What do you think?
Rate this book
Iseenda laps
Iseenda laps
"Ja kus su keha siis on?" nõudis ta."Seal, eemal," osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti.Vanake ei pööranud meile enam mingit tähelepanu ja hõljus üllatavalt kiiresti sinnapoole, kuhu ma just osutanud olin. Mõtlesin tol hetkel, et veel kuu aega tagasi poleks ma uskunudki, et minuga kunagi üldse midagi sellist juhtuda võiks - vaimud, Kuuhundid, Valvurid, Ülemiste Vanake, kuulsuste sarnased golemid... Jube! Kuid nüüd olin ma ka ise selle maailma liige. Tagasiteed polnud ja see tundus isegi kuidagi loomulik.
Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada ?. iseennast.
Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.
Raamatu “Iseenda laps” kangelanna, tavaline Tallinna koolitüdruk Annika seisab ühel hommikul kummaliste valikute ees. Enesele ootamatult naaseb ta oma sünnieelsesse aega, armub siniste juustega noormehesse, kes osutub vaimuks, võitleb müstiliste olenditega ning tema missiooniks saab päästa maailm läbi selle, et sünnitada ?. iseennast.
Autorist: Airka Harrik on sündinud 28.veebruaril 1995, lõpetanud Pelgulinna Gümnaasiumi kunstiklassi ning jätkab õpinguid Tallinna 21. koolis. “Iseenda laps”, mille kirjutamist alustas ta 13aastasena, on tema esikromaan ning esimene osa samateemalisest triloogiast.
444 pages, Paperback
First published December 1, 2011
19 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
April 23, 2014
(Tahaksin selle vana postituse millalgi ümber teha.. Mõtted jäävad aga üldiselt samaks.)
Mulle andis omajagu mõtlemisainet, kas anda sellele raamatule 3 või 4 tähte. Viimaks läks ikka nii nagu läks, aga võiks öelda, et see pigem 3.5 välja teeb. Miks ma just nii oma hinde sean, toon kohe välja.
Ehk jätaks selle praeguseks nii. Ütlen siiski, et raamat iseenesest meeldis mulle väga. Sisu poolest isegi rohkem, kui mõned tuntud välismaa teosed. Oleks ka kirjanik kogenum ning kirjutanud raamatu oskuslikumalt, saaks see minult kindlasti viis tähte.
Soovitan seda raamatut lugeda ka teistel, kellele taoline teema vähekenegi istub, ja ma ei tee raamatut selle vigade pärast maha. Eestil on vaja uusi ja noori kirjanikke ning eks igaüks veel õpib. Ootan vägagi triloogia järgmisi osasid ning kui aega jääb, loodan selle raamatu veel mõni kord läbi lugeda.
Mulle andis omajagu mõtlemisainet, kas anda sellele raamatule 3 või 4 tähte. Viimaks läks ikka nii nagu läks, aga võiks öelda, et see pigem 3.5 välja teeb. Miks ma just nii oma hinde sean, toon kohe välja.
Miks ma raamatu kätte võtsin?
Raamatud eesti autorite poolt pole mulle varem erilist huvi pakkunud, kuna ma lihtsalt pole leidnud minu maitsele vastavaid lugusid ja seeläbi kaotasin huvi ka otsimise vastu. "Iseenda laps" oli niisiis esimene erand. Ma ei teadnudki kohe, mida oodata. Peamine põhjus selle lugemiseks oli üldsegi asjaolu, et ka ise kirjanikuteele minna soovin, kuigi olen veelgi noorem, kui antud raamatu autor. Arvasin, et võib-olla saan isegi aimu, kuhumaani peab küündima, et kirjastus töö vastu võtaks. Seadsingi oma eesmärgiks raamat selle aasta jooksul ära lugeda, ja kuna algavaks kooliaastaks oli vaja läbi saada üks tänapäeva romaan eesti autorilt, võtsin selle kätte juba suve jooksul.
Alustame sisust.
Pean ütlema, et kogu idee oli midagi üpriski erinevat sellest, mida varem olen lugenud, ning kujunes vägagi põnevaks. Lugeda sellist sündmustikku toimumas Eestis oli samuti plussi väärt. Autoril oli küllaga fantaasiat, ja kuidas lõpp lähenes, seda enam kasvas mu huvi. Kui ma raamatu alguses midagi erilisemat ei tundnud, siis võiks öelda, et lõpu pool mul isegi väike tuhin peale oli tulnud. Kogu see messed-up bioloogia Annika pere ümber oli üpriski veider, kui järele mõelda. Aga ei saa kurta. See, mis tuli ilmsiks lõpus (ja millest mul juba päris alguses aimdus oli), pani mind põnevusega mõtlema, mis saab triloogia järgmistes osades.
Pikem ülevaade kirjastiilist ja ülesehitusest.
Siin on juba rohkem, mille üle nuriseda ja mis kahjuks on ka põhjus, miks minu hinne tuli just nii. Loomulikult saan ma aru, et raamatu autor on alles noor, aga tihtipeale tekkis karjuv küsimus, kas keegi kirjastusest seda üldse parandada püüdis.
Kirjavahemärgid loeme esimeseks probleemiks. Mis minule kui lugejale teravalt silma jäid, olid pidevad !? !!! ?? !?! jne. Jah, need ei muuda jutu sisu, ning ma pole otseselt küsinud teiste arvamusi (peale oma õe, kes minuga nõustus), aga varem pole ma raamatutes sellise olukorra peale sattunud ja nüüd lihtsalt riivas silma. Tõepoolest muutus häirivaks. Kellegi emotsioone on väga lihtne avaldada ka ühe märgiga, lisades saatelausesse abiks veel mõned omadussõnad.
Teine punkt siin on asjaolu, et - nagu mulle näis - lõppes enamus otsekõnedest hüüumärgiga. Tekkis küsimus, kas tõesti kõik väljaöeldu tuli karjudes. Neid hüüumärke võis leida ikka väga ebavajalikest paikadest.
Kolmas punkt on sulud. Ehk need kes teab mis suur probleem olegi, aga vahest tuli neid ette liiga tihti? Olgu, ma ei nurise siin väga.
Neljas punkt - komavead. Siin ongi see koht, et kes küll raamatu enne avaldamist üle luges? Kuueteist aastane tüdruk ei pruugi teada kõiki komareegleid, aga mõni oli ikka nii elementaarne (ja aina korduv), et kehvemgi editor oleks minu arvates pidanud neid märkama.
CAPS LOCK ei ole samuti iluasi. SEST SEE ON JÄLLE ÜKS SELLINE ASI, MIS PEAAEGU ET PÕHJENDAMATULT SILMA TORKIMA JÄÄB. Taaskord: kui on vaja avaldada emotsioone, on olemas 1) kaldus tekst, 2) saatelaused, 3) üksainus hüüumärk. Olgu, olen suurte tähtede kasutamist varemgi raamatutes kohanud. Kord või kaks terves raamatus kokku. Aga kindlasti mitte pidevas kasutuses. Samuti jättis see kuidagi lapsiku mulje - nii tegelasest kui ka autorist.
Otsekõne ei jää ka puutumata. Jah, tegelastevaheline vestlus oli väga hästi kokku pandud. Ei jäänud seda robotlikku ja sunnitud muljet. Väga vaba ja meeldiv. Mis mulle aga silma jäi, oli saatelausete ülesehitus. Enamus neist oli midagi sellist nagu raamatu tagakaanelgi - "Seal, eemal," osutasin ma sinna, kus rabelevat ja sõimavat Jörgenit kinni hoiti. Tavaliselt on saatelauseks midagi sellist nagu "ütlesin" või "laususin" või muu taoline sünonüüm. Muidugi pole see teab mis katastroof, kui mõni lause ka teisiti läheb. See raamat aga koosnes enamuselt taolisest varieeruva tegevusega rääkimisest.
Siinkohal ütlen, et silma riivavaks muutusid ka tihti otsekõne küsimuste lõppu paigutatud "või"d ja "vä"d.
Stiilivigu tuli loomulikult ette. Eks neid ole igas raamatus. Siin aga peamiselt sõnade kordumine ja üleliigsete sõnade kasutamine - nagu näiteks "ma tegin seda ja siis ma tegin toda". Piisab ka lihtsalt "tegin seda ja toda".
Kokku-lahku kirjutamine näis väikeseks probleemiks osutuvat. Nii mõnigi kord jäi silma. Vahel isegi üks sõna, mis pooltel kordadel kirjutatud lahku, teistel jällegi kokku. Aga ehk need võib enamuselt inimlikeks apsakateks lugeda.
Jääks mul kõik lugemise ajal tekkinud mõtted pähe, oleks nimekiri kindlasti pikem. Kuid mainin ka seda, et kui võtta üldiselt, kõlas tekst tihti kohati lapsikult. Küllap see aga vaid ajaga paraneb.
Tõepärasus.
Isegi fantaasiaküllastel lugudel on vaja tõepära. Antud raamatus on esimene asi, mis selle sõnaga seostub, loomulikult ajavahetus. Raamatus kirjeldatud aastanumbrites mina muidugi elanud ei ole ega saa seepärast siinkohal Suurt Kriitikut mängida. Aga siiski oli sealsete laste kõnemaneer minu arvates väga kummaline. Eriti õpilaste käitumine koolis aastas 1993. Niipalju, kui isalt järele pärisin, sain aimu, et raamatus oli tolle aja lapsi ja koolikorda kirjeldatud kaugelt liiga tänapäevaselt.
Tegelased.
Tegelastest meeldis mulle Martin, kuigi ta oli enesehaletseja. Ning Sten oli äge. Akiira hakkas mulle meeldima alles lõpu poole jõudes. Aga peategelane Annika ei jõudnud sinna punkti ka viimase lause juures. Ei saagi täpselt öelda, mis see oli, mis mind niiviisi mõtlema pani. Tema iseloom vist häiris. Vahel tekkis arvamus, et tal jääb intelligentsust puudu. Annika oli lisaks kõigele ka teiste privaatsusest mitte-hooliv, kuna leidsime ta nii mõnelgi korral oma lähedaste või koguni võõra asjades vaid oma uudishimu rahuldamiseks nuhkimas.
Ehk jätaks selle praeguseks nii. Ütlen siiski, et raamat iseenesest meeldis mulle väga. Sisu poolest isegi rohkem, kui mõned tuntud välismaa teosed. Oleks ka kirjanik kogenum ning kirjutanud raamatu oskuslikumalt, saaks see minult kindlasti viis tähte.
Soovitan seda raamatut lugeda ka teistel, kellele taoline teema vähekenegi istub, ja ma ei tee raamatut selle vigade pärast maha. Eestil on vaja uusi ja noori kirjanikke ning eks igaüks veel õpib. Ootan vägagi triloogia järgmisi osasid ning kui aega jääb, loodan selle raamatu veel mõni kord läbi lugeda.
December 20, 2016
Aasta lõpp läheneb kohutava kiirusega ja mul on veel mitu väljakutse punkti täitmata. Nii rändaski minuga raamatukogust kaasa minuga samal aastal sündinud autori Airika Harriku fantaasiaromaan "Iseenda laps", mis üllatas mind positiivselt.
Annika magab ühel hommikul sisse ning, leides laualt ema jäetud juhised, otsustab koolist poppi teha ja nimekirja järgida. Veidrad ülesanded saavad täidetud ning tüdruk leiab end 16 aastat ajas tagasi rännanuna. Ta elu on siiani olnud tavaline, kuid nüüd näeb ta vana maailma rasse, nagu vaimud ja kuuhundid. Igal päeval õpib neiu midagi uut, saab sõpru ja vaenlasi, kogeb armastust ja reetmist. Annika päritolu kohta tulevad välja üllatavad faktid ja SURM ning SAATUS annavad talle raske ülesande: sünnitada iseennast.
Fantaasiast siin raamatus küll puudu ei jäänud! Mulle meeldis väga, et tegevus liikus nii ajas kui ruumis: Tallinn, Helsingi, Šveits ja põhjapoolus olid vaid mõned külastatud kohtadest. Ajarännakud olid põnevad, kuid oleks tahtnud rohkem ajastutruusid erinevusi. Ma ei taha uskuda, et 1993. a koolilapsed täpipealt sama stereotüüpselt käituvad kui 2009. a. Mõlemas klassis olid olemas kiuslikud diivad ja alandlikud nohikud. Mina küll sellist norimist kuskil koolis kohanud pole. Kiusmist küll, aga teisel kujul. See-eest oli vaimustav Schnelli tiigil uisutamise stseen, mida hästi ette suutsin kujutada.
Raamatu sündmustik oli väga hoogne, kuidagi ei paistnud lõppu, ainult üks seiklus teise otsa. Oli nii etteaimatavaid kui ka täiesti üllatuslikke seiku, kuid süžee jooksis kohati liiga mugavalt. Näiteks, kui oli vaja võidelda, siis said tegelased vajalikud võimed, mida enne poole sõnagagi ei mainitud. Annika sai pidevalt uusi asju teada, mida keegi talle varem ei võtnud vaevaks mainida. See mulle ei meeldinud.
Samuti ei sümpatiseerinud mulle peategelane Annika, kelle iseloom jättis soovida. Näiteks ei hoolinud ta teiste privaatsusest ning inimeste asjades sobras. Õnneks kompenseerisid tema halbu külgi toredad kõrvaltegelased. Mu lemmikud olid siin teoses vaimud või laiemalt nende kontsept, kus just kummitused on need, kes hooneid korras hoiavad. Vaimuta maja laguneb kiirelt. Millegipärast meeldivad mulle inimese ja vaimu armuliinidega raamatud, nagu nt Jenny Carroll pseudonüümi alt kirjutatud "Vahendaja"-sari.
Raamat jättis mulle palju küsimusi, millele vastuse saamiseks tuleb ilmselt järjed käsile võtta. Kuidas Martin suri?!
"Iseenda laps" oli tempokalt kulgev ja fantaasiaküllane romaan. Boonusena on Airika Harrik kodumaa autor ning pealegi on raamat kirjutatud vaid 15-aastaselt. Soovitan lugeda, kui fantaasia ei peluta ning on soov rohkem eestimaiste autoritega tutvuda!
Annika magab ühel hommikul sisse ning, leides laualt ema jäetud juhised, otsustab koolist poppi teha ja nimekirja järgida. Veidrad ülesanded saavad täidetud ning tüdruk leiab end 16 aastat ajas tagasi rännanuna. Ta elu on siiani olnud tavaline, kuid nüüd näeb ta vana maailma rasse, nagu vaimud ja kuuhundid. Igal päeval õpib neiu midagi uut, saab sõpru ja vaenlasi, kogeb armastust ja reetmist. Annika päritolu kohta tulevad välja üllatavad faktid ja SURM ning SAATUS annavad talle raske ülesande: sünnitada iseennast.
Fantaasiast siin raamatus küll puudu ei jäänud! Mulle meeldis väga, et tegevus liikus nii ajas kui ruumis: Tallinn, Helsingi, Šveits ja põhjapoolus olid vaid mõned külastatud kohtadest. Ajarännakud olid põnevad, kuid oleks tahtnud rohkem ajastutruusid erinevusi. Ma ei taha uskuda, et 1993. a koolilapsed täpipealt sama stereotüüpselt käituvad kui 2009. a. Mõlemas klassis olid olemas kiuslikud diivad ja alandlikud nohikud. Mina küll sellist norimist kuskil koolis kohanud pole. Kiusmist küll, aga teisel kujul. See-eest oli vaimustav Schnelli tiigil uisutamise stseen, mida hästi ette suutsin kujutada.
Raamatu sündmustik oli väga hoogne, kuidagi ei paistnud lõppu, ainult üks seiklus teise otsa. Oli nii etteaimatavaid kui ka täiesti üllatuslikke seiku, kuid süžee jooksis kohati liiga mugavalt. Näiteks, kui oli vaja võidelda, siis said tegelased vajalikud võimed, mida enne poole sõnagagi ei mainitud. Annika sai pidevalt uusi asju teada, mida keegi talle varem ei võtnud vaevaks mainida. See mulle ei meeldinud.
Samuti ei sümpatiseerinud mulle peategelane Annika, kelle iseloom jättis soovida. Näiteks ei hoolinud ta teiste privaatsusest ning inimeste asjades sobras. Õnneks kompenseerisid tema halbu külgi toredad kõrvaltegelased. Mu lemmikud olid siin teoses vaimud või laiemalt nende kontsept, kus just kummitused on need, kes hooneid korras hoiavad. Vaimuta maja laguneb kiirelt. Millegipärast meeldivad mulle inimese ja vaimu armuliinidega raamatud, nagu nt Jenny Carroll pseudonüümi alt kirjutatud "Vahendaja"-sari.
Raamat jättis mulle palju küsimusi, millele vastuse saamiseks tuleb ilmselt järjed käsile võtta. Kuidas Martin suri?!
"Iseenda laps" oli tempokalt kulgev ja fantaasiaküllane romaan. Boonusena on Airika Harrik kodumaa autor ning pealegi on raamat kirjutatud vaid 15-aastaselt. Soovitan lugeda, kui fantaasia ei peluta ning on soov rohkem eestimaiste autoritega tutvuda!
January 4, 2016
Mind kutsus seda raamatut lugema asjaolu, et autoriks oli 15-aastane eesti tüdruk. Ka olen arvamusel, et oma rahvusest kirjanikke tuleks aegajalt toetada, eriti veel noori.
Tegelikult annaksin hinnanguks 3.5 punkti/tärni. (Goodreads vajab tõesti poole-punkti hindamissüsteemi!) Mitte sellepärast, et raamat oleks mulle kuidagi vähem meeldinud, kui mõned teised samast žanrist teosed. Ei, otse vastupidi, "Iseenda laps" on väga huvitava süžeega lugu. Kuigi jah, nii mõndagi võis ette aimata juba varakult, tuli pööre ikkagi üsna ootamatu.
Raamatus oli siiski palju pisivigu. Kõige rohkem häiris mind kõnepruuk. Kindlasti ei räägitud tol ajal (pigem nendel aegadel ;)) nii kaasaegselt. Kohati tundus raamat ka pisut lapsik, kuid see mind väga isegi ei seganud.
Üldiselt raamat mulle siiski meeldis. Noor kirjanik on olnud väga lennuka fantaasiaga ning lugu ise tundub orginaalne. Kuid kindlasti tuleks raamatut kätte võttes arvestada autori vanust.
Tegelikult annaksin hinnanguks 3.5 punkti/tärni. (Goodreads vajab tõesti poole-punkti hindamissüsteemi!) Mitte sellepärast, et raamat oleks mulle kuidagi vähem meeldinud, kui mõned teised samast žanrist teosed. Ei, otse vastupidi, "Iseenda laps" on väga huvitava süžeega lugu. Kuigi jah, nii mõndagi võis ette aimata juba varakult, tuli pööre ikkagi üsna ootamatu.
Raamatus oli siiski palju pisivigu. Kõige rohkem häiris mind kõnepruuk. Kindlasti ei räägitud tol ajal (pigem nendel aegadel ;)) nii kaasaegselt. Kohati tundus raamat ka pisut lapsik, kuid see mind väga isegi ei seganud.
Üldiselt raamat mulle siiski meeldis. Noor kirjanik on olnud väga lennuka fantaasiaga ning lugu ise tundub orginaalne. Kuid kindlasti tuleks raamatut kätte võttes arvestada autori vanust.
June 6, 2012
Autori noore vanuse kohta ikka väga hea lugu. Fantaasia lendab hästi aga minu jaoks oli kohati natukene lapsik , kuid jällegi eks vanus mängib rolli. Väga lahe oli see kuidas oli kirjeldatud 1993 ja 1967 aastat milles ei mina ega ka 1995-nda sünniaastaga autor osa pole saanud, kuigi tekkis küsimus kui täpne see on. Minevikus rääkidud dialoogi keel ja sõnavara sarnanes küll liiga tänapäeva noorte kõnepruugiga. Olen ka kindlasti liiga harjunud sellist fantastikat inglis keeles lugema, seega olid kõik need eesti keelsed nimetused kuidagi väga lihtsad ja imelikud. Sammuti ajas mind segatusse see numbri nimetuse kontsept, mul läksid pidevalt sassi nimed ja neile vastavad numbrid.
Raamat on siiski kergesti loetav, ning hea samm arendamaks noore kirjaniku võimeid ja lugeda võib seda siiski.
Raamat on siiski kergesti loetav, ning hea samm arendamaks noore kirjaniku võimeid ja lugeda võib seda siiski.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews