What do you think?
Rate this book
Minu Ameerika #3
Minu Ameerika 3. Kriis
Seekordse raamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, kui nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub. Mis hinnaga saab lapsest kasvatada kakskultuurilist inimest? Kas on lihtne leida tööd Ameerikas? Kas kriis laheneb?
- GenresTravel
400 pages, Paperback
First published December 2, 2011
1 person is currently reading
63 people want to read
About the author
Epp Petrone
95 books14 followersEpp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
May 7, 2014
Tegemist on sarja kolmanda raamatuga ning Eppu ja pere seiklused Usa eri paigus jätkuvad. Muuhulgas kirjutab autor presidendivalmistest, elust ja töötamisest illegaalina, meeletust tarbimisest, jõuludest ja pulmadest ning oma ponnistusest pere veidigi rohelisemaks muuta.
Praeguseks olen ma Usas elanud umbes 7 aastat, aga minu ja autori Ameerikad pole kuigi palju kattuvad. Näiteks pole mul kunagi olnud lähedast kokkupuudet ülemklassi kuuluvate inimestega. Enamasti olen suhelnud samasuguste uustulnukatega nagu ma ise ja tänu sellele kohanud väga paljusid erinevatesse rahvustesse kuuluvaid inimesi. Raamatus kirjeldatud jõulushoppinguhullust olen näinud vaid poes, kuidas see kodus välja näeb, sellest puudub mul kogemus. Mulle meeldib Mustal Reedel poes käia, aga mitte nii väga shoppamise, vaid idee poolest, sest Eestis või Saksamaal oleks mõeldamatu öö läbi poes sisseoste teha. Arutelu kakskeelsete-kultuursete laste kasvatamise teemal on aga vägagi tuttav.
Seega on ühelt poolt tegemist teemaga, millega olen tuttav, teisalt aga mitte. Oma ameerikaelu esimestel aastatel olin väga kriitiline ja ei leidnud selles riigis mitte kui midagi kiiduväärset. Nüüd olen kohanenud ja kuigi leian siiski laitmisväärset, aktsepteerin seda, sest häid asju on ka. Võibolla seda aktsepteerimist jääbki autori suhtumises puudu, tema kirjutisest kumab läbi halvustamine ja ülevalt alla vaatamine. Aga arvatavasti pole ma õige inimene seda raamatut hindama, sest ükskõik, kuidas ma ka ei prooviks, ei hinda ma ju mitte autori kirjutamisoskust, vaid tema arvamusi, sest ta kirjutab riigist, kus ma ise elan.
Praeguseks olen ma Usas elanud umbes 7 aastat, aga minu ja autori Ameerikad pole kuigi palju kattuvad. Näiteks pole mul kunagi olnud lähedast kokkupuudet ülemklassi kuuluvate inimestega. Enamasti olen suhelnud samasuguste uustulnukatega nagu ma ise ja tänu sellele kohanud väga paljusid erinevatesse rahvustesse kuuluvaid inimesi. Raamatus kirjeldatud jõulushoppinguhullust olen näinud vaid poes, kuidas see kodus välja näeb, sellest puudub mul kogemus. Mulle meeldib Mustal Reedel poes käia, aga mitte nii väga shoppamise, vaid idee poolest, sest Eestis või Saksamaal oleks mõeldamatu öö läbi poes sisseoste teha. Arutelu kakskeelsete-kultuursete laste kasvatamise teemal on aga vägagi tuttav.
Seega on ühelt poolt tegemist teemaga, millega olen tuttav, teisalt aga mitte. Oma ameerikaelu esimestel aastatel olin väga kriitiline ja ei leidnud selles riigis mitte kui midagi kiiduväärset. Nüüd olen kohanenud ja kuigi leian siiski laitmisväärset, aktsepteerin seda, sest häid asju on ka. Võibolla seda aktsepteerimist jääbki autori suhtumises puudu, tema kirjutisest kumab läbi halvustamine ja ülevalt alla vaatamine. Aga arvatavasti pole ma õige inimene seda raamatut hindama, sest ükskõik, kuidas ma ka ei prooviks, ei hinda ma ju mitte autori kirjutamisoskust, vaid tema arvamusi, sest ta kirjutab riigist, kus ma ise elan.
May 19, 2023
kas ma just panin viis tähte "minu-" sarja raamatule, vau . . .??
igatahes jaa - emma ytles, et ta on ylikooli tõttu hakanud lugema aina raskemaid tekste ja see kuidagi oli suur realitycheck mulle: ma olen oma viimase aja lugemises aina allapoole kukkunud, raskuse osas just nimelt. vaikselt loen juba valdur mikitat, siis minu-sarja, ei tea, varsti kukun juba lauri räppi lugema, kui see jama jätkub.
vaheaasta muudab yhelt poolt laisaks kyll, teiselt pool arendab enesedistsipliini, kohutavalt. teiseks on ka mu praegune hooandja tekitand nii palju mõttetut stressi, et ma ei suuda normaalselt millelegi keskenduda. ma tahaks öelda, et "oi kui tore on vahepeal midagi kerget lugeda", aga jah, ma ei ole mitu kuud midagi rasket lugenudki.
igatahes, mida iganes. ameerika, eks. Epp kirjutab väga lihtsalt ja täitsa kaasahaaravalt - lihtsalt nii, nagu asjad on. raamatu tegevus toimub 2008 aasta kriisi paiku ja Epp on ameerikas oma mehe Justini pärast, kelle vanemad elavad NY lähistel Long Islandil.
väga hästi on ameerikat kyll portreteeritud, kuigi yhe asjaga see hakkama ei saanud - minu stereotyypide murdmisega. ma arvasin, et see raamat tuleb ja murrab kõik minu eelarvamused sellest riigist, kus pole yhtegi jalakäija- ega rattateed; kus kõik käivad vabal ajal ainult shoppamas; kus ostetakse igal suvalisel pyhal sada mõttetut kinki, mis järgmisel päeval pööningule visatakse; kus iga luumurd kukutab su finantsilisse musta auku; kus ei teata mitte midagi öko-elust, ei isegi seda, kuidas komposti teha; kus elu mõte on käia kolledzis paarisaja tuhande dollari eest ja siis saada töö ja siis ennast laenudesse ära matta ja siis nii elu lõpuni elada krediitide otsas ja aina suuremaid ja mõttetumaid asju tahtes.... aga ei, see raamat ainult kinnitas iga jumala praegu öeldut asja. muidugi, see kõik toimus 15 a tagasi, aga no ikkagi - see oli omamoodi masendav lugemine. paneb mõtlema, et miks me kogu aeg läänes sinna yldse yles vaatame, miks nemad mängivad maailma politseid?
aga! mis mulle väga hinge läks: Epul ja Justinil oli tol hetkel yheaastane ja neljaaastane tytar ja Epp arutles palju ka kaksmaisuse yle - nad tahavad anda oma lastele suurena saades vaba valiku eesti ja ameerika vahel (väga õige!), õpetades neile mõlemat kultuuri ja keelt väiksena võrdselt. see oli innustav, sest ma väga vaatan yles kõigile kaks- või isegi rohkem-maistele. ameerika ja eesti telje kõrval tundub minu eesti-soome telg tyhine - tegelikult olen minagi yksmaine, peaaegu et yhes kultuuris syndinud, sest NYst vaadates, nagu yks mu tuttav ytles, on Tallinn ja Helsingi sama linn. kui inimesed tulevad Eestisse, siis nad käivad ka Soomes. ja praegu ka Valdur Mikita kukeseene kuulamise kunsti lugedes tunnen ma tugevat läänemeresoomlaslikku yhtsust, mis aina tõestab seda, et minu kaksmaisus ei ole yldsegi nii kaksmaine - läänemeresoome tasandil on tegemist yhe rahvaga, yhe keele kahe variatsiooniga. eesti ja ameerika - see on juba kontrast, ma ytlen, aga seegi kukub yhte läänemaailma auku. igal juhul on maailmakodanlikkus muutumas aina tavalisemaks, riigipiirid aina hägusemaks kontseptsiooniks ja inimesed seekaudu ka aina tolereerivamaks. selle yle on hea meel.
igatahes jaa - emma ytles, et ta on ylikooli tõttu hakanud lugema aina raskemaid tekste ja see kuidagi oli suur realitycheck mulle: ma olen oma viimase aja lugemises aina allapoole kukkunud, raskuse osas just nimelt. vaikselt loen juba valdur mikitat, siis minu-sarja, ei tea, varsti kukun juba lauri räppi lugema, kui see jama jätkub.
vaheaasta muudab yhelt poolt laisaks kyll, teiselt pool arendab enesedistsipliini, kohutavalt. teiseks on ka mu praegune hooandja tekitand nii palju mõttetut stressi, et ma ei suuda normaalselt millelegi keskenduda. ma tahaks öelda, et "oi kui tore on vahepeal midagi kerget lugeda", aga jah, ma ei ole mitu kuud midagi rasket lugenudki.
igatahes, mida iganes. ameerika, eks. Epp kirjutab väga lihtsalt ja täitsa kaasahaaravalt - lihtsalt nii, nagu asjad on. raamatu tegevus toimub 2008 aasta kriisi paiku ja Epp on ameerikas oma mehe Justini pärast, kelle vanemad elavad NY lähistel Long Islandil.
väga hästi on ameerikat kyll portreteeritud, kuigi yhe asjaga see hakkama ei saanud - minu stereotyypide murdmisega. ma arvasin, et see raamat tuleb ja murrab kõik minu eelarvamused sellest riigist, kus pole yhtegi jalakäija- ega rattateed; kus kõik käivad vabal ajal ainult shoppamas; kus ostetakse igal suvalisel pyhal sada mõttetut kinki, mis järgmisel päeval pööningule visatakse; kus iga luumurd kukutab su finantsilisse musta auku; kus ei teata mitte midagi öko-elust, ei isegi seda, kuidas komposti teha; kus elu mõte on käia kolledzis paarisaja tuhande dollari eest ja siis saada töö ja siis ennast laenudesse ära matta ja siis nii elu lõpuni elada krediitide otsas ja aina suuremaid ja mõttetumaid asju tahtes.... aga ei, see raamat ainult kinnitas iga jumala praegu öeldut asja. muidugi, see kõik toimus 15 a tagasi, aga no ikkagi - see oli omamoodi masendav lugemine. paneb mõtlema, et miks me kogu aeg läänes sinna yldse yles vaatame, miks nemad mängivad maailma politseid?
aga! mis mulle väga hinge läks: Epul ja Justinil oli tol hetkel yheaastane ja neljaaastane tytar ja Epp arutles palju ka kaksmaisuse yle - nad tahavad anda oma lastele suurena saades vaba valiku eesti ja ameerika vahel (väga õige!), õpetades neile mõlemat kultuuri ja keelt väiksena võrdselt. see oli innustav, sest ma väga vaatan yles kõigile kaks- või isegi rohkem-maistele. ameerika ja eesti telje kõrval tundub minu eesti-soome telg tyhine - tegelikult olen minagi yksmaine, peaaegu et yhes kultuuris syndinud, sest NYst vaadates, nagu yks mu tuttav ytles, on Tallinn ja Helsingi sama linn. kui inimesed tulevad Eestisse, siis nad käivad ka Soomes. ja praegu ka Valdur Mikita kukeseene kuulamise kunsti lugedes tunnen ma tugevat läänemeresoomlaslikku yhtsust, mis aina tõestab seda, et minu kaksmaisus ei ole yldsegi nii kaksmaine - läänemeresoome tasandil on tegemist yhe rahvaga, yhe keele kahe variatsiooniga. eesti ja ameerika - see on juba kontrast, ma ytlen, aga seegi kukub yhte läänemaailma auku. igal juhul on maailmakodanlikkus muutumas aina tavalisemaks, riigipiirid aina hägusemaks kontseptsiooniks ja inimesed seekaudu ka aina tolereerivamaks. selle yle on hea meel.
March 12, 2018
Põnevaid tähelepanekuid ja võrdlusi Ameerika kohta, samas palju torisemist.
May 3, 2021
Vajalik lugemine enne Ameerika reisi.
November 24, 2014
Kui sarja esimene raamat oli naljakas, siis kaks järgmist on olnud nukrad ja mõtlikud. Õigupoolest pole see raamat enam Ameerikast. See raamat on inimestevahelistest suhetest, kompromissidest ja hirmust meie ümber, mis laieneb ja toimub täna kogu maailmas.
Kui esimesed osad tõid hetki- a la vaata, millised nad on. Siis ses raamatus enam nii tervaid kontraste polnud. Elu Eestis on muutunud. Ja elu Ameerikas on muutunud.
Selleks et kohata erinevate väärtushinnangutega inimesi, ei pea sõitma Ameerikasse. Raamat räägib pigem tolerantsusest. Millal on meie tõde tõdem ja meil on missioon meid ümbritsevaid ümber kasvatada.
Loe edasi
http://indigoaalane.blogspot.com/2011...
Kui esimesed osad tõid hetki- a la vaata, millised nad on. Siis ses raamatus enam nii tervaid kontraste polnud. Elu Eestis on muutunud. Ja elu Ameerikas on muutunud.
Selleks et kohata erinevate väärtushinnangutega inimesi, ei pea sõitma Ameerikasse. Raamat räägib pigem tolerantsusest. Millal on meie tõde tõdem ja meil on missioon meid ümbritsevaid ümber kasvatada.
Loe edasi
http://indigoaalane.blogspot.com/2011...
July 16, 2024
Ühtäkki tundub see raamat taas päevakajaline. 2008. aastal oli USAs kriis - mu raamatu alapealkiri ongi "Kriis" - ja pärast seda on järgnenud kriis kriisile, nagu palvehelmeid saaks paelal lükkida ja loota, et ehk läheb kunagi paremaks.
USA on kummaline maa ja sellest ma siin raamatus kõnelengi. Kui palju on siin naljakat ja jaburat ja kuidas see kõik toimib... Möödunud aastatega märkan üha enam, kuidas seesama ameerikalikkus on jõudnud ka Eestisse. Paanikanootides teleuudised näiteks.
Ma loodan, et see raamat ei mõju depressiivselt, sest see kõik on mu meelest naljakas (koomilise ja traagilise vahel on õhuke piir) ja üle valatud mahlaka, dialooge täis soustiga.
USA on kummaline maa ja sellest ma siin raamatus kõnelengi. Kui palju on siin naljakat ja jaburat ja kuidas see kõik toimib... Möödunud aastatega märkan üha enam, kuidas seesama ameerikalikkus on jõudnud ka Eestisse. Paanikanootides teleuudised näiteks.
Ma loodan, et see raamat ei mõju depressiivselt, sest see kõik on mu meelest naljakas (koomilise ja traagilise vahel on õhuke piir) ja üle valatud mahlaka, dialooge täis soustiga.
March 30, 2013
Väga mõnus lugemine :)
Selleaegsest presidendivalimistest ma küll eriti midagi ei tea, kuid mõned muud raamatus puudutatud teemad on mindki Ameerikas elatud aja jooksul pead vangutama pannud! Ootan 4ndat osa :)
Selleaegsest presidendivalimistest ma küll eriti midagi ei tea, kuid mõned muud raamatus puudutatud teemad on mindki Ameerikas elatud aja jooksul pead vangutama pannud! Ootan 4ndat osa :)
September 20, 2012
Tabavalt äratuntavalt ja haaravalt kirja pandud tähelepanekud Ameerika elust (kohati küll häirivalt kordavad seigad isiklikust elust), paras lugemine 12tunnisele lennule üle lombi.
Displaying 1 - 8 of 8 reviews