Postuumselt rehabiliteeritud

by Raimond Kaugver

Romaani sündmustik algab Siberi laagri poole sõitvas tapirongis. Surev poliitvang teeb oma kaaslasel ettepaneku nimed ära vahetada: seeläbi saaks pikaks ajaks kinni mõistetud Verner Kivistiku elu, palju varem vabadusse. Vahetus saab teoks ja edasises ongi jälgitud Verner Kivistiku elu võõra nime all.

168 pages, Paperback

First published January 1, 1990

Reviews

[Lauri Laanisto · Rating 3 out of 5]

Omal ajal avaldamata jäänud Kaugver. Pigem sealt algusperioodist. Ise veel noor, tegelased noored, peategelane samamoodi laagrist vabanenud tüüp. Nojah. Selliseid tekste lugedes ma ikka imestan, et mehed üldse on siiani elus püsinud. Ma ei pea silmas Stalini-aega, vaid üleüldse läbi ajaloo. Nad on ju sellised jobud! Kui pagana hullusti ikka peab vastassugupool olema alla surutud, ja mille muu, kui puhta vägivallaga, sest mõistus... mõistust ikka täitsa napib. Kärsitud ülelihtsustatud mõttealgmed, mis kerkivad ajju üksnes reaktsioonina, kui ollakse juba ise enne midagi untsu keeranud. Lugu oli iseenesest huvitav - äravahetatud identiteet, saamaks vangilaagrist kiiremini välja -, kuid kui laagrimomendid välja arvata, siis kiskus lugu natuke liialt ühetaoliseks. Koguaeg oli sama muster. Tüübil olid närvid pingul või lausa läbi. Hakkas seepeale jooma. Koguaeg oli keegi poolikuga valvel, et võta lonks, sest kes siis kaine peaga autot juhib, või läbirääkimisi peab, või üldse mingeid tähtsaid asju otsustab. Ses mõttes täiesti pöörane õhustik. Seepeale oli naine muidugi pettunud või pahane. Aga elas seda enamasti vaikides sissepoole üle. Mille peale siis tüüp läks korralikult põlema, et mismõttes naine ei ütle midagi! Jõi veel rohkem, käitus veelgi seakamalt. Olgugi et süükoorem teda koguaeg justkui rõhus ja rõhus. Aga ta oli võimetu end muutma. Ja nii jooksis ta iga paari peatüki tagant vastu seina, täpselt ühesuguse jommis kolksuga. Aina kõvemini ja lootusetumalt ehk. Aga isegi see taandareng ei olnud kuigivõrd paeluv. Kirjutatud oli hästi, nagu Kaugveril ikka, tegelased huvitavad, dialoogid päris. Kirjeldused kaasahaaravad. Aga paremate Kaugveri teoste sekka see küll ei kuulu.

[Silver Sikka · Rating 4 out of 5]

Nüüdsel ajal nad küll kipuvad "triller" ütlema, aga tegelikult on see suurepärane psühholoogiline põnevik.
15 vs 5 aastat... Mida sina teeksid?
Keegi meist tegelikult ei tea. Õnneks...
Ma ei usu, et seal vagunis oli mõni nii-nii optimistlik õieke, et mõtles: "Sain 15 aastat, aga ju see vunts sureb või mõtleb ümber.... Varsti olen jälle kodus..."
Eelnevalt olin lugenud "Kirjad laagrist" ja oli sealtki üks tuttav tegelane. Platnoi, kelle maffianimi oli "Naistekütt". See pätt, kes kaotas kaardimängu ja läks Anna Grigorevnjat vägistama. Moraaliküsimus käis Kaugveril ka siin raamatus (korduvalt) läbi.... Laagripäevilt, et kellel see siis kõrgem on, kas nö ausatel vangidel või elukutselistel "urkadel"....
Ja tundub, et neil päris kriminaalidel oli see KOHATI rohkem paigas.
Peale vabanemist käitub nimitegelane järjest rohkem ja rohkem jobuna. Pidevalt purjus, petab rasedat naist.... Vihane ja närvis kõigi peale, sõbrad või vaenlaed...
Joob (taksojuhina) klaasi- ja pudelitäite jagu viina....
Naine ja ülemus on (millegipärast) veendunud, et mees ei ole joodik, miski rõhub teda....
Ise oleks emmatina-kummatina ammu teistsuguseid järeldusi teinud....
Elan peategelasele lõpuni kaasa, aga ma pigem oleks vangilaagris või maha lastud.....
Pinev.
Lugege ise.