Ühest küljest oli mul temast kahju: et inimene oli kellestki nii tugevas sõltuvuses ja pidas ülimalt haiglast suhet tõepoolest armastuseks. Aga suurema osa ajast ma tundsin selle inimese vastu lihtsalt põlgust, kuna ta selgelt üritas jätta muljet, nagu tema oleks kogu selles loos see kõige suurem ohver ja kannataja, kõik tema ümber olevad inimesed on hästi halvad, teised olid vanglad mingisugused eluheidikud, aga tema hästi kena, ilus, intelligentne, õiglane jne. Juba raamatututvustus ütleb, et ta sattus vanglasse, sest "armastas oma meest"... Nojah, eks iga asja anna ju serveerida isemoodi. Aga igale asjale tundus õigustus olemas olevat ning ma ei näinud kuskil kahjutunnet nende tapetud inimeste või nende lähedaste pärast. Raamat ise oli ladusalt kirja pandud ning seda oli raske käest panna. Lihtsalt... huvitav oli läbi nende lehekülgede autori mõttemaailma näha.