Muinasjutt lapse arendaja ja lohutajana

by Airi Metspalu, Mare Linnas, Toivo Niiberg

215 pages, Paperback

First published January 1, 2009

Reviews

[Dina · Rating 2 out of 5]

Pealkirjale vastavat sisu on raamatus väga vähe. Pärast 5-leheküljelist isuäratajat muinasjutu olemusest ja tähtsusest lapse arengule jätkub raamat hoopis pigem kiiruga kokkuklopsitud konspekti vormis. Esitatud on erinevad teooriad lapse arenguetappidest ja hirmudest, sekka ebaloogilised ja imelikud vahelepõiked, teemaga raskesti seostatavad peatükid (peremudelid?! abielude liigid?!). Seejuures ei ole lapse arenguetapid seostatud muinasjutu võimaliku mõjuga (nt mis arenguetapis milliseid muinasjutte võiks eelistada jne), vaid peatüki lõpus on lihtsustatult tõdemus “nendes arenguetappides on muinasjuttudest kasu”. Muinasjuttude juurde tullakse alles raamatu teises pooles, kuid käsitlus on pigem pinnapealne ja ega see lugejat eriti targemaks ei tee. Lisaks on kogu kirjutise stiil pehmelt öeldes kentsakas ja on palju familiaarsust. Hoopis sisukamalt ja huvitavamalt avab muinasjuttude tähenduse ja tähtsuse lapse arengus Bettelheimi “Muinasjuttude võlujõud”.

[Silver Teinbas · Rating 2 out of 5]

Ma ütleks, et heal juhul 15-20% raamatust puudutas otseselt muinasjutte. Suures osas oli juttu üleüldisest lapse arengust ja siis oli tihtilugu peatüki lõpus lause-paar, et jah, loomulikult seostuvad (saab seostada) sellega ka muinasjutud (muinasjutte). Alguses vist heal juhul u 10 lk ja lõpust u 30 lk oli rohkem muinasjuttudega seotud.
Suures osas oli tekst ka minu jaoks igav ja väga palju oli iseesest mõistetavat ilmselt ka neile, kes laste ja laste arenguga väga kursis ei ole. Samas mõjus kolme autori tekst mõnusalt ühtlaselt. Lihtsalt pealkiri oli minu arvates väga mööda, või oleks saanud sellest teha u 30-40 lk brožüüri ja kõik muu välja jätta.

---
Natuke kriitikat ka.
Kohati läks tekst minu arvates natuke "uhhuuks" ära. Ei, ma ei ole 100% alati n-ö teaduseusku, ega ka teine äärmus (siiski pigem teaduse poole "kaldu"). Teatav müstilisus on minu silmis teatud kontekstis, eriti laste puhul (nt päkapikud) positiivne. Kuid tekstis oli paar lõiku, mis panid silmi pööritama, kui järeldus oli stiilis: "Õnneks pöörduti selle juhtumi lahendamiseks selgeltnägija poole." - see oli parafraseering. Nagu: ahh?

Lõpetuseks üks selline tekstilõik: "Viis-kuus aastat tagasi avaldati USA geneetikute 30 aastat kestnud uuringute tulemus, mis tõestas, et valeliku inimese aju erineb paljus ausa inimese ajust. Järelikult on ka valelikkus paljus päriliku lähtega. Kui aga sotsiaalne keskkond soosib ausust, siis peab ju loomult valetaja saama ausamaks, et keskkond ta omaks võtaks. [...]" (lk 150).
Just need kaks esimest lauset. Kuidas saab esimesest lausest teist järeldada? Ma vist aiman, millisest uuringust on juttu (kui ma ei eksi, oli seal teemaks, et teatavas mõttes on valetaja aju 'arenenum', kui ausa inimese aju, sest valetamine on tihtilugu oluliselt keerulisem kui tõe rääkimine). Aga asi on põhimõttes: kuidas saab sellest, et üks on teisest erinev, järeldada pärilikkust? Ja mingil tasandil on ju peaaegu kõik pärilik (pluss keskkond). Ühesõnaga minu jaoks kohati selline ümmargune ja mitte midagi ütlev jutt.

Mis aga põhiline: väga palju iseenesest mõistetavust (välja arvatud selgeltnägijate-teema, heh), sestap pingutasin, et raamatu siiski läbi lugeda, ja teisalt - olgem ausad - teemast suures osas üsna mööda. Ei kahetse, et lugesin, kuid kui otsida just muinasjuttude ainest, siis leidub kahtlemata sisukamaid raamatuid. Muidu tore ja südamega kirjutatud ja u 35-40 lk oli täitsa huvitav ja põnev ja nauditav ning ladus.

[Kairi · Rating 2 out of 5]

Pealkiri ja tutvustus ei näita, et see raamat ei sobi muinasjutuhuvilisele, vaid on mõeldud psühholoogilises mõttes last toetada soovivale täiskasvanule (suurem osa lihtne lugeda ja abistav hädas olevale lapsevanemale, kui ka mõned väited pole head). Muinasjutt on vana rahvajutt, kunstmuinasjutt on muinasjutt, mille autor teada. Sõna "muinasjutt" ülekasutamist esineb ka muudes keeltes.