Kevade

Tales of Toots (Estonian: Tootsi lood) #1

by Oskar Luts

Oskar Lutsu (1887-1953) populaarne noorsooraamat, mis südamlikult ja mõnusa huumoriga kujutab 19. sajandi lõpuaastate kihelkonakooli õpilase elu ja juhtumusi.
I ja II. Pildikesi koolipõlvest

Genres: Classics, Fiction, Childrens, Young Adult, Unfinished, Read For School, School

352 pages, Paperback

First published January 1, 1912

Reviews

[Karin Larven · Rating 5 out of 5]

nii armas ja nostalgiline 🤎

[Everett · Rating 5 out of 5]

Full of wit, cleverness, and playfulness, this timeless Estonian novel will satisfy the young and old alike. Musings on everyday tasks to larger matters like the nature of death, unnamable emotions, and the pains and joys of adolescence. This is a must read for anyone interested in Estonia, and since this is one of the most, if not the most well known Estonian novel, you are bound to find a translation in your language.

[Елена Суббота · Rating 5 out of 5]

Неожиданно замечательная детская повесть про эстонских мальчишек и их школьную жизнь (дали происходит в конце XIX века). Написано здорово, Оскар Лутс снова дал мне почувствовать себя ребенком, а это дорогого стоит.
А ещё у эстонцев, оказывается, прикольные имена: Тоотс, Тоомингас, Тыниссон, Кезамаа. А "йымм" это толстяк!

[Aimi Tedresalu · Rating 5 out of 5]

Kultusteos on selline mõiste, mida erinevad inimesed sageli üsna erinevalt defineerivad. Eesti kirjandusest rääkides aga pole kahtlustki, et meie kirjanduse kultusteos ja üks tüvitekste on Oskar Lutsu "Kevade".

Esimest korda lugesin seda raamatut 9-aastasena. Siis paelusid muidugi tähelepanu kõige rohkem naljakad stseenid ja üle kõige jäi meelde loomulikult Toots. Samuti oli Arno oma melanhoolse meelelaadiga mulle lähedane. Teele oma upsakusega ei meeldinud ja Lible ka mitte. Köster oli hirmuäratav ja õpetaja Laur hea õpetaja võrdkuju.

Aastatega üle lugedes olen üha rohkem hakanud mõistma selle teose tegelaste meisterlikke karaktereid. On küll nii, et iga tegelase puhul on mingi domineeriv joon, mille kaudu teda kõige rohkem tuntakse ehk niinimetatud arhetüüpne iseloomujoon. Arno on ju tüüpiline introvert ja melanhoolik, Tõnisson flegmaatik, Toots oma lõputu rähklemisega koleeriline ekstravert jne. Tegelaste kaudu avaneb meile toonane külaühiskond koos kõikide seal elanud tegelastega: rätsep, taluperemees, kellamees, köster, koolmeister jne. Kirjandusteadlased on "Kevade" tegelaskujusid võrrelnud isegi Piibli tegelastega.

Teose tegevusega tuuakse meieni möödunud aegade kaja. Ehk nagu Tammsaare "Tõde ja õigus", on seegi meie esivanemate elu ehk kooliaja kirjeldus, mida tänapäeva lapsed ilmselgelt ette kujutadagi ei oska. See on neile muidugi varmas meelde jääma, et "ma õpin homseks poole vene keeles tükist" ja "kui ma kahte rehkendust ei jõua, siis ma teen ühe".

Tegelikult võiks sellest teosest veel palju kirjutada, just tähenduse seisukohast meie kirjandusloole, aga ei taha liiga keeruliseks minna. Lihtsalt ülikooliloengust on väga hästi meeles, kuidas Rein Veidemann oma ülipõnevates loengutes seda käsitles.

[Gerli Köösel · Rating 5 out of 5]

Mõtlesin vahelduseks midagi lihtsat, vaimukat ja armsat lugeda ning võtsingi üle pika pika aja "Kevade" uuesti kätte. Ega siin midagi palju öelda ei olegi - ilmselt on kõik eestlased seda lugenud (vähemalt võiksid olla). Sain praegu nii mõnestki asjast hoopis teise pildi, kui seda lapsena lugesin. Ja ehkki olen seda lapsena lugenud mitmeid kordi (samuti mustmiljon korda filmi näinud), suutis üks asi mind üllatada - nimelt oli LIBLE 36-AASTANE!!!! :) Võib-olla ma ei pööranud sellele väiksena tähelepanu, sest 36 tunduski siis kännuna? :)

[Natalia · Rating 5 out of 5]

Какая прелесть!! Так поэтично, и так правдиво с точки зрения психологии. Скучаю по Эстонии... Kui kaunis oled sa...

[Helerin · Rating 4 out of 5]

Kummaline on lugeda raamatut, kui tegelaste hääled ja näod silme ees jooksevad. Kevade rõõmud

[Emel-Elizabeth · Rating 3 out of 5]

#3

[Lisanne · Rating 5 out of 5]

nii palju äratundmisrõõmu

[Moon · Rating 1 out of 5]

Ainuke asi hullem, kui kevade on Roone Roost.

[Katrin Li · Rating 4 out of 5]

Millisena iganes tegelased alguses mõeldud oli, siis silme ees on ikka klassikalised filmitegelased.
Vahva lugemine!
Pisut teine vaib kui film, aga üsna sama ikkagi.

[Kärt · Rating 2 out of 5]

Selleks, et lugeda läbi Oskar Lutsu "Kevade" sarja raamatud, tuli alustada algusest ja lugeda uuesti ka "Kevade" ise. Kunagi lugesin seda, nagu paljud teised koolinoored, kohustusliku kirjandusena koolis. Tookord ei arvanud ma sellest raamatust väga midagi - oli üks kohustus, mis tuli ära teha. Ka nüüd oli üpriski raske end sundida seda raamatut lõpuni lugeda, sest, kuigi raamat algas toredalt ja täis tegevustikku, siis keskosas otsustas autor tutvuda osade tegelastega lähemalt. Nii ta siis "käis" talust tallu ja tutvustas nende perede tegemisi ja olemust. Nende peatükkide juures oleksin võinud muunduda koolinooreks ja vinguda: "Niiiiii igaaaaav!" :) Õnneks tuli pärast neid peatükke tempo tagasi sisse - Toots viskas vempe, Arno käis ja unistas (see osa polnud väga tempokas), Teele mängis poiste tunnetega, köster käis ja vihastas Tootsi peale jne.
Lapsena seda raamatut lugedes pöörasin valdavalt tähelepanu sellele, mida Toots teeb, aga nüüd panin tähele hoopis teisi asju - seal on lisaks täiskasvanute karmile käele ka laste omavahelist kiusu, mõnitamist, norimist. Muidugi esineb ka ühtekuuluvust ja naeru. Tuleb välja, et "Kevade" ei olegi ainult Tootsi vempude raamat, seal on tundeid ja elu :)
Aga, andke andeks, rohkem ma seda raamatut siiski ei loeks. (Kuigi nüüd asun lugema "Suve", "Sügist" ja ülejäänusid).

[Kätlin Kaldmaa · Rating 5 out of 5]

Ma tean, ma tean, ma tean, ma tean. Mul on olnud "Kevade" mürgitus sellest ajast peale, kui ma Palamusel keskkoolis käisin. See oli ainult kolm aastat. See kõik, mis seal "Kevade" raamatu ja filmi ümber üles on ehitatud, on omamoodi filmikultus ja tuleb tunnistada, et ma sain sellest paraja mürgituse.
Aega on piisavalt mööda läinud ja lugesin vana klassikut uuesti. Super, ma ütlen! Lood on kõik endist viisi filmist tuttavad ja peas muidugi, dialoogid on kohati sõna-sõnalt Lutsu omad, müts maha mehe ees, lihtsalt loe ja rõõmusta!
Nagu näiteks Imelik Tootsist: "Tema mehike palub vist küll iga õhtu ja hommiku - kui ta põrguline üleldse palub et: "Armas Taevaisa, tee nii, et jälle üks mõnus karvakiskumine tuleb, sest küüsed sügelevad, et kudagi ära ei jõua kannatada!""
No kas pole äge!
Või siis Lible, kes "oli jõulureedel kirikuõpetajale ütelnud, et temal see omadus, ühel ja samal ajal mitmes kohas ametis olla, täiesti puududa". Lible, muide, on eesti ja läti verd.
Ja kirjeldus, kuidas Toots ristsetel Kiire sahvris üheksakümne viie kopikalise "Lati Paci" järele ronib.
Igatahes soovitan lugeda ja üle lugeda küll. Luts oli ikka hea kirjanik. Olen seda alati teadnud, nii et hea on meelde tuletada.

[Henry Stone · Rating 3 out of 5]

Seda raamatut oli küll mul koolis vaja läbi lugeda kuid siiski ma ennem ei loeks kui filmi pole näinud, sest see muidu ei oleks väga ,,motivatsioonikas''.
Enamasti pool oli midagi arukat ja ülejäänu oli lihtsalt raamatu tekstiga täitmine. Peategelane kuidagi arukam ka ei olnud, veelgi vähem olid enamus kõrval tegelased. Filmiga seoses saab öelda, et ärge filmile liiga palju ka toetuge, sest paljud asjad olid ikka väga palju erinevad.
Ausalt võttes on see raamat mitte minule väga mõeldud.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Hea meel, et selle ette võtsin. Kunagi alaealisena lugesin ja vist ei osanud seda kõike toona veel lõpuni vastu võtta.
Kui ilusad on Arno melanhoolsed mõtisklused. Kui kelmikad on Tootsiga seotud teemad. Kui valusad on koolikiusamise-teemad (Vipper, kus su isa on?). Kui manipuleeriv on Teele. Ja igasuguseid allhoovuseid veel. Arno vanaema on huvitav liin. Ja õpetaja ka, ning tema poolehoid Arno suunas.
Eesti keel on tegelikult nii vähe muutunud, mõne sõna kasutus on teisenenud, aga ma enam peast ei mäleta (mõnda aega on möödunud lugemisest).
Kas koolielu on muutunud? Lapsed on ikka samad. Suur osa tegelastest võiks saada tänapäeval diagnoosi. Arnol oli üksvahe kliiniline depressioon. Toots oli tüüpiline ATH-poiss. Tiugu tundus asperger oma hea matemaatika-peaga ja nurgelise olemisega. Tiugu kiusamine, muide, oli hullem, kui ma mäletasin.
Mulle väga meeldis kogu teose kompositsioon. Kõik kasvas eelnenust orgaaniliselt välja ja midagi-kedagi ei unustatud liialt pikalt. Näiteks maailmakuulus Mark Twaini „Tom Sawyeri seiklused“ on palju „auklikum“, seal unustatakse nii mõnigi oluline teemaliin vahepeal lihtsalt ära.
Soovitan lugeda, eelkõige Arno-elamuste pärast. Ja samas lapsena viskasin pilguga Arno lõikudest üle ja otsisin Tootsi.

[Sulev Reisberg · Rating 3 out of 5]

Eks “Kevade” on muidugi Eesti klassika. Siin on väga põnevaid tegelasi ja vürtsikat dialoogi, aga lugu on väga ebaühtlane - põnevate kohtade vahele ilmub peaaegu alati mõni üsna kõrvaline igav pilt. Näiteks kui Arno on koolimajas parajasti Tiuguga tülis, mis on ju lausa keemistemperatuuri saavutav olukord, siis justkui meelega - jahutamiseks - tulevad vahele pikad kirjeldused sellest, kus Arno vaatab aknast välja ja vaatab jõeäärseid jäätükke. Kohati on need vahelõigud lausa tapvalt igavad. See teeb kogu lugemiskogemuse kuidagi ebaühtlaseks - selline tunne on, et raamat oleks palju parem, kui ta oleks kaks korda lühem, aga asi on kaks korda üles punnitatud (lihtsalt raha pärast?).

[Laura · Rating 5 out of 5]

Olen näinud varem mitmeid kordi "Kevade" filmi, aga nüüd tekkis tahtmine ka raamat läbi lugeda.

Ma ei kahetsenud enda otsust, sest "Kevade" oli üks mõnus, kerge ja helge lugemine. Ega seal ainult üks pillerkaar polnud, ikka vassimist ja kiusu oli ka, aga selle ümber tegevus ei keerelnud ning lepiti ikka ära ning mindi oma eludega edasi. Peamine oli ikka see vahva koolielu ning Tootsi vingerpussid.

Raamatut suutis tekitada sellise tunde, et ikka vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem.

Soovitan ikka kõigil ükskord see läbi lugeda! :)

[Janiš · Rating 5 out of 5]

Raamat, mis olenemata kõigest ei kaota oma relevantsust ka tänapäeval. Samanimelise filmi aastast aastasse sisse ahmimine ei tee lugemist igavamaks ning nostalgiline romantika seejuures ei kipu tuhmuma.

[Ott Rünkla · Rating 5 out of 5]

Mina ei lugenud hardcover versiooni sest õige kevade fänn on vaena ja kogu haridus pärineb KEvade raamatust. Siisiki võin soovitada ka sulle, sõber vanuses 6-12 eluaastat aga ära jääaugule liiga lähedale kuisuta muidu saad kopsupõletiku ja toots võtab teele ära

[Vygandas Ostrauskis · Rating 4 out of 5]

Įsiminiau šią knygą, nors skaičiau labai labai seniai... Ji buvo išleista lietuvių kalba 1957 metais (pakartota 1995 m.). Labai linksma knyga apie paauglių moksleivių gyvenimą XX a. pradžios Estijoje. Po to skaičiau ir tęsinį "Vasara", mažiau įdomų.

[Joosep · Rating 4 out of 5]

Kui Arno isaga koolimajja jõudis ...

[Liisa · Rating 4 out of 5]

Hea ja klassikaline raamat.

[Marii · Rating 5 out of 5]

A good book

[Marius J · Rating 5 out of 5]

Viena iš geriausių vaikystės knygų. Gaila, nuo '57 turbūt nebuvo perleista...

[lo · Rating 1 out of 5]

i hated this book so much. awful. dont read.

[Albe Projekte]

Very important historical book

[MiinaLanno · Rating 4 out of 5]

Tore seiklusrohe lugemine. Isiklik lemmik tegelane Joosep Toots ja tema naljakad asjad ning tegevused.

[Denys Teptiuk · Rating 4 out of 5]

Hm, it's a great book, no doubt... but probably it should have been read during the teens, unless you are really a young adult literature fan.

Language/dialogism: 5
Plot: 3,5 (on average)

[anni adele · Rating 1 out of 5]

issand jumal kui igav see oli ma jain 2 korda selle lugemise ajal magama

[Tähe · Rating 3 out of 5]

Veniv, vana, aga siiski klassika