What do you think?
Rate this book
Proosa
Meie kirjandusklassiku Juhan Liivi (1864-1913) proosaraamat sisaldab pikemate jutustuste «Vari», «Käkimäe kägu» ja «Nõia tütar» kõrval valiku lühiproosat.
Mitte segamini ajada Juhan Liivi 1971. aastal ilmunud samanimelise kogumikuga!
Mitte segamini ajada Juhan Liivi 1971. aastal ilmunud samanimelise kogumikuga!
176 pages, Hardcover
First published January 1, 1971
4 people are currently reading
16 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
October 13, 2014
Juhan Liiv on pigem ikka tuntud, kui meie rahva hullu/geniaalne luuletaja, kes oli looduslapselikult süütuke ning südantlõhestavalt isamaaline. Samas tema proosalooming on alati jäänud poeetika ning hullumeelsuse varju (küll ta pidas end Poola kuningaks või kinkis oma ainsa pintsaku Estonia teatri ehitamise tarvis). Täiesti ülekohtuselt!!! Võrreldes teiste kaasaegsete kirjanikega tundub Liivi lühiproosa pärit olevat hoopis teisest sajandist. Midagi on neis nii teistmoodi, mingi sõnulseletamatu sisemine sära.
1890ndatel aastatel realismi võtmes kirja pandud lood on klassikalised külajutud, mille teevad omapäraseks esiteks Kodavere keele kasutamine (nüüdiskirjandusele vägagi omane nähtus) ning teiseks Peipsi äärne laantetagune isoleeritud maailm („Peipsi peal“, „Vari“, „Käkimäe kägu“ jne). Selles külaühiskonnas on Liivi lemmikuteks talendikad vaeslapsed, kes sakste poolt hetkeks lastakse Marjamaale, et sealt peksu ja nõrgameelsena tagasi Karjamaale kupatada.
Teise perioodi Liivi proosaloomingus moondustavad 1909/1910 aastast pärinevad lühipalad, laastud ja marginaalia. Neil teostel on tunda tugevat Tukla toimetaja kätt. Tegemist oleks nagu täiesti teise kirjaniku loominguga. Võib olla tolleks hetkeks elaski Juhan Liivi peas juba täiesti uus inimene, kes lõi ka täiesti uues stiilis kirjandust. Realistlik 19. sajandi kirjanik on muundunud sümbolistlikuks 20. sajandi kirjanikuks. Kas Liiv üldse teadis midagi sümbolismusest? Või leiutas ta selle stiili täiesti iseseisvalt seal metsade ning nõmmede vahel rännates? Kui see juhtus nõnda olema, siis on Liiv kahtlemata geniaalseim eestlane, kes kunagi elanud. Mis sellest, et sümbolism oli paarkümmend aastat tagasi juba euroopa kirjandusse jõudnud. Jalgratas leiutati samuti maailma kahes eri paigas!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
1890ndatel aastatel realismi võtmes kirja pandud lood on klassikalised külajutud, mille teevad omapäraseks esiteks Kodavere keele kasutamine (nüüdiskirjandusele vägagi omane nähtus) ning teiseks Peipsi äärne laantetagune isoleeritud maailm („Peipsi peal“, „Vari“, „Käkimäe kägu“ jne). Selles külaühiskonnas on Liivi lemmikuteks talendikad vaeslapsed, kes sakste poolt hetkeks lastakse Marjamaale, et sealt peksu ja nõrgameelsena tagasi Karjamaale kupatada.
Teise perioodi Liivi proosaloomingus moondustavad 1909/1910 aastast pärinevad lühipalad, laastud ja marginaalia. Neil teostel on tunda tugevat Tukla toimetaja kätt. Tegemist oleks nagu täiesti teise kirjaniku loominguga. Võib olla tolleks hetkeks elaski Juhan Liivi peas juba täiesti uus inimene, kes lõi ka täiesti uues stiilis kirjandust. Realistlik 19. sajandi kirjanik on muundunud sümbolistlikuks 20. sajandi kirjanikuks. Kas Liiv üldse teadis midagi sümbolismusest? Või leiutas ta selle stiili täiesti iseseisvalt seal metsade ning nõmmede vahel rännates? Kui see juhtus nõnda olema, siis on Liiv kahtlemata geniaalseim eestlane, kes kunagi elanud. Mis sellest, et sümbolism oli paarkümmend aastat tagasi juba euroopa kirjandusse jõudnud. Jalgratas leiutati samuti maailma kahes eri paigas!
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Displaying 1 of 1 review