Delacroix (1798-1863) oli kunstnik, kelle mõju kunstiajaloos on olnud suurem kui tema kunstisaavutused ise. Kõiki Prantsusmaa valitsusi teenides ja reetes liikus ta koos Hugo, Musset' ja Dumas'ga peenimais Pariisi salongides, oli sõprussidemeis Stendhali, Mérimée ja Sandiga, kõnelemata Chopinist, kel vist ustavamat sõpra polnudki. Autor käsitleb teda kui murranguaja kunstnikku, kellest lähtusid paljud uued kunstinähtused alates impressionismist, nabiidest ja «Blauer Reiterist» kuni abstraktsionismini välja. õlvAteljeedKuulsusInglismaaVeresaunadDändiVabadusMarokoAjaluguSalongPariislaneNõiduslikud naisedKallis ChopinKlassikTeine keisririikSaint-Sulpice'i inglidDelacroix pärast Delacroix'dReproduktsioonide nimekiri
Autor käsitleb Delacroix' d kui murranguaja kunstnikku, kellest lähtusid paljud uued kunstinähtused alates impressionismist, nabiidest ja «Blauer Reiterist» kuni abstraktsionismini välja.
Minu kommentaar- ei olnud just minu "teetass" ja tunnistan muidugi ka enda piiratust lugemisel, kus juba esimestel lehekülgedel on sellised sõnad nagu- eksaltatsioon, pitoresksus, spliin, mameluk, kürassiir, turnüür ja krokii. Sisu on liiga eklektiline, ohtralt on toodud näiteid 19. sajandi kunstnikest, antiikajateostest, kaasaegsetest suurkujudest jne. Väga põhjalik maalide analüüs, pintslitõmmedest värvitoonide süvaanalüüsini välja.
Hea biograafia Eugene Delacroixi kohta ja mis probleemidega (prantuse revolutsiooni tagajärjed) ta pidi hakkama saama olles kuulus, aga lõpeks vaene kunstnik. Siiralt soovitan vaadata tema maale Maroko reisist: kuidas ta varajase romantismi kunstnikuna suutis nende elu lõuendile maalida (sel ajal tekitas paljudel romantismi kunstnikutel huvi eksootilistes paikades käia). Delacroix oli Chopini sõber ja seda on paaril tema maalidelt ka näha. Mis teeb asja huvitavamaks on tema suhe George Sandiga, üks prominentne naiskirjanik, kes kasutab mehenime, ja mis juhtus lõpetamata mõlema portreest.