See on üks selline raamat, pärast mille lugemist küsid endalt "Misasi see nüüd siis oli?" Hakkasin lugema kui romaani, aga romaan see ei ole. Pigem novellide kogum, kus tegelased osalt kattuvad, kuid läbiv tegevusliin puudub. Tegevust on üldse minimaalselt, rohkem on need novellid justkui autori mõtisklused armastusest (selle eri avaldumisviisidest), kastetud valdavalt erootilis-seksuaalsesse kastmesse (sellest ka ilmselt pealkiri "Kuum"). Raamatu suurim trump on see, kuidas autor (hilisem filoloogiaprofessor ja akadeemik) valdab sõna ehk kuidas ta ehitab suuri mõttepilte, kasutades pintslilöökidena äärmiselt rikkalikku sõnavara, osavalt põimitud lauseid, fraase, kohati ka täiesti kontekstiväliseid sõnu ja kõrvalpõikeid, mis ometigi terviklikuks kümne-kahekümne leheküljeliseks looks vormununa kirjeldavad meile mõnd armastuse olemuse segast tundevarjundit. Ma ei ole seni lugenud veel ühtki teist sarnast kirjanikku (aga minu teadmised Eesti kirjandusest pole ka eriti põhjalikud), nii et Jaan Undusk kahtlemata on eriline.
Sellised lausekonstruktsioonid nõuavad lugemiseks aga selgelt ka tavapärasest suuremat pingutust ja ma ei saa salata, et väsisin ära, raamatu lõpuni jõudmiseks (330 lk) pidin pingutama ja osadest lõikudest hakkasin juba üle hüppama. Mind valdab nüüd tunne, et kirjanik oli minu jaoks liiga suur. Lohutuseks oleksin oodanud lõpus ka mingit veidi suuremat puänti.
Väga hea raamat, aga ei ole minu veregrupp... lugemine nõududis rohkem pingutust kui eeldasin. Madal hinne tuleneb minu võimete piiratusest ja on mulle meeldetuletuseks.