Liibanon 2011

by Madis Jürgen

Sellist raamatut ei ole eestlased varem kirjutanud.
Eestlastest rändureid ei ole varem niimoodi pantvangi võetud. Siin raamatus ei ole mingit tagantjärele tarkust. See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas.
See raamat on tänuks neile, kes ootasid, otsisid ja päästsid.

Tiit Pruuli

Genres: Nonfiction

269 pages, Hardcover

First published March 23, 2012

Reviews

[Mari-liis Somelar · Rating 2 out of 5]

Lugesin raamatu 3 tunniga läbi, jah raamat oli hästi ja lihtsalt kirjutatud kuid minu jaoks oli tegu liiga toore raamatuga. Arvan, et sellis(t)e sündmus(t)e kirja panemis aeg ei olnud ega ka ole veel küps.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Kusagil siin maakera eri soppides (keldrites, tagaruumides, koobastes) istub praegu mitu tuhat inimest pantvangis. Nemad ei saa valida, mida nad teevad. Nende elu sisu on ootamine, üksainus monotoonne seisund, mis toob neile korraks rahulduse - ongi lõunapalukese aeg käes jms, siis hakkab uus ootamine, vahel ilmestab rutiini mingi peremeeste tujudest tulenev jama.  Mõnes mõttes on pantvangidel muidugi vedanud ka, neil on võimalik oma elu üle ilma väliste segajatega järele mõelda, aga see on muidugi juba küünilise huumoriga öeldud.


Madis Jürgeni "Liibanon 2011" on mu meelest otsast otsani täis musta huumorit. Ma ei tea telgitagust, kuidas just Madis Jürgen seda raamatut kirjutama sai (võimalik, et Liibanoni poisid said mitu konkreetset pakkumist ja siis valisid; aga mulle meeldib ette kujutada, et nad ellujäämismehhhanismina koos muude mõttemängude-jututeemadega tegid vangistuses olles läbi ka selle mängu, et kes meist siis raamatu kirjutaks, kui me siit eluga pääseme, ja juba siis said aru, et Jürgen on parim...) Igatahes tundub Jürgen ainuõige valik. Ka paljud teised oleks hakkama saanud seitsmiku intervjueerimisega ja stseenide kokkuseadmisega, aga... Ma ei olegi varem mõelnud nii konkreetselt, mis on Jürgeni stiili tugevus. Nüüd sain aru: ta on NII MÕISTEV. Ta üritab alati igaühest aru saada, tema käsitluses hakkad sa ka paharettidele kaasa tunma, tema kirjeldatud maailm ei ole must-valge halb-hea, pigem selline pooltoonides, keel põses kirjutatud, ja mu meelest väga hästi balansseeritud - mitte ka liiga naljakaks keeratud, sest siis võiks ta stiil kogu seda traagilist olukorda mõnitama hakata.

[Kadi · Rating 3 out of 5]

... 'Kõike tuleb teha kohe.
Kui arvutiakus vunki on, tuleb kõik filmid kohe ära vaadata, mingu või hommikuni. Kui on kurki ja kapsast, siis kõik ühekorraga salatisse; kui on raha, siis kõik kohe sirgeks; kui on liiter vett, peseme kõigepealt jalad ära, kas supi jaoks ka midagi jääb, seda vaatame pärast.' ...

'Kui Eestis mehed üksteise peale nii kõvasti karjuks nagu seda teevad siinsed pantvangide-võtjad, helistaksid pealtnägijad välja nii kiirabi kui tuletõrje, või vähemalt Peetere Võsa.
Kisa järgi võiks arvata, nagu oleks kellegi näpp ukse vahel ja ülejäänud pressiksid ust veel rohkem koomale. Aga sealsamas on kõik rahunenud ja elu läheb jälle sõbralikult edasi.
Kui vangid pärast uurivad, mis toimus, selgub, et mõttevahetus käis selle üle, kas panna salatisse kolm kurki või neli.' ...

[Kadi · Rating 4 out of 5]

Pühapäeva õhtul kell 10 alustasin ja pool 1 öösel lõpetasin, süda terve aeg peksis sees. Ei juhtu just väga tihti, kus ma pea 300 lk raamatu ühe raksuga läbi loen, nii et aru ka ei saa. Ja paari koha peal sai isegi naerda. Väga neutraalne raamat oli, mis oli positiivselt üllatav, ma ootasin ikka selliseid ründavaid üldistusi ja nii. Väga hea raamat, tõesti!