Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints“ ja „Granaatõuntest maja“. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil pole. Wilde, kes pidas oma kinnituste kohaselt kunsti kõlblusest kõrgemaks, on oma loomingus osutunud üsnagi suureks moralistiks. Omaenda elus koges ta suurt rikkust ja nägi Londoni toretsemist, samal ajal kuulus tema kogemusse ka näljahäda-järgne Iirimaa, läbi ja lõhki iirlasena säilitas ta Inglismaal omamoodi kõrvaltvaataja pilgu ning see peegeldus ka tema mõistujuttudes. Aga isegi kui neid allhoovusi ja tagamaid mitte arvestada, võib igas vanuses lugeja elada kaasa kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad.
Omaette väärtus on Wilde’i stiilil, sest algselt jutustas ta oma lugusid ja kuulajad läksid temaga kaasa, lastes end lummata. Need lood leiavad üha uusi lugejaid, neid lavastatakse, tõlgitakse ja avaldatakse praegugi ja küllap ka edaspidi.
Raamat sisaldab inglise kirjanduse suurkuju 9 juttu
Õnnelik prints:
Õnnelik prints Ööbik ja Roos Isekas Hiiglane Ustav sõber Erakordne rakett
Granaatõuntest maja: Noor Kuningas Infanta sünnipäev Kalur ja tema Hing Tähelaps
Oscar Fingal O'Fflahertie Wills Wilde was an Irish poet and playwright. After writing in different forms throughout the 1880s, he became one of the most popular playwrights in London in the early 1890s. He is best remembered for his epigrams and plays, his novel The Picture of Dorian Gray, and his criminal conviction for gross indecency for homosexual acts. Wilde's parents were Anglo-Irish intellectuals in Dublin. In his youth, Wilde learned to speak fluent French and German. At university, he read Greats; he demonstrated himself to be an exceptional classicist, first at Trinity College Dublin, then at Magdalen College, Oxford. He became associated with the emerging philosophy of aestheticism, led by two of his tutors, Walter Pater and John Ruskin. After university, Wilde moved to London into fashionable cultural and social circles. Wilde tried his hand at various literary activities: he wrote a play, published a book of poems, lectured in the United States and Canada on "The English Renaissance" in art and interior decoration, and then returned to London where he lectured on his American travels and wrote reviews for various periodicals. Known for his biting wit, flamboyant dress and glittering conversational skill, Wilde became one of the best-known personalities of his day. At the turn of the 1890s, he refined his ideas about the supremacy of art in a series of dialogues and essays, and incorporated themes of decadence, duplicity, and beauty into what would be his only novel, The Picture of Dorian Gray (1890). Wilde returned to drama, writing Salome (1891) in French while in Paris, but it was refused a licence for England due to an absolute prohibition on the portrayal of Biblical subjects on the English stage. Undiscouraged, Wilde produced four society comedies in the early 1890s, which made him one of the most successful playwrights of late-Victorian London. At the height of his fame and success, while An Ideal Husband (1895) and The Importance of Being Earnest (1895) were still being performed in London, Wilde issued a civil writ against John Sholto Douglas, the 9th Marquess of Queensberry for criminal libel. The Marquess was the father of Wilde's lover, Lord Alfred Douglas. The libel hearings unearthed evidence that caused Wilde to drop his charges and led to his own arrest and criminal prosecution for gross indecency with other males. The jury was unable to reach a verdict and so a retrial was ordered. In the second trial Wilde was convicted and sentenced to two years' hard labour, the maximum penalty, and was jailed from 1895 to 1897. During his last year in prison he wrote De Profundis (published posthumously in abridged form in 1905), a long letter that discusses his spiritual journey through his trials and is a dark counterpoint to his earlier philosophy of pleasure. On the day of his release, he caught the overnight steamer to France, never to return to Britain or Ireland. In France and Italy, he wrote his last work, The Ballad of Reading Gaol (1898), a long poem commemorating the harsh rhythms of prison life.
Olin selle väljakutse teemaga ausalt öeldes oma häbitu loomuse tõttu päris hädas. Kõik klassikud on tänu gümnaasiumi kirjandusklassile ja ülikooli filoloogiaõpingutele vähemalt ühe teosega loetud ja muude tegelaste osas ei tahaks kohe häbeneda, et näiteks viitkümmet sedasamustki lugeda suutnud pole. Švejk tuli ka meelde, aga selle lugemiseks pole ma veel valmis. Selle raamatuga seoses on mul ka tegelikult oma lugu rääkida. Käisin 7. klassis maakondlikul emakeele- ja kirjanduse olümpiaadil, mille esimene küsimus oli "Kes on Eduard Vilde, kes aga Oscar Wilde?". Sellest viimasest polnud ma kuulnudki. Kirjutasin siis vastuseks "Eduard Vilde oli kirjanik, Oscar Wilde aga töötab (töötas) teatris." Kodus sain ema käest sarjata, et ta ju just ostis selle Wilde raamatu ja see juba mitu päeva laua peal olnud. Toona mulle aga muinasjutud eriti ei meeldinud ja jäigi lugemata.
Nüüd siis otsustasin selle võla likvideerida ja millise imelise lugemiselamuse ma neist 9 muinasjutust sain! Lummav keel, kaasakiskuv esitusviis ja lõpmatuseni inimlikud teemad ei lase raamatut enne käest panna, kui see läbi on ja tahaks veel. Loodan, et leian saamlt kirjanikult veel samasuguseid imelisi elamusi pakkuvaid teoseid ja kõlehallis novembris julgen küll seda raamatut soovitada, et südamesse soojust ja hinge helgust saada.
Raamatusse on kogutud 9 kunstmuinasjuttu, mida ühendab müstilisus, kurbus, enamasti õnnetu lõpp, aga ka imeline keel ja meisterlik sõnadega piltide maalimine. Peamiselt jääb tunne, et see, mida lugesid, oli väga ilus. Teemad ja moraal on igati asjakohased ka tänapäeval ehk Oscar Wilde oma parimas vormis. Lugesin ise, luges kohe kümneseks saav tütar ja ette lugesin seitsmeaastasele. Kõik olime vaimustuses.
Päris sünged lood.. kõigis aga oma mõte sees. Põhimõtteliselt tee õiget asja, siis hiljem ei pea saja kordselt seda heastama. Aga kui teed kohe õiget asja, siis ka mingit pikka pidu ei ole.😁
Lugesin Wilde muinasjutte kooli jaoks, ega need väga lapselikud ei olnud, kõigis oli oma sügav sõnum ja Wildele omane stiil.
1. Õnnelik prints „Imelik," märkis ta, “mul on nüüd päris soe, kuigi ilm on väga külm." „See tuleb sellest, et sa tegid heateo,"
elas kord õnnelik prints. vähemalt kõigile tundus, et ta on üks õnnelik ja kaunis kullast kuju. kui tal oli veel inimsüda, elas ta erladatud õukonnas ja lõbutses. ta oli õnnelik. oma nüüdses “surmapaigas” näeb ta aga kogu linna õnnetust ja häda. printsi juurde lendab pääsuke, keda pilliroog ei armastanud. prints käskis pääsukesel oma silmad välja nokkida ja kulla küljest võtta, ning need vaestele ja haigetele viia. pääsuke kiindus printsi, ta ei läinud talveks egiptusesse ja külmetas rängalt. ta kukkus surnult printsi ette. printsi süda murdus, ta kuju polnud enam ilus ning see sulatati üles. aga printsi süda ei sulanud üles.
2. Ööbik ja roos
Üliõpilane tahab oma armastatule punase roosi viia, et too temaga tantsiks. Ta on lausa meeleheitel. Ööbik kuuleb ta hala ja otsustab teda aidata. Ta mõtleb : “Ometi on armastus parem kui elu ning mis on väärt linnu süda inimsüdamega võrreldes.” Ööbik teeb roosipõõsaga kokkuleppe. „Roomusta," hüüdis Ööbik, „rõõmusta, sa saad oma punase roosi. Ma loon selle kuuvalgel muusikast ja immutan seda omaenda südameverega. Vastutasuks palun sult ainult seda, et sa oleksid tõeline armastaja, sest armastus on targem kui filosoofia, kuigi ka filosoofid on targad; ning vägevam kui võim, kuigi ka see on vägev. Tulekarva on tema tiivad ja tulevärvi on tema keha. Tema huuled on mesimagusad ning tema hingeöhk on nagu vuruk." tüdruk on aga uhke ja vaidab, et keegi teine oli toonud talle kalliskive ning roos pole nendega vorreldav.
3. Isekas hiiglane
„Mul on palju ilusaid lilli," ütles ta, „aga kõige ilusamad lilled on lapsed."
elas kord hiiglane, kes oli oma kodust lahkunud oli ning kelle aias lapsed iga päev mängimas käisid. kui hiiglane koju tagasi tuli, sai ta laste peale pahaseks ja ajas nad ara. joudis katte kevad, aga hiiglase aias oli ikka veel talv. talv kestis terve aasta, kuniks lapsed uhel paeval labi muuriaugu hiiglase aeda tulid ja puu otsa ronisid ja puud roomustasid ning end oitega katsid. uhes aia nurgas oli endiselt talv, seal oli vaike poiss, kes ei ulatnud puu otsa. hiiglane aitas teda. ta suda sulas ules ja ta avas oma aia koigile lastele. aed oli ilusaim maailmas. hiiglane raakis ikka et igatseb toda poissi. uhel paeval , kui hiiglane oli vanaks jaanud, nagigi ta poissi puuall, poiss oli haavatud. poiss kutsus hiiglase oma aeda mangima, ta oli surm ise ning jargmisel paeval leidsid lapse hiiglase puualt surnuna
This entire review has been hidden because of spoilers.
Armas raamat. Wilde'i kirjastiil on mulle meelepärane. Nautisin sama palju kui ,,Dorian Gray portreed''. Siiski pigem lasteraamat, aga sain tuletada vanu tõekspidamisi ja 'elu baasreegleid' meelde. :) Ma saan aru, et üks põhjusteks, miks see raamat on valitud meie kohustuslikuks kirjanduseks on see, et siis saame öelda, et oleme Wilde'i lugenud, aga olge nüüd, Dorian Gray oleks ikka ikoonilisem valik olnud.
Õnnelik prints. Ööbik ja roos. Isekas hiiglane. Ustav sõber. Erakordne rakett. Noor kuningas. Infanta sünnipäev. Kalur ja tema Hing. Tähelaps.
Moraaliga muinasjutud. Osad olid varasemast tuttavad, aga hea oli üle lugeda. Tõlkes oli veidi.. aegunud.. sõnakasutusi. Kristlik moraalitsemine mõnedes jutustustes oli vähe palju minu isiklikule maitsele... tööl aja veetmiseks hea vaheldus
Lugesin siis vahelduseks muinasjutte. See koosnes kahest kogust, "Õnnelik prints" ja "Granaatõuntest maja". Esimene oli parem. Raamatu tagant on nii huvitav lugeda autori elust. Seeõttu olen mõelnud hakata rohkem autoripõhiselt lugema eelnevate sajandite kirjanikke, seega ilmselt varsti loen veel midagi temalt.
(both "Õnnelik prints" and "Granaatõuntest maja") Highkey amazing piece of literature. the fact that these are "fairytales" doesnt even feel real cause some of these were so good and touching. Love love looove Wilde's writing style, easy to undesrtand, but gave deep meanings and messages forward so well. My personal fave stories were "Ööbik ja roos" and "Kalur ja tema Hing" <3
Laps-minale ei oleks sobinud, talle ei meeldinud, kui head lõpuks ära surid. Mõne koha peal olid kaunid kirjeldused ikka hullult pikad. Neis muinasjuttudes ei ole hirmsa väljenägemisega kolle ja koletisi, pahad üldse saavad vähe leheruumi. Mõnikord päästab ristiusk, see ei tundu usutav.