What do you think?
Rate this book


444 pages, Paperback
First published December 1, 2011
Miks ma raamatu kätte võtsin?
Raamatud eesti autorite poolt pole mulle varem erilist huvi pakkunud, kuna ma lihtsalt pole leidnud minu maitsele vastavaid lugusid ja seeläbi kaotasin huvi ka otsimise vastu. "Iseenda laps" oli niisiis esimene erand. Ma ei teadnudki kohe, mida oodata. Peamine põhjus selle lugemiseks oli üldsegi asjaolu, et ka ise kirjanikuteele minna soovin, kuigi olen veelgi noorem, kui antud raamatu autor. Arvasin, et võib-olla saan isegi aimu, kuhumaani peab küündima, et kirjastus töö vastu võtaks. Seadsingi oma eesmärgiks raamat selle aasta jooksul ära lugeda, ja kuna algavaks kooliaastaks oli vaja läbi saada üks tänapäeva romaan eesti autorilt, võtsin selle kätte juba suve jooksul.
Alustame sisust.
Pean ütlema, et kogu idee oli midagi üpriski erinevat sellest, mida varem olen lugenud, ning kujunes vägagi põnevaks. Lugeda sellist sündmustikku toimumas Eestis oli samuti plussi väärt. Autoril oli küllaga fantaasiat, ja kuidas lõpp lähenes, seda enam kasvas mu huvi. Kui ma raamatu alguses midagi erilisemat ei tundnud, siis võiks öelda, et lõpu pool mul isegi väike tuhin peale oli tulnud. Kogu see messed-up bioloogia Annika pere ümber oli üpriski veider, kui järele mõelda. Aga ei saa kurta. See, mis tuli ilmsiks lõpus (ja millest mul juba päris alguses aimdus oli), pani mind põnevusega mõtlema, mis saab triloogia järgmistes osades.
Pikem ülevaade kirjastiilist ja ülesehitusest.
Siin on juba rohkem, mille üle nuriseda ja mis kahjuks on ka põhjus, miks minu hinne tuli just nii. Loomulikult saan ma aru, et raamatu autor on alles noor, aga tihtipeale tekkis karjuv küsimus, kas keegi kirjastusest seda üldse parandada püüdis.
Kirjavahemärgid loeme esimeseks probleemiks. Mis minule kui lugejale teravalt silma jäid, olid pidevad !? !!! ?? !?! jne. Jah, need ei muuda jutu sisu, ning ma pole otseselt küsinud teiste arvamusi (peale oma õe, kes minuga nõustus), aga varem pole ma raamatutes sellise olukorra peale sattunud ja nüüd lihtsalt riivas silma. Tõepoolest muutus häirivaks. Kellegi emotsioone on väga lihtne avaldada ka ühe märgiga, lisades saatelausesse abiks veel mõned omadussõnad.
Teine punkt siin on asjaolu, et - nagu mulle näis - lõppes enamus otsekõnedest hüüumärgiga. Tekkis küsimus, kas tõesti kõik väljaöeldu tuli karjudes. Neid hüüumärke võis leida ikka väga ebavajalikest paikadest.
Kolmas punkt on sulud. Ehk need kes teab mis suur probleem olegi, aga vahest tuli neid ette liiga tihti? Olgu, ma ei nurise siin väga.
Neljas punkt - komavead. Siin ongi see koht, et kes küll raamatu enne avaldamist üle luges? Kuueteist aastane tüdruk ei pruugi teada kõiki komareegleid, aga mõni oli ikka nii elementaarne (ja aina korduv), et kehvemgi editor oleks minu arvates pidanud neid märkama.
CAPS LOCK ei ole samuti iluasi. SEST SEE ON JÄLLE ÜKS SELLINE ASI, MIS PEAAEGU ET PÕHJENDAMATULT SILMA TORKIMA JÄÄB. Taaskord: kui on vaja avaldada emotsioone, on olemas 1) kaldus tekst, 2) saatelaused, 3) üksainus hüüumärk. Olgu, olen suurte tähtede kasutamist varemgi raamatutes kohanud. Kord või kaks terves raamatus kokku. Aga kindlasti mitte pidevas kasutuses. Samuti jättis see kuidagi lapsiku mulje - nii tegelasest kui ka autorist.
Otsekõne ei jää ka puutumata. Jah, tegelastevaheline vestlus oli väga hästi kokku pandud. Ei jäänud seda robotlikku ja sunnitud muljet. Väga vaba ja meeldiv. Mis mulle aga silma jäi, oli saatelausete ülesehitus. Enamus neist oli midagi sellist nagu raamatu tagakaanelgi - "Seal, eemal," osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti. Tavaliselt on saatelauseks midagi sellist nagu "ütlesin" või "laususin" või muu taoline sünonüüm. Muidugi pole see teab mis katastroof, kui mõni lause ka teisiti läheb. See raamat aga koosnes enamuselt taolisest varieeruva tegevusega rääkimisest.
Siinkohal ütlen, et silma riivavaks muutusid ka tihti otsekõne küsimuste lõppu paigutatud "või"d ja "vä"d.
Stiilivigu tuli loomulikult ette. Eks neid ole igas raamatus. Siin aga peamiselt sõnade kordumine ja üleliigsete sõnade kasutamine - nagu näiteks "ma tegin seda ja siis ma tegin toda". Piisab ka lihtsalt "tegin seda ja toda".
Kokku-lahku kirjutamine näis väikeseks probleemiks osutuvat. Nii mõnigi kord jäi silma. Vahel isegi üks sõna, mis pooltel kordadel kirjutatud lahku, teistel jällegi kokku. Aga ehk need võib enamuselt inimlikeks apsakateks lugeda.
Jääks mul kõik lugemise ajal tekkinud mõtted pähe, oleks nimekiri kindlasti pikem. Kuid mainin ka seda, et kui võtta üldiselt, kõlas tekst tihti kohati lapsikult. Küllap see aga vaid ajaga paraneb.
Tõepärasus.
Isegi fantaasiaküllastel lugudel on vaja tõepära. Antud raamatus on esimene asi, mis selle sõnaga seostub, loomulikult ajavahetus. Raamatus kirjeldatud aastanumbrites mina muidugi elanud ei ole ega saa seepärast siinkohal Suurt Kriitikut mängida. Aga siiski oli sealsete laste kõnemaneer minu arvates väga kummaline. Eriti õpilaste käitumine koolis aastas 1993. Niipalju, kui isalt järele pärisin, sain aimu, et raamatus oli tolle aja lapsi ja koolikorda kirjeldatud kaugelt liiga tänapäevaselt.
Tegelased.
Tegelastest meeldis mulle Martin, kuigi ta oli enesehaletseja. Ning Sten oli äge. Akiira hakkas mulle meeldima alles lõpu poole jõudes. Aga peategelane Annika ei jõudnud sinna punkti ka viimase lause juures. Ei saagi täpselt öelda, mis see oli, mis mind niiviisi mõtlema pani. Tema iseloom vist häiris. Vahel tekkis arvamus, et tal jääb intelligentsust puudu. Annika oli lisaks kõigele ka teiste privaatsusest mitte-hooliv, kuna leidsime ta nii mõnelgi korral oma lähedaste või koguni võõra asjades vaid oma uudishimu rahuldamiseks nuhkimas.