Vaid juhus on see, mis raamatu peategelased Kleeri ja Rene kokku viib. Nende mõttemaailm, sõbrad ja tulevikusihid on liiga erinevad selleks, et kohtumine oleks võinud aset leida juhuse abita. Kui pealinnast suveks Tartusse põgenenud tüdruk satub silmitsi probleemidega, mida ta poleks osanud uneski ette näha, püüab ootamatult tema ellu ilmunud poiss teda eneselegi üllatuseks abistada. Paari nädala jooksul toimuvad sündmused muudavad nende mõlema väärtushinnanguid ja tulevikku. See on lugu elus oma kohta otsivatest noortest, muutumisest ja sellest, kuidas soovil teistest erineda ja vanematele vastanduda võivad olla traagilised tagajärjed.
Ma üldiselt ei loe samu raamatuid uuesti üle. Ei ole lihtsalt aega, nii palju uut tuleb ju koguaeg peale, mida lugeda tahaks. Ja eks hirm on ka, et äkki nüüd vanema ja targemana hakkan nägema vigu, mida esimesel korral ei märganud ja mis hea mälestuse raamatust ära solgivad. Õnneks seda ei juhtunud. Olgugi, et mulle toodi välja ikka vigu ja jaburaid asju selle raamatu juures, siis ma panin kõrvad kinni ja tegin "lalalalallaa" ja sain ikka nautida.
Ehk siis ka teisel lugemisel, 4 aastat hiljem, endiselt mega hea tempoga tegevust täis noortekas, kus käsitletud olulisi identiteedi, veebipettuse ja andestamise teemasid. Sealjuures olemata tänitav ning alles on ka filmilikult (või seebiooperlikult) dramaatilised süžeepöörded.
Kes tahavad ühte mõnusat kiiret paaritunni lugemist, mis on lihtne ja samas silmiavav, siis see noortekas on just teile.
Väga kerge ja hea lugemine, kuid ei soovita väga noortele kuna raamat ei ole väga lapse sõbralik. Pea teemaks on iseenda leidmine ja abi saamine kõige ootamatutest kohtatest. Raamatu pea tegelased Kleer Ja Rene on vastandlikud, kuid samas sarnased. Rene on eluga toppama jäänud 17 aastane skinhead ja Kleer vanematele iseseisvust püüda tõestav noor fotograaf. Nad kohtuvad üsa halbade olude sunnil ning haaravad kinni teine teiselt saadavast turva tundest. Lõpp jääb väga lahtiseks nagu tänapäeva noorsooromaanile kohane, mis küll mulle väga ei meeldi sest tahaks veel ja veel lugeda. Ei saanud raamatut käest panna, seega sain ühe koolipäevaga hakkama, viilides mõningatest kooli töödest kõrvale.