, sest googeldasin loetud paiku, ajaloo- ja kultuurisündmusi jms. Väga põnev ja eriline maa. Kuna mu eelmine loetud raamat oli "Minu Tokyo", siis oli juba mõningane "teadmine", miks jaapanlased nii või naa käituvad või ütlevad. Selle raamatu puhul meeldis mulle väga iga peatüki lõpus olevad tarkuseterad ning ka see, et autor ei käinud vaid turistidele mõeldud paikades, vaid käis kohtades, kuhu n-ö lihtsurelikest turistid harva satuvad. Üllatas mõlema raamatu puhul jaapanlaste peaaegu et kohustuslik ametialane joomiskultuur, mis annab neile võimaluse jommis peaga ülemusele tõtt öelda ja vabamas õhkkonnas kriitikat teha. Ka klientidega käiakse koos pummeldamas. Kujutasin kohe vaimusilmas ette, kuidas ma õpetajana direktori ja õppejuhiga pärast tunde koolisööklas napsuklaasi taga auru välja laseksin või "klientidega" alias lapsevanematega sakeklaasi taga laste arengust vestleksime
Saab teada palju infot Jaapani kohta, kirjutatud eestlaslikult rahulikus ja tagasihoidlikus toonis. Meeldejäävaid seiklusi on mitmeid, näiteks mäesuusatamine ilma õppeta, Eesti kahevõistlejatega kokkusaamine, burgerirestorani maskotiks olemine, Fuji mägi. Autor peatub ka raskematel teemadel, nagu 1945 a tuumapommid ja tänapäevane laste ärakasutamine. Lisaks saab rohkem teada, mis on yakuza, kawaii või hikikomori.
Mind see raamat täitsa paelus, pärast mitmeid aastaid kokkupuuteid jaapanlastega. Raamatu kestel esitusviis justkui küll muutus (alul oli detailselt väga hoolikalt kirjeldav, hiljem olid üleminekud teemadele suurema hüppega), aga ei lasknud end sellest häirida.
Ema ja poja sisseelamine ja sekeldused ses riigis on kaasahaaravad ja kisuvad hoogsalt järgmist lehte pöörama. Palju on ka reisikirjeldusi ja pisutki avaneb jaapanlaste kiivalt varjatud mõttemaailm, mille kihte avada saab vaid kohal elades.
Huvitav sissevaade Jaapanisse. Nautisin väga teemade/nähtuste detailseid käsitlusi ja selgitusi, nii et tekkis ka kange tahtmine sinna kunagi reisida ja üle kontrollida, kas märkan ise ka samu üksikasju.
Eelkõige saab öelda, esimestest lausetest alates, et see autor on tugev sõnaseadja. Idee sellest, et kauge maa on justkui kallim, see pole ju midagi originaalset, aga ta on selle sümboolse loo paremini välja kandnud kui keegi teine, kellelt seda lugema olen sattunud. Ka sõnade valiku tasandil märkasin nii palju pool-äraunustatut: pisitasa, ristküsitlus, lasipuu, pard... palju sellist sõnavara, mida me justkui teame, aga harva kasutame. Lugu algab 1980ndatel, kolme erineva versiooni ehk müüdiga: kuidas noore neiu Jaapani-armastus nõukogude lapsepõlves-noorpõlves alguse sai. Jätkub 1990ndate alguses. Maret Nukke oli kõige esimene eestlane, kes riikliku stipendiumiga Jaapanisse keelt-kultuuri õppima sai. Jätkub väga rahvusvahelises seltskonnas, joonistuvad välja tegelased, kes ühel või teisel põhjusel tulnud kusagilt Mongooliast, Itaaliast, Moskvast... ja hakanud Jaapanis õppima jaapani keelt. Joonistub välja ka jaapani kultuur. Mulle meeldib, mismoodi kõik kultuurišoki-elemendid püütakse kinni ja seletatakse ära laiemas kontekstis, olgu selleks põhjuseks siis religioon või midagi väga praktilist või nende kahe kombinatsioon. Heake küll, on spetsiaalsed WC-sussid, aga miks? Miks on WC majas kõige madalamal ja rituaalselt must? Ja heake küll, vannis ei tohi end pesta, aga miks? Autor armastab Jaapanit ja hakkab ka pärast tudengiaastat aina uuesti seal külas käima, saab seal tööotsi, saab teadustöö stipendiumi, käib ka niisama reisimas. Omamoodi hulljulge, aga samas loogiline temp on koos 8aastase pojaga pooleks aastaks Jaapanisse kolida. Iga külastuskorraga (lugeja seisukohast võttes: iga peatükiga) koorub midagi uut selle kultuuri kohta. Mõnes mõttes võiks öelda, et jaapanlased on... natuke võltsid. Kõige olulisem on viisakus ja oma näo hoidmine, mitte massist eristumine. Aga selline ta on, Jaapan. Kuidas see individuaalsest inimesest massi-inimeseks saamine käib, sellest saab rohkem teada koolipeatükis. Kuidas viisakus võib viia peaaegu et lapse külmumiseni, saab teada Fuji mäe vallutamise peatükis, jne. Kui mulle midagi endiselt vastuseta küsimuseks jäi, siis see, miks jaapanlased ameeriklasi nii väga austavad ja kummardavad. Ja kas see on vastastikkune armastus? Nende kahe riigi, USA ja Jaapani vastasseis teise maailmasõja lõpuvaatusena oli üks võikamaid lugusid ja USA sõjaväebaasid on siiani Jaapanis. Võibolla selle teema lõpliku koorimiseni Maret Nukke veel ei jõudnud selle raamatu kirjutamise ajaks. On küll väga hingeminev peatükk Nagasaki aatompommi muuseumist, kus tal paha hakkas ja kus ta just seda küsimust oma hinges karjus... aga minu meelest vastuseta. Muide, kas teadsite, et Hiroshima ja Nagasaki kiiritustõve ohvrid elasid nagu pidalitõbised? Keegi ei soovinud nendega füüsiliselt suhelda. Üks aatomipommi rünnakus lapsena ellu jäänud aktivist pühendas oma elu rahuteemadele... aga tema pojad ei leidnud endale naisi, sest nende ema oli kuulus "mittepuhas", kiiritusega kokku puutunud. Selliseid harivaid lookesi on raamatus väga palju, samas on läbivalt olemas ka autori enda (ja ka tema kasvava poja) arengulugu. Muide, kõik mu kolm last on Jaapani-kire faasi läbinud, noorim veel läbib… Imestan vahel, kui palju kihte on Jaapanil. Ja samasugune omapärane ja mimtekihiline on see raamat.
Jaapanlased on ikka üks väga teistmoodi rahvas. Poleks osanud arvatagi nende 'kiiksudest' :), aga seda enam oli väga huvitav lugeda! Selle raamatu lugemine läks suisa lennates:)