What do you think?
Rate this book
Minu... #41
Minu Inglismaa. Vana ja hea
„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“
Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis - ja rännak võib alata!
Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis - ja rännak võib alata!
- GenresTravel
293 pages, Paperback
First published February 15, 2012
7 people are currently reading
80 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 16 of 16 reviews
December 25, 2022
Teine Minu sarja raamat, mida kuulan. Just kuulan. Seda võimaldab hiljuti avastatud Rahva Raamatu rakenduse heliraamatute sektsioon, mida tundub peamiselt iseloomustavat rõhumine lasteraamatutele ja Minu-sarjale, mida tunduvad lugevat autorid ise ette.
Nii ka "Minu Inglismaaga", milles tõlkija ja vist oleks õige öelda ka filoloog Ann Alari räägib peamiselt mitte-Londonis mängedes matkamisest ja kuningliku pere pulmadest või muust rojalistlikust ümmardamisest. Mulle Britannia muidu väga meeldib ja olen seal paaris-kolmes punktis ise ka käinud, kuid kindlasti ei pööraks ma nendele aspektidele sekunditki tähelepanu, millele autor pikki peatükki pühendab. Võib-olla ainus peatükk, millest mingit õppust võtaksin, oleks Liverpooli Beatlesi tuur. Tekst oli ka kuidagi kuivavõitu ja ma ei oska muudmoodi iseloomustada kui, et võõrastavalt boheemlaslik. Või oleks äkki õigem öelda, et ei osanud suhestuda. Samamoodi boheemlaslik oli ju ometi ka eelmine Minu-sarja raamat, mida kuulasin samuti autori enda häälel, kuid Triin Lellepi (uue nimega Kordes) "Minu Pariis" oli kuidagi lähedasemalt ja arusaadavamalt kirja pandud. Hoolimata sellest, et Inglise kultuurist ja huumorist pean ma palju enam lugu. Aga Ann Alari sellest osast kultuurist, millega mina suhestus, ei rääkinud suurt midagi.
Kuid tõenäoline on, et unikaalsete Inglismaa ja Walesi vaatepunktide osaliseks te läbi selle raamatu kindlasti saate. See pole turisti vaatepunkt, vaid maakeelne tõlge inimeselt, kes aastakümneid kohapeal ise elanud. Eriti mägedes matkamisest ja alpinismiklubilisest tegevusest.
Nii ka "Minu Inglismaaga", milles tõlkija ja vist oleks õige öelda ka filoloog Ann Alari räägib peamiselt mitte-Londonis mängedes matkamisest ja kuningliku pere pulmadest või muust rojalistlikust ümmardamisest. Mulle Britannia muidu väga meeldib ja olen seal paaris-kolmes punktis ise ka käinud, kuid kindlasti ei pööraks ma nendele aspektidele sekunditki tähelepanu, millele autor pikki peatükki pühendab. Võib-olla ainus peatükk, millest mingit õppust võtaksin, oleks Liverpooli Beatlesi tuur. Tekst oli ka kuidagi kuivavõitu ja ma ei oska muudmoodi iseloomustada kui, et võõrastavalt boheemlaslik. Või oleks äkki õigem öelda, et ei osanud suhestuda. Samamoodi boheemlaslik oli ju ometi ka eelmine Minu-sarja raamat, mida kuulasin samuti autori enda häälel, kuid Triin Lellepi (uue nimega Kordes) "Minu Pariis" oli kuidagi lähedasemalt ja arusaadavamalt kirja pandud. Hoolimata sellest, et Inglise kultuurist ja huumorist pean ma palju enam lugu. Aga Ann Alari sellest osast kultuurist, millega mina suhestus, ei rääkinud suurt midagi.
Kuid tõenäoline on, et unikaalsete Inglismaa ja Walesi vaatepunktide osaliseks te läbi selle raamatu kindlasti saate. See pole turisti vaatepunkt, vaid maakeelne tõlge inimeselt, kes aastakümneid kohapeal ise elanud. Eriti mägedes matkamisest ja alpinismiklubilisest tegevusest.
December 2, 2023
Kuulasin raamatut autosõitudel Rahva Raamatu rakendusest, kus saab kuulata valdavalt autorite endi peale loetud minukaid. Audioraamatute puhul mõjutab kindlasti elamust ka see, kuidas autor suudab emotsiooni edasi anda. Autori originaalnarratsioon selle raamatu puhul mulle ei sobi. Et kuulata lugu oma mõttekäigule sobivas tempor, pean tuunima kiiruse 1,5-kordseks. Rohkemaks ei kannata panna ilma, et juppe kõnest kaduma ei läheks.
Paraku ka sisult ei ole "Minu Inglismaa" kõige tugevam minukas. Pigem tundub nagu essee või referaat Inglismaast, millele on vahele "kleebitud" päevakajalisi uudiseid poliitikast ja rojalistidest. Meelde jäävad siit kogemata-juhtumised nagu koera kättesaamine parditiigist või jalavigastus Walesi mägedes matkates.
Jätkan minukate lugemist oma rahulikus tempos.
Paraku ka sisult ei ole "Minu Inglismaa" kõige tugevam minukas. Pigem tundub nagu essee või referaat Inglismaast, millele on vahele "kleebitud" päevakajalisi uudiseid poliitikast ja rojalistidest. Meelde jäävad siit kogemata-juhtumised nagu koera kättesaamine parditiigist või jalavigastus Walesi mägedes matkates.
Jätkan minukate lugemist oma rahulikus tempos.
January 28, 2024
⭐️3.5⭐️
October 9, 2013
Raamatus on palju värvikaid detaile, mida ehk just inglise filoloog oskab märgata ja teised sama taustaga inimesed hinnata. Tore, et tähelepanu saavad paljud paigad, mis pole nii laialt tuntud ja kuhu ise vast ei satu. Nauditavad keelelised üksikasjad, mis viitavad brittide taustale ja mõttemaailmale (näiteks, miks hinnatakse vanade ehk siis päritud riiete kandmist ja mööbli kasutamist jne).
May 25, 2025
Vana hea Inglismaa - see Ann Alari versioon - algab Tartust, inglise keele kallakuga koolist ja tumeda mööbliga kodust, kus armastatakse kirjandust. Korralik ja turvaline lastetuba on tunda, kuigi seda kusagil ei rõhutata, pigem nopin selle kokku ridade vahelt.
Saame kiirelt teada peategelase peapõhjuse, miks ta pärast põgusaid õpinguid tagasi Inglismaale läks. Ühel mägimatkal sattus ta hetkeks rajal kokku ühe teise matkajaga, kes küsis inglasliku viisakusega, kas kõik on korras, kasutades fraasi ”Olete õnnelik?” Nii algas sõnademäng ja suhlus, mis pole siiani läbi saanud. Rohkem pole Derek ja Ann suhtena kordagi fookuses, aga minu meelest on see väga armast ja lugejale rahuldust pakkuv, et just suhte alguse hetk jagatud sai.
Edasi on palju pisikesi lookesi, kuhu korraks sisse minnakse, mõni lugu kestab vaid lause või kaks, aga annab oma pintslijoonekese vana hea Inglismaa tajumiseks. Kusagil näiteks on töökorras paadikuur Elisabeth I aegadest (st 16. sajandist). Keegi müüb oma maja koos kohustusega aias rebaseid toita. Keegi hotelliomanik protsessib külasjatatega, et vereplekid monogrammidega linadel on kultuurilise elamuse osa. Kuidagi agathachristie’lik!
Raamatu peale koguneb ka päris palju turisti-infot, sest Ann reisib üsna palju ringi, kombineerides seda matkamisega. Kanalisaared Inglismaa-Prantsusmaa vahel, Järvepiirkond ehk Briti Alpid, Cornwall, kui nimetada mõned kohad. Kes soovib Inglismaal matkata, sellele on raamat kindlasti hea abiline. Kes soovib lihtsalt matkahullude subkultuuri piiluda, saab samuti rahuldatud, muuhulgas isegi korraliku pahkluumurru ja sekeldused, kuidas mäe pealt tsivilisatsiooni ja haiglasse saada.
Meelde jäävad siit raamatust ka mitmed loomad-linnud, on tunda, et autor armastab ja märkab loodust. Lugu pargist: kuidas luiged narritasid koerakutsika ujuma ja peaaegu uputasid ta. Lugu kassist, kes sõitis liinibussiga. Kajakad, kes pätsasid otse sõrmede vahelt toitu. Koer, kes öösiti võõrastemaja külalisi näost lakkuda tahtis. Perenaine ei lubanud ust kinni panna, muidu koer hakkab haukuma, las parem lakub!
Igasuguseid kentsakaid võõrastemaju koguneb raamatu peale ka terve galerii. Näiteks kollektsionääridest abielupaari korraldatud võõrastemaja, kus on kasutatud kammide kollektsioon söögitoas hommikusöögi silmaulatuses... see isule väga stimuleerivalt vist ei mõju.
Ja raamatus on ka palju pisikesi kultuurifakte, Ann Alari on ikkagi kirglik kultuuri- ja kirjandusinimene (ta on näiteks Margaret Atwoodi hea tuttav ja eesti keelde tõlkija, kahjuks on Atwood kanadalanna ja siia raamatusse ei jõua muudmoodi kui et teda aeti segi Margaret Thatcheriga). Mulle need trivia-faktikesed meeldivad. Graham Greene tahtis ”Meie mees Havannas” kirjutada alguses “Meie mees Tallinnas”, päriselt?! Ma ei imesta, et ”Minu Inglismaa” on mõnes inglise keele kallakuga koolides kohustuslikuks lugemiseks saanud. Sealsamas Victor Hugo ja Charles Dickensi kõrval on juttu ka Biitlitest, Mick Jaggerist, on Diana surmast, Kate&Willsi ja Meghan&Harry pulmadest (just nii, tabloidlehtede stiilis neid nimetatud on).
Mulle on Inglismaa alati meeldinud ja mina naudin just sellist raamatut, kus saab palju Inglismaad, seda vana ja head. Siin pole eriti palju isiklikku elu (on, aga vaid Inglismaaga seotult), pole eriti palju pagulastest ja muutuvast uuest Euroopast (Brexit tuleb raamatu lõpus muidugi sisse)... Siin on see saareelanike isolatsioonis olnud oma, kohati kentsakas kultuur, mille juured ulatuvad sajandite sügavusse.
Saame kiirelt teada peategelase peapõhjuse, miks ta pärast põgusaid õpinguid tagasi Inglismaale läks. Ühel mägimatkal sattus ta hetkeks rajal kokku ühe teise matkajaga, kes küsis inglasliku viisakusega, kas kõik on korras, kasutades fraasi ”Olete õnnelik?” Nii algas sõnademäng ja suhlus, mis pole siiani läbi saanud. Rohkem pole Derek ja Ann suhtena kordagi fookuses, aga minu meelest on see väga armast ja lugejale rahuldust pakkuv, et just suhte alguse hetk jagatud sai.
Edasi on palju pisikesi lookesi, kuhu korraks sisse minnakse, mõni lugu kestab vaid lause või kaks, aga annab oma pintslijoonekese vana hea Inglismaa tajumiseks. Kusagil näiteks on töökorras paadikuur Elisabeth I aegadest (st 16. sajandist). Keegi müüb oma maja koos kohustusega aias rebaseid toita. Keegi hotelliomanik protsessib külasjatatega, et vereplekid monogrammidega linadel on kultuurilise elamuse osa. Kuidagi agathachristie’lik!
Raamatu peale koguneb ka päris palju turisti-infot, sest Ann reisib üsna palju ringi, kombineerides seda matkamisega. Kanalisaared Inglismaa-Prantsusmaa vahel, Järvepiirkond ehk Briti Alpid, Cornwall, kui nimetada mõned kohad. Kes soovib Inglismaal matkata, sellele on raamat kindlasti hea abiline. Kes soovib lihtsalt matkahullude subkultuuri piiluda, saab samuti rahuldatud, muuhulgas isegi korraliku pahkluumurru ja sekeldused, kuidas mäe pealt tsivilisatsiooni ja haiglasse saada.
Meelde jäävad siit raamatust ka mitmed loomad-linnud, on tunda, et autor armastab ja märkab loodust. Lugu pargist: kuidas luiged narritasid koerakutsika ujuma ja peaaegu uputasid ta. Lugu kassist, kes sõitis liinibussiga. Kajakad, kes pätsasid otse sõrmede vahelt toitu. Koer, kes öösiti võõrastemaja külalisi näost lakkuda tahtis. Perenaine ei lubanud ust kinni panna, muidu koer hakkab haukuma, las parem lakub!
Igasuguseid kentsakaid võõrastemaju koguneb raamatu peale ka terve galerii. Näiteks kollektsionääridest abielupaari korraldatud võõrastemaja, kus on kasutatud kammide kollektsioon söögitoas hommikusöögi silmaulatuses... see isule väga stimuleerivalt vist ei mõju.
Ja raamatus on ka palju pisikesi kultuurifakte, Ann Alari on ikkagi kirglik kultuuri- ja kirjandusinimene (ta on näiteks Margaret Atwoodi hea tuttav ja eesti keelde tõlkija, kahjuks on Atwood kanadalanna ja siia raamatusse ei jõua muudmoodi kui et teda aeti segi Margaret Thatcheriga). Mulle need trivia-faktikesed meeldivad. Graham Greene tahtis ”Meie mees Havannas” kirjutada alguses “Meie mees Tallinnas”, päriselt?! Ma ei imesta, et ”Minu Inglismaa” on mõnes inglise keele kallakuga koolides kohustuslikuks lugemiseks saanud. Sealsamas Victor Hugo ja Charles Dickensi kõrval on juttu ka Biitlitest, Mick Jaggerist, on Diana surmast, Kate&Willsi ja Meghan&Harry pulmadest (just nii, tabloidlehtede stiilis neid nimetatud on).
Mulle on Inglismaa alati meeldinud ja mina naudin just sellist raamatut, kus saab palju Inglismaad, seda vana ja head. Siin pole eriti palju isiklikku elu (on, aga vaid Inglismaaga seotult), pole eriti palju pagulastest ja muutuvast uuest Euroopast (Brexit tuleb raamatu lõpus muidugi sisse)... Siin on see saareelanike isolatsioonis olnud oma, kohati kentsakas kultuur, mille juured ulatuvad sajandite sügavusse.
February 23, 2024
Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis – ja rännak võib alata!
Minu kommentaar: Mõnusalt kulgev lugemine. Tulles äsja Londonist, leidsin pisut äratundmisrõõmugi. Natuke palju oli kirjanik ehk keskendunud matkamise kirjeldamisele, aga samas oli "Minu Inglismaa" just täpselt tema autori nägu, nii et kõik oli täpselt nii, nagu olema pidi.
Minu kommentaar: Mõnusalt kulgev lugemine. Tulles äsja Londonist, leidsin pisut äratundmisrõõmugi. Natuke palju oli kirjanik ehk keskendunud matkamise kirjeldamisele, aga samas oli "Minu Inglismaa" just täpselt tema autori nägu, nii et kõik oli täpselt nii, nagu olema pidi.
May 4, 2017
Väga nauditav raamat, aga pigem suunitlusega inka fillile või muule tõsisemale huvilisele. Mulle meeldis, et autor jättis oma elu siit üsna välja ja kirjutas põhiliselt Inglismaast. Lugemissoovitused olid ka priimad!
January 10, 2024
Mõnedes kohtades oli see huvitav, mõnedes ka igav. Halb oli see kuidas ta rääkis edasi ja edasi samast asjast ja see pikendas juttu palju ja see läks väga igavaks. Mulle ei meeldinud ka see kuidas ta kasutas sõna “Muide” väga palju.
April 1, 2025
Siin leiab autori kogemusi ja lugusid mitmest Inglismaa otsast. Jäi veidi liiga kodune ja igapäevane mulje, aga teatud Inglismaa tunnetuse kindlasti sai. Lisatud on mõned kõrvalepõiked tuntumate naiste kohta - näiteks ülevaade peaministri naisest ja John Lennoni esimesest abikaasast.
November 3, 2018
Taas hea näide sellest, kuidas värskelt samade paikade külastamine lugemielamust rikastab. Sellest raamatust sain kaasa soovi Cornwalli ja Walesi matkapiirkondade külastamiseks.
January 10, 2024
Hästi kirjutatud, aga lihtsalt mitte minule.
May 29, 2024
Soe ja tuttav tunne tekkis - just sellist Inglismaad olen ka mina näinud. Ja nii mõnigi asi sai selgemaks 🥰😀😊
December 28, 2014
Minu esimene "Minu.." sarja raamat. Kuna Briti saared on minu üks suurimaid kirgi ja raamat kodus oli, siis ei saanud jätta juhust kasutamata.
Mida ma oskan öelda? Ei olnud põnev. Sain teada mõningaid fraase ja nende tähendusi aga kui ma ei oleks kunagi varem Inglismaal käinud, siis see raamat ei tekitaks huvi sinna minna. Ann Alari toob välja olulisi fakte ja tal on suured teadmised aga selle raamatuga külastama ei kutsu. Iseasi, kas see ongi eesmärk.
Mida ma oskan öelda? Ei olnud põnev. Sain teada mõningaid fraase ja nende tähendusi aga kui ma ei oleks kunagi varem Inglismaal käinud, siis see raamat ei tekitaks huvi sinna minna. Ann Alari toob välja olulisi fakte ja tal on suured teadmised aga selle raamatuga külastama ei kutsu. Iseasi, kas see ongi eesmärk.
December 14, 2015
Ma vist olen liiga selle minu-sarja tavalise "malliga" ära harjunud, et kõik, mis vähegi teistmoodi, on vastumeelne ja ebahuvitav. Reisikirjelduste üks suurimaid plusse on autoriga suhestumine (tema elu, mõtted, ideed, maailmavaated), aga paraku pärast selle teose lugemist ei oska ma isegi peast öelda, kus linnas autor elas.
Vähemalt tekitas autor minus huvi mägironimise/matkamise vastu.
Vähemalt tekitas autor minus huvi mägironimise/matkamise vastu.
March 6, 2015
Meeltlahutavad ja mitmekülsed kirjeldused Inglismaa erinevatest kohtadest selles raamatus, saivad kindlasti minus reisipisiku äratatud ja pärast selle raamatu lugemist sooviksin kindalsti ka ise neid kohtasid külastada.
Displaying 1 - 16 of 16 reviews