Nimitegelane Nublu on koer (pooleldi taks, pooleldi hagijas), kes sattub linna tuletõrjedepoosse, kus talle elu nii väga meeldib, et ta otsustabki sinna alaliselt elama jääda. Nublust saab tuletõrjekoer, kes saadab tuletõrjujaid väljakutse-sõitudel ning oskab õigel ajal haukumisega tuleohtlikest olukordadest märku anda. Raamatu pealkiri oli küll tuttav, kuid ma usun, et see oligi minu esimene kokkupuude Nubluga. Mõned aastad tagasi tutvustas raamatut tollal seitsmene Lukas, kes ka soovitas raamatut lugeda, ent minust jäi ta toona lugemata. Alles nüüd käisin vanemate raamaturiiulites otsimas midaga Rannapilt ja leidsin „Nublu”. Tuletõrjujate elust tuletõrjedepoos tean ma vähe ja eks tuleb muidugi arvesse võtta ka, et selle konkreetse raamatu esmailmumisest on möödas enam kui 50 aastat. Mind näiteks üllatasid sellised teabekillud, et tuletõrjujatel on kokk, ent nad ise koorivad ka köögis kartuleid, või et depoos on ühes ruumis neil höövelpink (kui peaks vaja minema), samuti on neil olemas loengusaal. Lasteraamat ja olen kindel, et ka tänapäeva lastele tore lugemine.
Polnudki miskipärast seda raamatut enne lugenud. Lugu ise on ühest koerakesest, kes eksib päästemeeskonna majja. Saab tuletõrjujate lemmikuks ning hakkab koos nendega käima ka väljakutsetel. Nublu on nutikas koerake, kes õpib kiiresti ning tänu oma heale haistmismeelele teenib ära nii kiituse kui au.
Armas klassika! Lõpuks loetud, sest minu ajal see koolis soovituslik polnud. Õelaps kihistas mitu korda naerda, nii et ettelugemiseks sobib. Illustratsioonidega uuem variant on eriti vahva.