See peaks olema esimene (ja seni ainuke) eestikeelne raamat ühe möödunud sajandi olulisima autori teostest. Tõsi, eks neid olulisimaid oli kokkuvõttes mitusada aga ikkagi on iseenesest kas veider või tähelepanuväärne (sõltuvalt vaatenurgast), et see nii kaua aega võttis.
Luule koha pealt ei ole ma kindlasti kõige pädevam üldse mingit hinnangut andma aga esseede juures lõi mind üsna kohe pahviks see, kui täpne on Väljataga poolt Audeni geeniuse üheks iseloomustavaks väljendiks kasutatud "pillav virtuooslikkus". Neist esseedest võiks välja võtta peaaegu ükskõik millise lause ja ülendada eraldiseisvaks aforismiks või mõtteteraks, nii kontsentreeritud on need. Ilmselt on tegu luuletaja praktilise meelega: tekst peab olema ilus, säästlik, korrastatud ja selle detailid peavad olema allutatud terviklikkusele. Kuigi just selle viimasega on paradoksaalsel kombel pisemaid probleeme, nimelt needsamad detailid kipuvad tihtipeale olema nii võimsalt sõnastatud ja soleerivad, et neist homogeense terviku kokkupanemine ja selle terviku ühtlaseks silumine võib osutuda kõvasti pusimist vajavaks tegevuseks.