Lasteraamat veidrast mehikesest Viplalast, kes peab teiste viplalate juurest lahkuma kuna ta ei oska tinistada. Mööda mutikäiku joostes jõuab Viplala perekond Blomi köögikappi. Perekonna kass Parm püüab mehikese kinni ning Viplala avastab, et surmahirmus tuleb tal tinistamine välja küll.
Although she wrote a variety of poems, songs, books, plays, musicals, and radio- en television drama, she is known best for her children's literature, for which she received the Hans Christian Andersen Award in 1988. She committed suicide a day after her 84th birthday and was buried in Amsterdam.
Juba lapsest saati seostus mul üks konkreetne asi „Viplalaga“: see raamat tekitas minus alati söögiisu. Ei olegi vist teist sellist teost, millest mäletaksin nii mitmeid konkreetseid hetki, kuidas lugemine tuli korraks kõrvale panna ja "midagi head" otsima minna. Ja tõepoolest, ka värske pilguga lugedes näen, kui palju on siin toidust juttu! Pajapraad võluti jäätiseks vahukoorega ja seejärel lillkapsaks. Restoranis sai söödud härjasabasuppi ja praetud kammeljaid. Poes läks seltskond peitu koogiriiulile, ja nii edasi. Kas raamat on kirjutatud ajal, kui süüa oli vähe? Mitte päris, 1957nda Hollandis oli ju süüa küllalt. Võimalik, et siin siiski peegeldub autorisse jälje jätnud möödunud sõja-aeg. Aga võibolla ta lihtsalt armastas toitu! Autori Annie M.G. Shmidti tausta uurides jääb silma, et ta tegutses sõja ajal põrandaaluses võrgustikus. Ka see on Viplala-lugudesse sisse imbunud. Mitmes erinevas kombinatsioonis tuleb peategelastel “põranda alla minna” (või siis näiteks katusele), sest nad ei vasta peavoolu ootustele, ja kui nad kätte saadaks, siis nad vangistataks ja pandaks… näiteks puuri teistele vaatamiseks. See ürgne „teistsuguse ära lintšimise“ motiiv kuulub kahjuks inimkonna ajalukku väga ammudest aegadest saati. Huvitav, et mind lapsena ei häirinud üldse, et mitte kusagil pole mainitud Nella-Della ja Johannese ema. Nad elavad koos oma teadlasest isa härra Blomiga ja neile käib koristamisel abiks üks proua. Aga ema? See näitab mulle, et iga raamat kehtestab rõõmsalt oma maailma ja pole sugugi vaja kõiki auke täita, kõigile küsimustele vastata. Kusjuures ma ise toimetajana oleksin ilmselt agara hooga külje peale kirjutanud selle ema-küsimuse… Kas seda toona keegi toimetaja küsis, kas seal oli mõni võitlus sel teemal, kas ema puudumine oli meelega või kogemata jäetud lünk, ei tea… Google ka ei vasta (vähemasti mitte esimese küsimise peale). Ka see ei häirinud mind omal ajal sugugi, et Viplala taustalugu jäi täiesti hämaraks. Viplala – see on ühtaegu nii isikunimi kui ka liiginimetus. Viplalad elavad kusagil teises dimensioonis või lihtsalt kusagil kaugel, kuhu saab minna mutikäiku pidi, ja nad tegelevad seal võlumise ehk tinistamisega. Sõna “tinistama” on imetore. Kas kusagil on kunagi jutuks olnud, kuidas tõlkija Vladimir Beekman selle peale tuli?(Ka seda ei taha google kiirelt vastata.) Sõna on igatahes „Viplala“ kontekstist laiemale levinud. Olen näiteks kuulnud, kuidas napsivõtmist “tinistamiseks” nimetatakse. Ja ise olen vahel oma teatud tegevust kirjastamistöös – olulisele autorile uue idee tutvustamist – nimetanud “tinistamiseks”. Vladimir Beekman tõlkijana oli imeline sõnalooja! Olen kuulnud lugu, kuidas Astrid Lindgren oli lapselikult rõõmustanud, kui kuulis Beekmani sõnaleidu „Kurrunurruvutimaa“. Ja taipasin „Viplalat“ üle lugedes veel ühte asja oma isiklikus loomingumaailmas. Olen aastaid (tagasi) oma lastele jutustanud lugusid äpardlikust päkapikust, keda teised päkapikud kiusasid, nii et ta nende juurest ära meie peresse tuli. Raamatuks pole ma neid lugusid vormistanud, lihtsalt pole ettevõtmist olnud. Aga arvasin siiani, et tegu on minu originaalloominguga. “Viplalat” lugedes taipasin nüüd, et minu päkapikulugude skeem on täiesti siit raamatust tulnud. (Veel ühe “äpardliku päkapiku” arhetüübi suudan meelde tuletada: Härra Huu!)
Tegelased: Viplala, Nella Della, Johannes ja härra Blom "Viplala lood" on vahva raamat väikesest tegelasest kes oskab elusolendeid ja asju millekski tinistada, kuid ei oska neid tagasi endiseks muuta. Mulle tundub Viplala natuke isekas, sest ta teeb kõike selleks, et tal endal tore oleks, kuid ta ei mõtle väga teistele. Kuid ta õpib, nii tinistama kui teistega arvestama.
آنی ام خی اشمیت شاعر و نویسنده هلندی است. گرچه بیشتر آثار وی برای کودکان است اما برای بزرگسالان نیز، شعر و قصه نوشته است. در ایران او را بیشتر با مجموعه "ییپ و یانکه" که توسط سیمین رفعتی به فارسی ترجمه شدهاست، میشناسند. گفته میشود در پایان جشن تولدش وقتی مهمانان رفتند با مصرف قرصهای زیاد و کشنده، در ۹۴ سالگی به زندگی خود پایان داد (او در اواخر عمر ناتوان و نابینا شده بود). آنی اشمیت جوایز زیادی از جمله جایزه هانس کریستین آندرسن را گرفتهاست. فرهنگورزان هلندی او را مشهورترین نویسنده کشورشان و ملکه واقعی هلند میدانند. داستان درباره دو کودک به نامهای نلا-دلا و ژان است که با پدرشان، آقای بلوم زندگی میکنند. روزی موجودی کوچک در خانه آنها پیدا میشود که ویپلالا نام دارد و تواناییهای به خصوصی دارد ولی در انجام کارهای جادویی زیاد وارد نیست و خرابکاریهای زیادی به بار میآورد و مشکلات زیادی برای خانواده آقای بلوم به وجود میآورد. نویسنده در این کتاب سعی دارد سفری داشته باشد به دنیای تخیلی کودکان، دنیایی که در آن میکوشند به آنچه در فکر و ذهنشان میگذرد دست یابند ؛ زمانی آرزوی داشتن قالیچه حضرت سلیمان دارند ، زمانی دیگر میخواهند با بشقاب پرندهای که از کرات دیگر میآید سفری به آن کرات داشته باشند و... فیلمی نیز از این کتاب اقتباس شده که محصول سال ۲۰۱۴ است و به فارسی نیز دوبله شده است. این کتاب مصور است و در ۱۵۶ صفحه و قطع رقعی به چاپ رسید و برای گروه سنی د و ه مناسب است.
... I guess I should re-read it to make sure my rating is up to date with my opinion today. I simply remember that the story was OK to me when my father read it to my before bedtime years ago.