Autori (sünd. 1936) kolmas romaan, esitatud taigaküti mõttelise üheteistkümne peatusega teekonnana läbi aja, inim- ja ürgmaastiku otsimaks looduse südant, tõelist elu- ja enesetunnetust. Samal ajal on see teekond katse vabaneda tsivilisatsiooni varjukülgedest, rabedaist inimsuhteist ning oma pahemast minast.
"leksikoloogiline delikatess". Arusaamatul kombel jõudis minu teadvusse Nikolai Baturin kui eesti kirjanik alles televisioonist tema surmast rääkiva uudislooga. "Karu süda" esmatrüki kaanepilt on mälusopis juba 90ndatest ja koostöös keskkooli kirjanduses käsitletud katkendiga sai see teos pealiskaudsusest ning eelarvamustest kammitsetud oiu poolt lahterdatud mittemidagi ütlevate suvaliste teoste nimistusse. Selliseid eksimusi on juhtunud väga harva. Seda suurem elamus on viga parandada ja nautida loetut täiega. Kuigi kohati lugu voogab väga rahulikult, on tegemist väga hea rahuliku lugemise teosega. Kiirelt ei saa:)