Meeldisid üsnagi need sünge või rusuva alatooniga (samas mitte midagi ebainimlikku, eks ole, tavalised ja arusaadavad tunded kõigile, kes just loomu poolest roosad newage'lased pole) jutud. Võõrandumine, surm, hullumeelsus, sotsiaalne sobimatus, ahistus, nn ärakeeramine, lapsepõlves juhtunud sündmused, mis mõjutavad kogu elu, kuid mille tegelik tähendus jõuab kohale alles palju hiljem, hirm (Hirm on näiteks minu teine nimi. Ja Surm kolmas; surm on õigupoolest kõige paeluvam asi elu juures).
Jutustamisstiil on küllaltki lihtne ja konkreetne, kuid just seetõttu mõjuv ja usutav. Autor loob oskuslikult äreva ja raske atmosfääri, tegemata küll siiski kõike puust ja punaseks, vaid jättes üht-teist ka lugeja fantaasia ja arusaamisvõime hooleks; kaasamõtlemine paneb aga kohati südame tarduma või on mul lihtsalt liiga hea kujutlusvõime ja nõrk närvikava. Kas võiksin isegi peaaegu olla mõni Ambjørnseni tegelane, kui ma elu jooksul nii hästi end varjama poleks õppinud, et ma ei tea enamasti ise ka enam, kes ma tegelikult olen.
Igatahes, alustasin mannetu katsega ühest heast raamatust paar sõna kirjutada ja leidsin end rabast. Püüd olla loominguline ja vaba mõtete ning assotsiatsioonide voolu järgida viib liigagi tihti selliste tulemusteni.
Kirjanik näeb muidu piltidel lahe välja ka- usutavasti selline eluaegne hipi ja boheem.