Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta.
Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik.
Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe.
Väga hea lugemine! Siiamaani minu arvates (vähemalt neist, mis ma lugenud olen) üks parimaid Minu-sarja raamatuid.
Sain väga palju uut ja huvitavat teada ning Katri kirjutusstiil oli põnev ja kaasakiskuv. Ei leidnud üldse, et oleks üleliia negatiivne ja halb olnud - Katri isegi märkis, et harjunud mugavustega ning siis järsku selline elu muutus. Tekitas isu isegi Kasahstani külastada. Soovitan!
Minule jättis see raamat väga hea mulje ja tahtmise Kasahstani külastada. Selle raamatu kohta võib ütelda, et autor on väga hästi andnud edasi riigi kirjelduse, eluolud ja inimesed:) Raamat pole lihtsalt pajatus oma tegemistest, vaid annab ka mõtteid, kuidas ja kus seal riigis liikuda ning millega arvestada tuleks;)
Kui ma 2010. aastal Shanghais EXPOl käisin, siis ühe sügavaima mulje kõikidest läbikäidud paviljonidest jättis just Kasahstani oma. 3D filmi Kasahstani loodusest vaadates otsustasin seal kohapeal, et ükspäev seda riiki ka külastan. Loetud raamat aina süvendas seda muljet. Jah, korruptsioon, imelikud seadused, tohutud kontrastid - kõige sellega tuleb siis lihtsalt arvestada, kui ühel hetkel oma jalad sinnakanti sean.
Loob kindlasti hea ülevaate välismaalase elust Kasahstanist ja Almatõs. Mingis mõttes ka natuke isepäise ja kohalikele kommetele alguses pigem vastupuikleva mulje. Seejärel rohkem kohalike kommete ja olemisega harjudes, ka neid helgemalt tutvustades. Pisut igavalt jutustavas ja fakte ritta seotud meetodil kirjutatud, minu jaoks pigem uniseks tegev lugemine, sobides kätte võtmiseks hästi õhtuti enne magama minekut.
"Minu Kasahstani" lugemine võttis mul võrreldes teiste minu-sarja raamatutega kaua aega. Kui aus olla, siis ma lausa ootasin, et lõpp võiks kätte tulla. Minu jaoks puudus huvitav süžeeliin, polnud huumorit ning mina-tegelane oli väga negatiivne. Minu jaoks oli esimene ehmatav koht just autori suhtumises lk 13, kui ta kirjutas: "Vene keelt meie lapsed ei räägi ning seetõttu ei tule kõne allagi, et nad kohalikus koolis õppima hakkavad." Ehmatav just seetõttu, et raamatu atuor on ju ise Belgias mitu aastat elanud ja teab, kui kiiresti lapsed kohanevad ja uut võõrast keelt omandavad. Kui nad ise Belgiasse kolisid, siis vaevalt nende lapsed kohe võõrkeeles suhelda oskasid. Ma usun, et nende perel olid täiesti loogilised põhjused, miks nad tahtsid, et lapsed saavad edasi õppida inglise keeles, aga siis oleks võinud oma valikuid natukene lahti seletada. Mingil hetkel hiljem saab teada, et Belgias kohanesid lapsed kiiresti ja inglise keele selgeks saamisel polnud mingeid probleeme.
Mul on ha meel, et raamatu autor endale Kasahstanis tegevust leidis ja õpetajaameti vastu võttis. Lugemised selle kooli (lasteaia) kohta olidki ühed põnevamad. Seal töötades näitas ta ennast kui kohusetundlikku inimest. Kuigi ka seal häiris mind see koht, kus ta ütleb: "Juba esimesel päeval saan aimu tulevase töö sisust: ohtralt pühkida kakaseid pepusid ja tatiseid ninasid, libastuda köögipõrandal olevates supiloikudes ning jääda okselaviini alla." Õigemini kakased pepud ja tatised ninad ei häiri mind sugugi, aga okselaviini alla jäämine küll. See ei ole ju igapäevane, et lapsed kasvatajaid täis oksendavad!
Iseenesest on raamatuis toredaid seiku ka ja on näha, et autor on vaeva näinud ja mingeid teadmisi lisaks otsinud.
Viimases peatükis toob autor välja, et Almatõ on linn, kus talle oli kõik vastukarva ja kus talle ei meeldinud. Ta käis üleoleva näoga ringi ja otsis vaid puudusi. Ja vot see paistiski raamatut lugedes välja!
„Mõned riigid oleksid nagu paremad kui teised, ilma et neist suurt midagi teaksime... Huvitav, miks?“
„Mõtlen, et kas mul on õigus etteheitvalt pead vangutada ja öelda „Nii ei sööda!“ näiteks väikesele india tüdrukule, kes endale isukalt peoga riisi suhu topib? Me tuleme erinevatest kultuuriruumidest ning oleks isekas arvata, et pool maailma käitub valesti, kui neil on minu jaoks harjumatud ja vastuvõetamatud lauakombed. Pean leppima ka mõne kohaliku õpetaja kõvahäälse supilurinaga ühise söömaaja käigus, sest see on muusika kokatädi kõrvadele: mida kõvem lurin, seda maitsvam supp! Inimesed ei käitu mitte valesti, vaid teistmoodi.“
Kohati põnev ja samas jälle veniv raamat, seega minu jaoks veidi vastuoluline ja raske seisukohta võtta.
Mõnus ja huvitav lugemine, kuigi kohati tundus liiga veniv- ei suutnud ma raamatut kordagi käest ära panna. Väga hästi kirjeldatud Kasahstani elust, oludest ja traditsioonidest.