Supilinna poisid

Supilinna mälestusromaanid #1

by Olev Remsu

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

392 pages, Hardcover

First published January 1, 2012

About the author

Born Olev Remsujev, is an Estonian writer and director of documentary films. Remsu has studied journalism in Tartu University (1966 - 1972) and script writing and film directing in Moscow (1979-1982).

Reviews

[Anna Marie Paabumets · Rating 5 out of 5]

Pole ammu midagi nii mõnusat lugenud!
Remsu on meisterlikult suutnud taaselustada 60ndate Supilinna hõngu. Tagahoovis peetav siga Peeter, suurvee ajal aknast kala õngitsevad mehed, külmunud sitt kuivkäimlas ning kirev põlisrahvas. Ning just tegelased on need, kes tunduvad nii käega katsutavad. Eriti Supilinna vanem ahverist Krill, kelle ühele kannikale on tätoveeritud sütt kühveldav kaevur (saate aru küll, kuhu ta seda viskab). Suuresti on teos ka kui ajalooline jalutuskäik Tartus. Asfaldivabrik Marja tänaval, arestimaja Treffneri kooli vastas, Emajõe saun, oi ja siin tänava nurgal istus ju Paks Hans! (jah, ma käisin ja kaardistasin kõik raamatus mainitud majad ära).

Osaliselt on minu suur vaimustus tingitud kindlasti sellest, et ka mina olen põline supilinlane ning sarnaselt peategelasele Kollale olen veetnud enda lapsepõlve Supilinna aedades, tolmustel tänavatel ning jõe ääres kolades. Nii Kolla kui mina sõuame! Nii et nagu aru saada, "identifitseerin" ma ennast tugevalt peategelasest 13-aastase agulipoisiga... Kuid sellega ka ühised jooned lõppevad. Väike Anna ei kasvanud üles väsinud kortermaja kööktoas, tema isa ei olnud raudteelane, kes suurema osa palgas maha jõi, hommikusöögiks ei olnud JÄLLE! kartul koorekastmega ning teda ei narritud "tšuh-tšuhhiks", sest tal polnud muud selga panna kui isa vana raudteelase sinel. Kuigi teos on tugevalt vürtsitatud rammusa huumoriga ning mitmel korral tabasin ennast silmnähtavalt muigamas, jättes Krilli kannikad tagaplaanile, ei ole ühe Supilinna poisi argipäev tegelikult kuigi päikseline.

On mitmeid kordi, kus Kolla ei ihka muud kui ära! Ära siit agulist! Kosmosesse, Pariisi, Riiga, pole vahet, saaks ainult siit ära! Kuid lõpuks tungib sulanud sita ja hallitanud kartulite lõhn sulle jälle sõõrmeisse ja toob sind tagasi karastavasse reaalsusesse.

Läbi lapse silmade on kõik ilusam, kuid üks hetk saavad ka lapsed suureks. Kuigi Kolla oli veel teistest peajagu lühem, mõistis ta juba päris hästi, mis tema ümber sünnib. Peab leppima sellega, mis meile on antud. Ning lõpuks armastame me ikka enda kodu, nagu Kolla armastas Supilinna edukaid noorsportlaseid, Paksu Hansu Herne ristil, kevadist suurvett ja parvesid, Emajõge ning Tartut koos oma kunagiste kirikutega, mida ta nii väga oleks tahtnud enne Ivan Julma hävitavat retke näha.

[Kaarel Aadli · Rating 4 out of 5]

Meenutas oma slängikasutuse poolest juba "Kellavärgiga apelsini" kergelt. Enamasti oli siiski aru saada, mida mõeldud on, sest kõigile, kes 60ndate alguse Supilinna ja 13-aastaste seltsieluga tuttavad ei ole, on suurem osa nähtustest lahti seletatud. Aga õnneks mitte ka liiga palju ja teatav hubane võlu on siiski alles jäänud. Võlu aegadest, mil linnaosade elanike sotsiaal-majanduslikul olukorral oli märgatav vahe, mil naabermaja tädi nuumas kortermaja aias jõuludeks emist ning onu Elmar sõitis ringi puuküttel töötava autoga, mil nimeks Kass-Ai-Ai. Läbi lapse silmade on iga aeg ilus.

Koroonakirjandus #1

[Ingrid · Rating 4 out of 5]

Lapsepõlvelugu 60ndate Supilinnast. Kirju, hoogne ja elav.