Mu Võru vanaisa oli eelmise aasta lõpus kuni selle aasta alguses raskelt haige. Temale mõeldes tuli mulle meelde, kuidas ta oli mitmeid aastaid tagasi mulle seda raamatut soovitanud. Olin külas ja vanaisa näitas muheledes, et ta oli selle raamatu ostnud ning et siin on vahvaid lugusid Petseri kloostrist ja mujalt. Laenutasin Tallinnas rahvusraamatukogust raamatu, et lugema hakata ning samal õhtul sain kõne, et vanaisat enam ei ole. Matusteks Võrru minnes jätkasin lugemist juba vanaisa isiklikust eksemplarist, tema 2017. a Viking lotto pilet järjehoidjaks.
Vanaisa oli üks neist vanakooli meestest, kes ei räägi oma tunnetest ja veel vähem oma hingeelust. Ta oli küll suurepärane vestluskaaslane seltskonnas, aga teine kord vaata et ärritus, kui küsida temalt midagi tema mineviku või kohta. „Miks sul seda vaja teada on?” (Ikka sellepärast, et me armastame sind, vanaisa, isa või abikaasa, ja me hea meelega õpiks sind veel paremini tundma, aga kahjuks sellised lihtsad asjad tulevad miskipärast vahel nii keeruliselt.) Küll aga teadsime, et ta sündis Setumaal Obinitsas õigeusklikus peres ning vähemal või rohkemal moel ta usku ka praktiseeris. Põhiline lugu ja uhkuse moment, mida alati räägiti, oli et tema isa (minu vanavanaisa Mihhail) aitas Obinitsa kirikut ehitada. Tema jaoks olid olulised ka mõned vana kalendri järgi peetavad pühad ning eriti tuntud püha meie peres oli paasapäev – setude kirikupüha, mil tuhanded(!) inimesed tulevad kokku Obinitsa surnuaiale, katavad sugulaste haudadel laua hea-paremaga ning mälestavad lahkunuid ja kohtuvad muude sugulaste-tuttavatega. Vanaisa eestvedamisel on nii ka meie pere seal korduvalt käinud ning vanaisa ise vast pea igal aastal, k.a oma viimasel. Lisaks meenub mulle, kuidas kunagi kinkis vanaisa mulle ühe tibatillukese ikooni, mille ma siis kodus oma raamaturiiulile panin. Ega ta sealjuures ei seletanud, et mis see on või miks ta selle mulle annab, aga võib arvata, et ju see võis talle päris oluline olla.
Seega soovisin seda raamatut lugeda, et ehk saada natukenegi lisasissevaadet sellesse, milline inimene oli mu vanaisa või et misasi see õigeusk üldse on. Lisaks, religioonikauge inimesena nagu ikka paljud minuvanused, on usuteema alati mulle nii huvitav tundunud. Lihtsalt ei kujuta ette, mis tunne see oleks uskuda millessegi sellisesse või jälgida mingit dogmat või kogeda midagi, mida ma saaks siiralt kutsuda imeks jne.
Vanaisa jaoks oli väga tähtis ka see, et osa raamatust räägib Petseri kloostrist. Petseri kloostri kohta olen ma ka palju lugusid kuulnud. Nõukaajal sai käisid nad seal tihti, nii vanaisa täitsa väikese poisina, aga ka hiljem, kui mu ema väike oli, oli Petserisse ikka asja. Kui juba Obinitsas käia, siis ikka korraks ka Petserist läbi põigata. Ise ka imestan, et Petseri on tänasest Eesti piirist ainult kolm kilomeetrit, lausa jalutuskaugusel.
Kõik Petseri kloostrisse puutuv on ka kaugelt raamatu parim osa. Üldse, tahtsin huviga kuulda, kuidas autor oma mälestusi alustab, et tõesti kuidas sa siis satud nõukogude korra ametlikus ateismis lõpuks kloostrisse. Tihhon (Ševkunov) alustas filmitudengina, aga siis kuidagi läbi paari sündmuse ja vestluse kohalike preestritega hakkas talle tasapisi tunduma, et (õige)usk on see ainus asi, millele oma elu pühendada. Aga need head tudengiaastate kirjeldused jäidki nii lühikeseks ja see usku pöördumine tunduski mulle ikkagi tulevat justkui eikusagilt. Minusugune pagan ei mõistnud, kuidas see nii lihtsalt tulla sai. Minul oleks küll nii palju rohkem veenmist või misiganes imejuhtumeid vaja, et ma ateistlikust elust sellise meeletu kogu senisele elule hüvasti jätmise ning kloostrisse mungaks minemise kannapöörde teeksin.
Aga nagu öeldud, siis see noore mungana Petseri kloostrisse sattumine oli teose parim osa. Saan aru, et Petseri klooster tõesti on üks erilisemaid ja uhkemaid oma tagasihoidlike rikkuste, lilleaedade, eraldatuse ning maa-aluste koobastega. Muuhulgas on see ainus klooster, mis on nii pikalt ja kogu oma tegutsemisaja jäänud avatuks, k.a terve II maailmasõja ning nõukogude aja. Raamatust saab lugeda, kuidas kloostriseinte vahel avaneb täiesti teistsugune maailm. Kujutan ette, et see kontrast nõukogude halli argipäevaga võib olla meeletu, mh regulaarne uhke toitlustus, mis polnud tol ajal sugugi naljaasi.
Parim osa Petseri kloostrist on omakorda selle asukad. Toredad vanad staaretsid, kes on end täielikult usumaailmale pühendanud, aga omal huvitaval moel on nii elukogenud ja haritud. Minu lemmik neist on isa Joann (Krestjankin). Tema kõlab mulle nagu see, kuidas ma ette kujutaks ühte vahvat pappi. Joann veetis noorena rasket aega vangilaagrites, aga oli kirjeldatu järgi kõige lahkem, armsam ja elutargem inimene, keda sa kunagi tunda võiksid. Muuhulgas oli isa Joann tuntud ka oma selgeltnägemise poolest. Vestledes vanaemaga üllatusin ma, et ta ise ka mäletab seda Joanni ning teadis lisada, et too rääkis ka väga head eesti keelt ning sai kaugelt aru, kes on eestlane ning pöördus nende poole eesti keeles. Raamatut teises pooles toimuvad paljud lood juba mujal Venemaal, väljaspool Petseri kloostrit. Mälestused stiilis „Vaat sellised lood sünnivad praeguses Moskvas”, jätavad mind aga palju külmemaks.
Teine täiesti eraldi teema on selle raamatu seos filmiga „Nähtamatu võitlus”. Mul polnud enne lugema hakkamist aimugi, aga Rainer Sarnet on siit ikka väga palju inspiratsiooni ammutanud ning mitmeid seiku ka otse filmi tõstnud. Kes on filmi näinud, siis naljad nagu munga tagumikku löömine, katkine lüliti, ekskursioonil peldiku näitamine või ka autoga kihutamine ning see, et nii filmi kui raamatu (ja muidugi päriselu Petseri) kloostris on koopad (kus pühad säilmed ei haise mitte kunagi). Samuti nimetatakse raamatus mungaelu korduvalt „nähtamatuks võitluseks”.
Veel täiesti möödavaatamatu teema on raamatu taust. On ikka täiesti teine tunne mul nüüd sellist vene autori raamatut lugeda 2025. aasta Eestis. Ja veel millise autori. Tihhon on üks vene õigeusu kiriku mõjukamaid inimesi ning Putini nõunik usuasjades. Tihhoni töökoht on pidada kloostrit okupeeritud Krimmis. Mitteüllatuslikult on tema maailmavaade ka õigeusu konservatiivse maailma skaalal väga konservatiivne, nt on ta oikumeeniavastane ja usub, et katoliiklased ei moodusta isegi õiget kirikut ega ole kristlased. Õnneks on raamatu tõlk teinud palju tänuväärt allmärkuseid, kusjuures vahel täiendades autorile või mõnele teisele inimesele esitatud süüdistuste nimekirja või ei lase autoril laskuda ülemäärastesse ajaloo ilustustesse. Sellele vaatamata on ilmne, et tegemist pole mingi objektiivse käsitlusega, kuidas saakski. Täiesti eraldi teema on vene võimu ning õigeusu kiriku suhe. Mingil määral on sellised võimusuhted, kuigi mitte tänase valitsusega, ka raamatus kajastatud ja see kõik on huvitav, aga kindlasti tuleb siin kõik eriti ülelihtsustatud vaatepunktist ning misiganes reaalsus on lausa jälk.
Autoriga otseselt seotud on see, et veel hiljaaegu oli Tihhon viis aastat Petseri kloostri juht ning väidetavalt külastas Putin kloostrit selle aja jooksul kaks korda ning kloostri 550. aastapäeva puhul eraldati sellele ca 45 miljonit eurot – tasub õiges seltskonnas hõõruda. Muudest lugudest lasi Putin 2023. aastal oma võimumängude käigus otsese käsuga anda Vene Õigeusu Kirikule Tretjakovi galeriist ainsa teadaoleva meister Andrei Rubljovi maalitud tänaseni säilinud, XV sajandist pärit ikooni „Kolmainsus”. Maali toomisele galerii professionaalsetest tingimustest kloostrite rõskusesse oli vastu terve kunstiprofessionaalide üldsus. Pole vist üllatus, et lisaks inimeludele pole Putini võimumängudes püha ka hindamatu kultuuripärand. Lisaks Venemaa näidetele tuleb mulle meelde ka Radu Jude filmides välja toodud erinevad viisid, mil ka Rumeenia õigeusu kiriku huvides on ajaloos olnud kõik muu kui süütute inimeste elud. Seega on vene õigeusu kiriku ühe olulisema funktsionääri raamatut kahtlemata keeruline lugeda. Samal ajal teades ka, et Venemaal on see teos täielik peavool, mis on müünud üle kolme miljoni eksemplari. Ilmumisaastal ostsid venelased enam ainult „Viiskümmend halli varjundit”.
Ka suhtumise poolest sai autor teose jooksul mulle peaaegu eemaletõukavaks. Ma ei tea, kui mõjutatud ma olin tema teosevälisest putinistlikust taustast, aga Tihhonil ei tundugi olevat südames nii palju armastust iga inimese vastu nagu nt tema kunagisel vaimulikul isal Joannil. Tekstist vaatab vastu kohati lausa üleolev hoiak. Ma ootaks temalt kui ühelt vagalt usuvennalt lõputut andestust ja alandlikkust, aga läbi kumab ikkagi ka sedasama mainitud ilmselget võimuiha, aga ka väikeste momentide upsakust. Juhtumid stiilis: „Me ei lasknud tal seda unustada,” või „Me rääkisime kõik teda taga,” ei tekita minus kuidagi usaldust ega soovi hakata võtma tõsisemalt või tahta lähemalt tegemist teha ei selle raamatu enda ega õigeusu(kiriku)ga. Ka pealkiri „Mittepühad pühakud” viitab sellele, et autori sõbrad, head kristlased, pole mingid perfektsed inglid nagu võiks ette kujutada, vaid inimesed nagu sina ja mina. Kes on toriseja, kellel on kange kirg kiiruste vastu. (Aga pühakud on nad siiski, sest pühakud on kõik, kes on oma südamesse niivõrd võtnud selle ühe jumala eksole.) Muidugi ongi asja mõte pattu kahetseda ja tasapisi oma teel muudkui armulisemaks saada, aga autor lihtsalt ei tundu mulle selline tore tavainimene, kellega vahvatest seiklustest ma tahaks nii väga kuulda. Küllap ei saagi jääda normaalseks vagameheks inimene nagu Tihhon (Ševkunov), kes on töötanud muuhulgas (kiriku)kolhoosi esimehena ning kelle tänane töö on olla kiriku administratiivne-poliitiline juht ning osaleda misiganes kohtumistel, mille tulemuseks on mitmekümnemiljonine toetus Putinilt. Mingit võlu näen ma tõesti siiski Petseri kloostri mõnes paremas pojas või oleks sama raamat võinud olla hoopis Joann (Krestjankini) perspektiivist kirjutatud ja ma oleksin võinud need leheküljed elada täielikult kas tema või miks mitte ka Zaporožetsiga kihutava isa Rafaili maailmanägemuses. Oeh.
Igatahes olen ma nüüd viimasel ajal kuidagi palju aega õigeusu juures veetnud ja mul on palju parem ettekujutus, et millised need hierarhiad seal on, millised võivad olla kloostrid-kirikud ja vaimulikud ning eelmisel pühapäeval käisime perega (vanavanaisa ehitatud kirikus) vanaisa mälestusteenistusel. Hetkel, kui keegi ütleks sõna kristlus, siis ma kujutaksin esimesena vaimusilmas ette nüüd õigeusku. Varem oleks mulle pähe karanud pigem kujutluspilt mõnest luteri kiriku jumalateenistusest. Võin ainult loota, et ehk olen selle ajaga jõudnud kuidagi ka oma vanaisa sisemaailmale lähemale.
Annaks jumal siis, et kunagi kusagil saan ma ikka isa Joanni, isa Nikita ning oma vanaisaga teed juua ja sellest usuküsimusest lähemalt rääkida. Loodan, et õigeusklikud annavad mulle andeks, et ma põhimõtteliselt iga oma ihukarvaga kahtlen, et selline asi päriselt kunagi juhtuda saab. Aga jumal seda teab