What do you think?
Rate this book
Lõputu unenägu
Muinasjutte. Autobiograafilist.
Sisukord:
Kääbus
Linn
Augustus
Flöödiunelm
Laulik
Kummaline sõnum teiselt tähelt
Raske tee
Lõputu unenägu
Faldum
Eurooplane
Lind
Võluri lapsepõlv
Kokkuvõtlik elukäik
Sisukord:
Kääbus
Linn
Augustus
Flöödiunelm
Laulik
Kummaline sõnum teiselt tähelt
Raske tee
Lõputu unenägu
Faldum
Eurooplane
Lind
Võluri lapsepõlv
Kokkuvõtlik elukäik
271 pages, Hardcover
Published January 1, 1990
3 people are currently reading
35 people want to read
About the author
Hermann Hesse
1,800 books19.5k followersMany works, including
Siddhartha
(1922) and
Steppenwolf
(1927), of German-born Swiss writer Hermann Hesse concern the struggle of the individual to find wholeness and meaning in life; he won the Nobel Prize for literature in 1946.
Other best-known works of this poet, novelist, and painter include The Glass Bead Game , which, also known as Magister Ludi, explore a search of an individual for spirituality outside society.
In his time, Hesse was a popular and influential author in the German-speaking world; worldwide fame only came later. Young Germans desiring a different and more "natural" way of life at the time of great economic and technological progress in the country, received enthusiastically Peter Camenzind , first great novel of Hesse.
Throughout Germany, people named many schools. In 1964, people founded the Calwer Hermann-Hesse-Preis, awarded biennially, alternately to a German-language literary journal or to the translator of work of Hesse to a foreign language. The city of Karlsruhe, Germany, also associates a Hermann Hesse prize.
Other best-known works of this poet, novelist, and painter include The Glass Bead Game , which, also known as Magister Ludi, explore a search of an individual for spirituality outside society.
In his time, Hesse was a popular and influential author in the German-speaking world; worldwide fame only came later. Young Germans desiring a different and more "natural" way of life at the time of great economic and technological progress in the country, received enthusiastically Peter Camenzind , first great novel of Hesse.
Throughout Germany, people named many schools. In 1964, people founded the Calwer Hermann-Hesse-Preis, awarded biennially, alternately to a German-language literary journal or to the translator of work of Hesse to a foreign language. The city of Karlsruhe, Germany, also associates a Hermann Hesse prize.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 8 of 8 reviews
November 14, 2021
"Vahest keerame ümber?" Küsos ta, ja ta polnud jõudnud viimast sõna välja öelda, kui ma juba vastumeelselt teadsin, et ma ütlen ei, et ma pean ptlema ei. Ja kohe hüpdis kõik vana, tuttav, armas ja kodune minus meeleheitlikult: "Ütle jaa, ütle jaa!"
Siis osutas teejuht käega tagasi oru poole ja tundsin uuest värve ja lõhnu
Siis osutas teejuht käega tagasi oru poole ja tundsin uuest värve ja lõhnu
July 19, 2024
Ilus! Ja jälle väga hea tõlge.
July 7, 2016
2,75ish?
Lõputu unenägu on Hesse muinasjutukogumik täis lugusid lapsepõlvest, mälestustest, igatsusest, kurbusest ja rõõmust. Arvan, et igaüks leiab raamatust midagi, mis teda kõnetab või tema hinge värelema paneb, seega jätan siia mõned tsitaadid.
“Ta nägi jälle, kui helge ja ilus oli olnud kunagi kõik tema ümber, siis aga muutunud pikkamisi ikka hämaramaks ja hämaramaks, kuni ta lõpuks täielikus pimeduses seisis ja enam millegi üle rõõmustada ei suutnud.”
“Ainult üks vari oli ta hinge jäänud, üks väike peitupugenud valu nagu tilluke okas, nii nagu valutab abitu kaastunne ning väike, rahuldamata soov, selline, mis meid piinab unenägudes, kuni me lõpuks kohtame seda, kellele rääkida armastusest, kellega jagada rõõmu, kelle naeratusest näha oli olnud meie salajane igatsus.”
“Kui palju pimedust on meie ümber! Kui paljudel murelikel, kurjadel piinateedel peame kõndima! Aga me läheme, läheme, kummardame ja sumpame, me ujume lämbudes sopas, ronime tigedatele siledatele müüridele. Me nutame meeleheites, haliseme ängistuses ja halame kannatuses. Kuid me läheme edasi, läheme ja kanname, läheme ja rajame endale küünte ja hammastega teed.”
“Kuid ükskord saabus kevad, mis ei helisenud ega lõhnanud enam nii nagu eelmised. Musträstas laulis, kuid see polnud enam vana laul, sinine iiris lõi õitsele, kuid tema karika kullaservalist teed mööda ei käinud enam unelmad ja muinasjutud. Maasikad naersid oma rohelise varju peidust, liblikad laperdasid sädeledes üle kõrge rohu, kuid miski polnud enam nii kui enne. Ta ei teadnud isegi, mis see oli, mis talle haiget tegi ja kogu aeg häiris. Ta nägi ainult, et maailm on muutunud, ning tema senised rõõmud kadusid kuhugi ja jätsid ta üksi.”
“Ta tundis äkitselt mitmeid aastaid mööda libisemas, kummaliselt üksi ja rahuldamatult seisis ta keset maailma, mille poole ta nii väga oli püüelnud.”
“Aga alati, kui ma sinu nime ütlen, tahab see mulle veel midagi meelde tuletada, ma ei tea, mida, otsekui oleks see minus kuskil päris sügavate, kaugete, väga oluliste mälestustega seotud ja ometi ei tea ega leia ma, mis see võiks olla.”
Iiris naeratas noormehele, kes nõutult käega laupa hõõrus.
“Minuga juhtub see iga kord, kui ma mõnd lille nuusutan,” rääkis neiu. “Siis mõtleb minu süda alati, et selle lõhnaga on seotud mälestus millestki eriti ilusast ja väärtuslikust, mis mul kunagi ammu on olnud ja pärast kaotsi läinud. Muusikaga on see samuti ja vahel ka luuletustega: midagi lööb hetkeks särama, üheksainsaks silmapilguks, nii nagu näeks äkitselt pilgu ees avanevas orus kadunud kodukohta, ning on siis jälle kadunud ja ununenud.”
Lõputu unenägu on Hesse muinasjutukogumik täis lugusid lapsepõlvest, mälestustest, igatsusest, kurbusest ja rõõmust. Arvan, et igaüks leiab raamatust midagi, mis teda kõnetab või tema hinge värelema paneb, seega jätan siia mõned tsitaadid.
“Ta nägi jälle, kui helge ja ilus oli olnud kunagi kõik tema ümber, siis aga muutunud pikkamisi ikka hämaramaks ja hämaramaks, kuni ta lõpuks täielikus pimeduses seisis ja enam millegi üle rõõmustada ei suutnud.”
“Ainult üks vari oli ta hinge jäänud, üks väike peitupugenud valu nagu tilluke okas, nii nagu valutab abitu kaastunne ning väike, rahuldamata soov, selline, mis meid piinab unenägudes, kuni me lõpuks kohtame seda, kellele rääkida armastusest, kellega jagada rõõmu, kelle naeratusest näha oli olnud meie salajane igatsus.”
“Kui palju pimedust on meie ümber! Kui paljudel murelikel, kurjadel piinateedel peame kõndima! Aga me läheme, läheme, kummardame ja sumpame, me ujume lämbudes sopas, ronime tigedatele siledatele müüridele. Me nutame meeleheites, haliseme ängistuses ja halame kannatuses. Kuid me läheme edasi, läheme ja kanname, läheme ja rajame endale küünte ja hammastega teed.”
“Kuid ükskord saabus kevad, mis ei helisenud ega lõhnanud enam nii nagu eelmised. Musträstas laulis, kuid see polnud enam vana laul, sinine iiris lõi õitsele, kuid tema karika kullaservalist teed mööda ei käinud enam unelmad ja muinasjutud. Maasikad naersid oma rohelise varju peidust, liblikad laperdasid sädeledes üle kõrge rohu, kuid miski polnud enam nii kui enne. Ta ei teadnud isegi, mis see oli, mis talle haiget tegi ja kogu aeg häiris. Ta nägi ainult, et maailm on muutunud, ning tema senised rõõmud kadusid kuhugi ja jätsid ta üksi.”
“Ta tundis äkitselt mitmeid aastaid mööda libisemas, kummaliselt üksi ja rahuldamatult seisis ta keset maailma, mille poole ta nii väga oli püüelnud.”
“Aga alati, kui ma sinu nime ütlen, tahab see mulle veel midagi meelde tuletada, ma ei tea, mida, otsekui oleks see minus kuskil päris sügavate, kaugete, väga oluliste mälestustega seotud ja ometi ei tea ega leia ma, mis see võiks olla.”
Iiris naeratas noormehele, kes nõutult käega laupa hõõrus.
“Minuga juhtub see iga kord, kui ma mõnd lille nuusutan,” rääkis neiu. “Siis mõtleb minu süda alati, et selle lõhnaga on seotud mälestus millestki eriti ilusast ja väärtuslikust, mis mul kunagi ammu on olnud ja pärast kaotsi läinud. Muusikaga on see samuti ja vahel ka luuletustega: midagi lööb hetkeks särama, üheksainsaks silmapilguks, nii nagu näeks äkitselt pilgu ees avanevas orus kadunud kodukohta, ning on siis jälle kadunud ja ununenud.”
February 17, 2022
raske tähtedega hinnata, kuna tegu on mitmejutulise raamatuga. keskmist ei oska ka kuidagi panna, aga võin öelda, et lemmikud olid "Linn", "Augustus", "Lõputu unenägu", "Iiris" ja "Võluri lapsepõlv".
.
AITAB! ma olen nüüd aus, kuna ma tahan, selline tuju tuli. mulle EI meeldinud see raamat. see on lihtsalt aegunud minu arust. sellel ajal oli võib-olla väga populaarne. ma pole muinasjutu-vennike. see oli igav raamat. keda saab süüdistada selle raamatu sunniviisilises lugemises? mind. miks ma sundisin ennast? ei tea, võib-olla lootsin, et olen haritum inimene kui loen hesse muinasjutte. ma sundisin ennast neid muinasjutte nautima, aga maj nautinud seda tegelikult. "milline hullumeelsus," ütleksin ma endale, "lõpetage see koheselt!". igav, kõige otsesemas mõttes.
.
AITAB! ma olen nüüd aus, kuna ma tahan, selline tuju tuli. mulle EI meeldinud see raamat. see on lihtsalt aegunud minu arust. sellel ajal oli võib-olla väga populaarne. ma pole muinasjutu-vennike. see oli igav raamat. keda saab süüdistada selle raamatu sunniviisilises lugemises? mind. miks ma sundisin ennast? ei tea, võib-olla lootsin, et olen haritum inimene kui loen hesse muinasjutte. ma sundisin ennast neid muinasjutte nautima, aga maj nautinud seda tegelikult. "milline hullumeelsus," ütleksin ma endale, "lõpetage see koheselt!". igav, kõige otsesemas mõttes.
April 8, 2023
Ma arvan, et see on nüüd üks minu lemmik raamatutest. Ma reaalselt tegin raamatu lahti ja see oli paari lehe pärast läbi. Ma isegi ei oska lemmikut lugu sealt valida, sest iga pala pani sind maailma teiselt küljelt vaatama (ja mõni lahinal nutma xd).
Mõned parimad read:
Mõned parimad read:
"Surm oli elu ning elu oli surm, ja nad olid igaveses pöörases armuheitluses teineteisesse põimunud - see oli lõpp ja maailma mõte"
- Föödiunelm
"Me ei otsi enam jumalat. Me oleme ise jumal. Me oleme maailm. Me tapame ja sureme, me loome ja tõuseme üles koos oma unelmaga"
- Lõputu unenägu
"Nemad olid parajal kõrgusel: mitte maa peal ja mitte ka nii kuratlikult kõrgel ja kaugel kui mina, mitte inimeste seas, aga mitte ka nii üksildased; pealegi oli neid palju. Ma nägin, et neil oli seda õndsust, mida mina polnud veel saavutanud."
- Lõputu unenägu
"Pisarad on sulanud hingejää, nutjale on kõik inglid lähedal."
- Lõputu unenägu
"Iga maine nähtus on illusioon ja iga illusioon on avatud värav, mille kaudu võib hing - kui ta selleks valmis on - minna maailma sisemusse, kus sina ja mina, päev ja öö, on üks ja seesama."
-Iiris
"Piinatud mees vaatas kasvava kurbuse ja hirmuga, kui laiali valguv ja tühi oli seljataha jäänud elu, otsekui ei kuuluks see enam talle, see oli võõras ja seosetu nagu miski, mis on kunagi pähe õpitud ja millest nüüd meenuvad suure vaevaga ainult tühised katkendid"
- Iiris
June 29, 2020
Väga mõnus suvelugemine.
July 23, 2023
Lemmikud olid "Iiris" ja "Eurooplane".
Ajatud novellid, pikad saksalikud laused, poeesia oma täies ilus.
Ajatud novellid, pikad saksalikud laused, poeesia oma täies ilus.
February 7, 2024
Lemmik raamat
Displaying 1 - 8 of 8 reviews