Muinasjutud armastusest

by Epp Petrone

„Muinasjuttudes on peidus suured tõed. Kuidas õppida armastama, leppima, andestama, kuidas olla õnnelik ja mismoodi saada hakkama pettumustega? Siia ilma tulijad peavad seda kõike õppima, küll ise kogedes, küll samastudes vaeslaste, printsesside või võluvaimudega.
Nende kaante vahel on minu valik muinasjutte, nad kõik on mind puudutanud sügavuti, unenägudesse ulatuvalt. Olen neid lugusid jutustanud oma tütardele ja nende sõpradele ning näinud laste silmadest peegeldumas midagi ürgset ja sügavat. Midagi, mille just muinasjutud välja toovad. Ma loodan, et need erinevate maade rahvaste lood - õigemini rahvajuttudest inspireeritud, minu ümber jutustatud versioonid - õpetavad ja aitavad ka teisi lapsi.”
Epp Petrone

96 pages, Hardcover

First published January 1, 2011

About the author

Epp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.

Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.

Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".

Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.

Reviews

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Võtsin ennist selle raamatu kätte ja vaatasin. Uut raamatut käes hoida on alati üllatus. Sul on visioon, sa oled sellega palju öid järjest magama läinud ja hommikul sellega üles ärganud, see on su sees tiksunud... ja kui see lõpuks trükikojast välja tuleb, siis on tulemuseks tavaliselt ikka üllatus, sest miski selles tervikus mõjub teistmoodi, kui sa ette kujutasid. Raske sõnastada, mis see on. Võib võrrelda ka lapse kandmise ja sünniga.
"Muinasjutud armastusest", kust see raamat alguse sai?
Muinasjutud on mulle alati meeldinud, neis on peidus ürgsed tõed ja arhetüübid. Keegi kinkis mulle virnade kaupa "Saja rahva lood" muinasjutte, mu lapsepõlveraamatuid, mida sirvisin, meelde tuletasin ja siis oma lastele ümber jutustasin. Mulle meeldib oma sõnadega jutustada, ma ei ole ettelugeja tüüp. Jutustades hakkab lugu iga kord natuke uutmoodi elama, ja nii on palju huvitavam. Ma saan aru, et suur osa lapsevanemaid on ettelugeja-tüüpi, aga tegelikult soovitan proovida ka seda ümberjutustamist.
Igatahes tabas mu tütreid ja nende sõbrannasid seepeale muinasjutukuulamise laine. "Epp, jutusta veel!" Kui ma hakkasin waldorfkoolis inglise keelt õpetama, siis ausalt öeldes saavutasin täieliku vaikuse klassis  vaid ühel puhul - ikka tunni lõpus, muinasjuttude vestmise aegu. (Neid jutustasin ma eesti keeles, aga enne leppisime kokku, et mis sõnad me siit muinasjutust võtame ja selgeks õpime, ning pärast kordasime neid sõnu.) Väga mõnus kogemus oli ka waldorfkooli jõululaadal, kui ma sain oma käsutusse folgiaida keldriruumi, kuhu panime küünlad ja padjad ja kus ma siis hämaras võbisevas valguses rääkisin jutte.
Enamik mu jutte on inspireeritud ikka algallikatest, rahvajuttudest. Aga vahel keeran ma asja veidi paigast ära. Näiteks ärritab mind, kui kuningatütar asja eest teist takka ebaõnnestunud kosilastel päid maha raiub. Mina jätan kõik need kosilased ellu, topin vangikongi, ja loon hoopis ühe sellise noormehe, kes ei tahagi kuningatütart, tahab hoopis õiglust ja võitleb teiste meeste vabastamise nimel. Kuningatütre saab ta lõpuks nagunii ka, pärast seda, kui too on aru saanud, et pole ilus olla nii isekas... ja olgu ikka õiglus ilmas (see on vihje Bulgaaria muinasjutule mu raamatus). Või siis Peruu muinasjutt, mille orginaalis raiuti kaks madu kirveste ja labidatega tükkideks, aga need kaks madu ju armastasid teineteist? Muidu jäi lugu minu suus elama enamvähem samamoodi, aga vaat tükkideks neid armastajaid-madusid ei raiutud, neist said hoopis sellised maod džunglis, kes inimestele midagi paha ei teinud.
...Ma teadsin, et kusagilt tuleb kunagi üks muinasjuturaamat, aga mis täpselt neid valitud lugusid ühendaks, seda ma veel ei taibanud.
Kui sattusin USA-sse külla, siis avastasin end aina enam muinasjutumaailmas. Tõin endale kohalikust raamatukogust telliskivipaksuseid antoloogiaid ja aina sirvisin neid, otsisin midagi. See miski pidi justkui mulle toitu andma... tasakaalustama meediast tulevat vägivalda ja kõiki neid muid raskeid teemasid, mis eriti talvel kipuvad painama. Siis märkasingi, et ma ise tahan lugeda armastusest.
Ja nii saigi mu muinasjutu-huvi suuna.
Kui käsikiri sai valmis, siis oli natuke kahtlusi ja vaidlust ka. Nimelt arvas mõnigi testlugeja, et need ei ole ju lastejutud. Siin juttudes jäävad naised rasedaks ja vahel petavad oma kaasasid, mõnel puhul tulevad meestele öösel luupainajad peale, kes nende seljas öösel mööda ilma tahavad ratsutada... Täiskasvanu silme läbi lugedes on need ühed päris täiskasvanulikud jutud.
Mindki hakkasid kahtlused vaevama. Aga - kui ma neid lugusid uusti proovisin lapskuulajate kallal, siis nägin jälle nende ahneid huvitatud silmi. Muinasjutud ongi ju uks suurte inimeste maailma. Muinasjututegelased on peaaegu alati täiskasvanud. Kunagi olid need lood mõeldud täiskasvanutele, aga minu meelest on muinasjuttude sotsiaalne roll muutunud: nad on eelkõige lastele, aga selleks, et suurte inimeste maailma tundma õppida. See on maailm, kus tuleb õppida andestama, kui sind on petetud, ja see on maailm, kus tõesti, jah, näiteks naised jäävad rasedaks (heake küll, kuidas nad täpselt jäävad, see pole tõesti minu muinasjuttude teema).
Suur aitäh Kristiina Ehinile, kes õigel hetkel käsikirja lugedes seda hea sõnaga toetas, samasugune aitäh Ilona Martsonile ja Piret Päärile. Ja suur tänu kõigile kunstnikele... Kokku on neid 16 ja nende looming moodustab omamoodi kireva mosaiigikildudest kokku pandud terviku. Eriline tänu kaasamõtlejale-hingajale ja raamatu kaas-sünnitajale, kujundaja Margit Randmäele!