Valguse nimel

by Kristjan Sander

68 pages, Hardcover

First published January 1, 2003

Reviews

[Eloise Sunshine · Rating 3 out of 5]

See meenutas mulle tõepoolest väga Strugatskyte stiili. Ja mulle meeldis, et asju jäeti ütlemata või vihjati vaid põgusalt. Jah, oli nõuka värk ja see on imelik, et kaugel planeedil valgusaastate jagu Maast eemal - ei ole inimestel paremal tasemel olmetehnikat. Et kuidas nad üldse jõudsid siis intergalaktiliste rändudeni... aga lõpuks on see ainult tehniline küsimus. Siin keerles ju sündmustik millegi hoopis müstilisema ümber. Sooelustik ja selle pealetung maalastele. Ellujäämine ja kohandumine võõras elukeskkonnas.

Võib lugeda küll. Eks see sõltub, et mida sa siit ootad ja loodad saada.

[J.j. Metsavana · Rating 2 out of 5]

Üsnagi absurdne lugu. On mingi inimkoloniseeritu võõrplaneet, mille ühiskond meenutab nliitu (aga maksevahendiks on kroonid). Kõik on ääretult primitiivne, räämas ning roostetav. Sõidetakse ringi bensiiniautodega, kasutatakse müntidel töötavaid telefone jne (moodsaim seade mida mainitakse on tuumareaktor.) Sündmused ise keerlevad ühe autojuhi ümber, kes saab endale kaela nn "needuse", millest vabanemiseks tuleb kasutada miskist psühotroonilist "fuma" meetodit.

Nüüd siis nüppel. Esiteks on autor ise kriitiku rollis pidevalt mõnuga maininud, et "ideed maksavad kolm kopikat pang" - aga miks siis on ta enda loos vaid üks normaalne idee? Teiseks on Sandri loodud maailm läbinisti absurdne (needsamad bensiiniveokid ja värk). Tundub, et antud teksti loomiseks on stiililt võetud kõvasti eeskuju Strugatskite teostest, pingutades aga üle liig pikkade olustikukirjeldustega. Lisaks on dialoogid kohmakamad ja tekstis puudub vendade tekstidele omane huumor. Kokkuvõtteks jääb jutt liiga visandlikuks, kärbituks-poolikuks (lohisedes samas mõnes kohas ülemõistuse palju) sotsiaalulmeks, mis ei suutnud mind kõnetada.