What do you think?
Rate this book
Varjoteatteri
Viivi Luikin romaani kuvaa elämän mittaista vaellusta Roomaan, matkaa syrjäisestä köyhästä maasta vanhan kulttuurin keskelle, kirjailijaksi haaveilevan maalaistytön oman itsensä löytämistä. Viivi Luik sai Varjoteatterista Viron valtion kulttuuripalkinnon helmikuussa 2011.
Rooman matkan välietappeja ovat Berliini, Helsinki ja New York, joissa päähenkilö kohtaa arvoituksellisia ja mieleenpainuvia henkilöitä. Hadrianuksen puutarhat ja Berliinin Alexanderplatz ovat samaa todellisuutta, vaikka niiden väillä onkin romaanin suuri kulttuuriraja, Alpit. Alppien eteläpuolella uskotaan ihmeisiin, pohjoisessa kaikki mitataan mittatikulla.
Varjoteatteri sisältää herkullisia tarinoita, joiden käänteitä seuraa henkeään pidätellen, mutta siinä pohditaan myös elämän suuria kysymyksiä, rakkautta, kuolemaa, kodin etsimistä ja kodittomuutta. Kaikki ajat ovat läsnä yhtä aikaa ja tapahtumilla on yhteytensä. Viivi Luikin taituruutta on antaa merkitys myös kaikelle sille arkipäiväiselle mitä koemme, raitiovaunumatkasta hammaslääkärikäyntiin. Tunteilla ladattu runollinen kieli saa katukivet elämään, kuolleet heräämään.
Rooman matkan välietappeja ovat Berliini, Helsinki ja New York, joissa päähenkilö kohtaa arvoituksellisia ja mieleenpainuvia henkilöitä. Hadrianuksen puutarhat ja Berliinin Alexanderplatz ovat samaa todellisuutta, vaikka niiden väillä onkin romaanin suuri kulttuuriraja, Alpit. Alppien eteläpuolella uskotaan ihmeisiin, pohjoisessa kaikki mitataan mittatikulla.
Varjoteatteri sisältää herkullisia tarinoita, joiden käänteitä seuraa henkeään pidätellen, mutta siinä pohditaan myös elämän suuria kysymyksiä, rakkautta, kuolemaa, kodin etsimistä ja kodittomuutta. Kaikki ajat ovat läsnä yhtä aikaa ja tapahtumilla on yhteytensä. Viivi Luikin taituruutta on antaa merkitys myös kaikelle sille arkipäiväiselle mitä koemme, raitiovaunumatkasta hammaslääkärikäyntiin. Tunteilla ladattu runollinen kieli saa katukivet elämään, kuolleet heräämään.
- GenresFiction
264 pages, Hardcover
First published January 1, 2010
17 people are currently reading
269 people want to read
About the author
Viivi Luik
53 books27 followersViivi Luik (1946)
Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.
Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.
Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.
Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.
Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.
Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.
Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).
Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.
Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).
Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).
Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”.
Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju.
Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal.
Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga.
Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu.
Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974.
Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976).
Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
1986. aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks.
Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991).
Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 42 reviews
November 7, 2022
Ega Viivi Luik ongi üks varjude mäng. Sõnade ja kujundite, kauni kõne ja linnupiimalise mõttelennu mäng. Igiarmas poeesia proosa vormis, selline pilvedel turniv, udus keerlev, "kas sa tead, mis on rukkipõld tuules, kuidas kuuvalgel lainetab see" stiilis proosa. Ah! No ikka on kohe.
May 20, 2019
Neliela, ne visai bieza grāmatiņa, kuru jālasa ilgi. Vispār varētu sākt atkal no sākuma - jo grāmata nav par kaut kādu konkrētu notikumu vai risinājumu, bet par dzīvi - laikam pat nav nozīmes. Spēcīgi. Kaut kas no Murakami hipnotizējošā stila:))
February 12, 2019
..tāds viegls ceļojuma un laika romāns par visu ko.
February 8, 2019
Skaisti, bet uz beigām es noguru.
February 25, 2021
Tohutult mõnus ja voolav lugemine. Ma usun, et võtan teinekordki kätte, kui igatsus peale tuleb. Atspol oli huvitav tegelane! Kolme linna vargused jäävad meelde. Kohakaugus ja mõttekaugus, põhja pool Alpe ja lõuna pool Alpe..
“Teate, signore, meie oleme siin _neid asju_ ajanud juba kaks tuhat seitsesada kuuskümmend neli aastat. Meie teame, kuidas _neid asju_ aetakse.” (episood lk 150)
“Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.”
“Mõistsin, et kui sul on kodu ja see kodu on kellegi teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada.”
“Roomas saad sa teada, et sa elad nagu igaüks ja et igaüks kannab oma elu koormat ja et _mis see muld ja need porised labidad sulle ikka teevad_. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi vaja teada. Ela.”
“Teate, signore, meie oleme siin _neid asju_ ajanud juba kaks tuhat seitsesada kuuskümmend neli aastat. Meie teame, kuidas _neid asju_ aetakse.” (episood lk 150)
“Sa võid küll maailmas ringi kolada, kuid elad sa ikkagi seal, kuhu sa oma mõtete, oma mõtteviisi kaudu kuulud. Alles siis, kui su mõte muutub, pääsed sa teise kohta.”
“Mõistsin, et kui sul on kodu ja see kodu on kellegi teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada.”
“Roomas saad sa teada, et sa elad nagu igaüks ja et igaüks kannab oma elu koormat ja et _mis see muld ja need porised labidad sulle ikka teevad_. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi vaja teada. Ela.”
This entire review has been hidden because of spoilers.
August 4, 2017
Kad es pirmo reizi ceļoju uz Romu, tā bija arī mana pirmā lidojuma pieredze, līdz ar to Mūžīgajā pilsētā es nolaidos apreibis, aizkritušām ausīm un viegli izbrīnijies. Tādā stāvoklī es nokļuvu arī pie Kolizeja, kuru apjoza milzu ļaužu rinda. Tas bija februāris un +16 grādi, un kā teiktu itāļi - auksta ziema. Garām Kolizejam aizklīdu antīkā dārzā, paslēpos zem olīvkoka un uzsmēķēju. Man bija silts pavasaris. Itālijā esmu bijis pēc tam vēl vairākas reizes, taču - ne reizi Romā. Visi ceļi tīši vai netīši veduši apkārt un pāri. Tādēļ jo interesanti bija ceļot kopā ar Vīvi Luiku uz Romu viņas mūža garumā, turklāt viņa tur bijusi vairākas reizes (Es te jau esmu bijusi, tikai toreiz nezināju). No Itālijas pārvedu milzu čiekuru, kurš joprojām stāv tur, kur atnākot tiek nomestas un aizejot paņemtas mājas atslēgas. Vīvi, liekas, no Romas pārvedusi šo grāmatu. Tik ziemeļnieciski perfekti precīza tā ir cilvēku, notikumu un dabas aprakstos! Kustināja Baltijas, Latvijas, Rīgas pieminēšana kopējā maršrutā tik meistarīgi, it kā mēs saplūstu kopā bez robežām - Roma, Berlīne, Ņujorka, Helsinki, Tallina un Rīga. Kustināja, ka autore tik bieži nespēj atšķirt sievieti no vīrieša un , ka es, lasot, nepēju pierast pie autores cienījamiem gadiem. Tik jauneklīgs teksts! Protams, vecumam nav nozīmes, ja vien - šai grāmatai tas ir nosacījums. Tādas grāmatas vienkārši top piedzīvojot garu, notikumiem bagātu, un jā - arī mīlestības pilnu mūžu.
December 25, 2017
Ma ei teagi, see oli kuidagi segaseid tundeid tekitav raamat. Ja ma ei pea end tegelikult pädevaks seda üldse kuidagi kirjanduslikult hindama, vast ainult sellest seisukohast, et kas mulle endale meeldis või ei.
Ühelt poolt oli ju tore lugeda proua Luige elu ja teekonna läbilõiget (ning seda kõike too varjuteatri etendus ju kokku võtabki), aga kui lähtuda juba üpris raamatu algul paika seatud eesmärgist kõneleda Roomast, siis sellele kulus minu hinnangul teoses liialt vähe tähelepanu. Enamuse ajast läks jutt päris kõvasti lappama ning üleüldse algab see peale võrdlemisi Aadama ja Eeva ajastust ning lõppeb eiteakus. Selles mõttes küll, tuleb tunnistada, sarnaneb teos päris kõvasti minu enda jutustamisoskusele ;)
Et keeleliselt oli küll suurepärane ja nauditav, aga sisult... liialt Ameerika mäed minu maitsele. Vahepeal jäi raamat pikalt seisma, sest kõiki neid kõrvalpõike lugusid sai minu jaoks liialt palju, tahtsin puhata.
Ühelt poolt oli ju tore lugeda proua Luige elu ja teekonna läbilõiget (ning seda kõike too varjuteatri etendus ju kokku võtabki), aga kui lähtuda juba üpris raamatu algul paika seatud eesmärgist kõneleda Roomast, siis sellele kulus minu hinnangul teoses liialt vähe tähelepanu. Enamuse ajast läks jutt päris kõvasti lappama ning üleüldse algab see peale võrdlemisi Aadama ja Eeva ajastust ning lõppeb eiteakus. Selles mõttes küll, tuleb tunnistada, sarnaneb teos päris kõvasti minu enda jutustamisoskusele ;)
Et keeleliselt oli küll suurepärane ja nauditav, aga sisult... liialt Ameerika mäed minu maitsele. Vahepeal jäi raamat pikalt seisma, sest kõiki neid kõrvalpõike lugusid sai minu jaoks liialt palju, tahtsin puhata.
April 4, 2023
Oletin näköjään virolaisen kirjailijan kirjoittavan Virosta, joten Rooma 'päänäyttämönä' onnistui yllättämään. Ensitutustumiseni tähän kirjailijaan jätti ristiriitaisen tunnelman. Luikin ilmeisestä kirjallisesta lahjakkuudesta huolimatta en innostunut hänen ilmaisutavastaan, joka hetkittäin jopa kyllästytti. Koin myös haasteellisena tavan yhdistää eri maiden kuvausta Viron historiaan, tietämykseni Viron historiasta sinänsä taisi sitä paitsi olla tätä kirjaa ajatellen liian vähäinen.
March 12, 2023
Kui sellest oleks film, siis ma tahaks seda väga näha.
November 13, 2021
See raamat on nagu väike kultuuriuuring, mida lugedes saab sisse hingata Rooma kuumade tänavakivide hõngu, Soome tormi ja tuult ning killukesi Eestist ja Saksamaast. Peamiselt muidugi Rooma ja tema inimesed. Mõtlesin seda lugedes, et olen enda jaoks Itaaliat liialt idealiseerinud. On päris kindel, et vähemalt osa sellest maast tundub mulle liiga sünge, inimesed liiga rahakesksed ja ilm liiga kuum. Minu unistuste Itaalia on Toscana ja sinnasõit jäi ära, sest algas pandeemia ja reis tuli tühistada. Ja nüüd ma ei teagi, kas ma enam tahan sinna minna. No korra ju võiks, et omal nahal kogeda seda maad, mille kultuuripärand on nii mastaapne, et minu jaoks lausa hirmutav.
Varjuteater on hea järg Seitsmendale rahukevadele - sama mõnus lugemine, aga kui ma peaksin ütlema, mis on see, mis mind Viivi Luige raamatutes köidab, siis ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Võib-olla huvitavad ja ootamatud seosed, mis tema mõtetes tekivad ja mida ta nii ehedalt kirja oskab panna. Kindlasti ka huumor, nii et aeg-ajalt lugedes ikka natuke itsitad. Elu justkui kõrvalt jälgimine mingi sellise nurga alt, mida igaüks ei oska.
Palju oli ka äratundmisi, millest nii mõnigi pani muigama. Näiteks: "Kui Itaalias ollakse rikas, siis ollakse nii rikas, et ega seda Põhjamaades päris hästi ette ei kujuta. /.../ Ette ei kujuta seda isegi mitte soomlane ja rootslane, kes suurest sinatamisest hoolimata jälgivad teraselt, et klassivahed oleks arusaadavalt paigas." Lihtsalt nii hea :)
Kusagil raamatu teises pooles tekkis mul hetkeks tunne, et loen küll raamatut, aga vaatan sedakaudu justkui teatrietendust. Kui see mõte tekkis, siis meenus, et õige küll, see raamat ongi ju Varjuteater :)
Ma lugesin seda kaua ja mõnuga, väikeste dooside kaupa. Ja ilmselt ei jää mul see viimaseks korraks, kui selle imelise sametise raamatu kätte võtan. Kiidan ka raamatu formaati ja järjehoidjat, mis tegi lugemise eriliselt mugavaks. Väga luksuslik köide, aga ega peamiselt Roomat kirjeldavat raamatut sobigi kehvemas köites välja anda.
Kas panite tähele, et Viivi märkas Roomas pidevalt õhus ringi sõeluvaid ja sidistavaid pääsukesi?
Varjuteater on hea järg Seitsmendale rahukevadele - sama mõnus lugemine, aga kui ma peaksin ütlema, mis on see, mis mind Viivi Luige raamatutes köidab, siis ma ei oskagi seda sõnadesse panna. Võib-olla huvitavad ja ootamatud seosed, mis tema mõtetes tekivad ja mida ta nii ehedalt kirja oskab panna. Kindlasti ka huumor, nii et aeg-ajalt lugedes ikka natuke itsitad. Elu justkui kõrvalt jälgimine mingi sellise nurga alt, mida igaüks ei oska.
Palju oli ka äratundmisi, millest nii mõnigi pani muigama. Näiteks: "Kui Itaalias ollakse rikas, siis ollakse nii rikas, et ega seda Põhjamaades päris hästi ette ei kujuta. /.../ Ette ei kujuta seda isegi mitte soomlane ja rootslane, kes suurest sinatamisest hoolimata jälgivad teraselt, et klassivahed oleks arusaadavalt paigas." Lihtsalt nii hea :)
Kusagil raamatu teises pooles tekkis mul hetkeks tunne, et loen küll raamatut, aga vaatan sedakaudu justkui teatrietendust. Kui see mõte tekkis, siis meenus, et õige küll, see raamat ongi ju Varjuteater :)
Ma lugesin seda kaua ja mõnuga, väikeste dooside kaupa. Ja ilmselt ei jää mul see viimaseks korraks, kui selle imelise sametise raamatu kätte võtan. Kiidan ka raamatu formaati ja järjehoidjat, mis tegi lugemise eriliselt mugavaks. Väga luksuslik köide, aga ega peamiselt Roomat kirjeldavat raamatut sobigi kehvemas köites välja anda.
Kas panite tähele, et Viivi märkas Roomas pidevalt õhus ringi sõeluvaid ja sidistavaid pääsukesi?
July 28, 2022
Luik ei kirjuta mitte reisikirju, vaid elukirja – "Varjuteatris" on nii linnu, inimesi kui juhtumisi ja autoril on maagiline võime lugeda neist välja elutarkust, mida enamik silmi ei seleta. Kõik siin maailmas, Roomast Eestini ja õlipuudest õunapuudeni, on omavahel nähtamatus ühenduses ja mõnel haruldasel eluhetkel kohtuvad kaks kauget sündmust või mälestust ja seovad end kerakujuliseks tervikuks kui kaks kodu – omataolise olendi – leidnud pusletükki.
Vist kõige lemmikum eestikeelne raamat. Vähemalt neist, mis meenuvad.
Vist kõige lemmikum eestikeelne raamat. Vähemalt neist, mis meenuvad.
March 20, 2020
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2020/0...
Raamatuklubi märtsikuu valiku (teema minakirjutus) hulgast kõnetas mind esimesena Viivi Luik "Varjuteater", sest tahtsin jätkata veebruarikuu isikliku eesmärgiga ehk lugeda rohkem eesti kirjandust. Ma ei ole varem Viivi Luigelt midagi lugenud ning tema elukäik on ka võõras. Muide, seda postitust kirjutades otsisin üles ka teiste lugejate arvamused ja imestasin, kui palju sellest raamatust blogipostitusi on tehtud.
1949-2010. Viivi Luige teekond Rooma algas 3-aastaselt. Koos vanaemaga viibib väike tüdruk märtsiküüditamisel tühjaks jäänud majas, kus küüditajate poriste saapajälgede vahel vedeleb maas uhke paks raamat, lahti täpselt Colosseumi pildi kohalt. See pilt tõmbab teda enda poole. Mõttevälgatus viib külmast toast 49 aastat edasi, juba päris Rooma Colosseumi juurde, kus sajab paduvihma ja lööb välku. Järgmine mälupilt, mis esile kerkib, näitab mõnda muud hetke teekonnal Rooma. Olgu see siis: 1991, Tallinn, rusikasse surutud nuga taskus; 1989, New York, öömaja sõjaveterani korteris; 1994, Helsingi, vastuvõtt Brasiilia saatkonnas.
"Varjuteater" on romaan, mis koosneb pea katkematust mõttelõngast. Lugu ei kulge lineaarselt ei ajas ega ruumis, vaid liigub vabalt. Tead ju küll, kuidas mõni detail toob meelde mõne mälestuse ja sellest mõeldes meenub hoopis järgmine asi ja nii see raamat kulgebki. See on paras sasipundar, mille ühes otsas on Colosseumi pilt 1949. aastal ning teises otsas on elu Roomas. Iga detail ja teema on teistega seotud, aga kogu seda peenet ühenduste võrku ma ei tajunud ja sinna kadus mu jaoks ka raamatu võlu. Oli kirkaid mõtteid ja põnevaid seiku, aga need kadusid muu teksti, varjude, vahele ära. Üks niidijupp, mis kaduma läks, oli näiteks juba teose sametine kaas - raamatukogu köide on kiletatud.
Eredamalt jäid romaanist mulle meelde absurdimaigulised juhtumid, mida kirjeldati - hambaarsti juures käimine, varastatud rahakott, Coco Chanel. Need olid kõik sellised lood, mis mulle tundub, et sünnivad ainult eriliste inimestega. Kõige rohkem nautisin tegelikult lugu sellest, millised on Rooma korterit. Need kirjeldused olid täpselt minu tassike teed. Viivi Luige kirjeldused elust võõras riigis on ikka hoopis midagi muud, kui mõni suvaline Minu-sarja raamat. Mul on lausa piinlik sellist võrdlust tuua. Ta oskab nii hästi näha neid väikeseid asju või harjumusi, mis mõnda rahvust või kohta iseloomustavad ning seda ka edasi anda. Tegelased ärkasid lehtedelt ellu ning kohad ilmusid silme ette, aga ainult viivuks, sest juba liikusid mõtted mujale.
"Varjuteater" on romaan, aga natuke nagu ei ole ka, selles peituvad Viivi Luige mälestused ja reisikirjeldused. Lugu ei ole kronoloogiline, vaid hüppab eri aegade ja paikade vahel nagu mõtted. Teiste blogipostitusi ja arvamusi sirvides jäi silma, et kõik kiitsid teost. Mina sellest võlust aru ei saanud. Peamiselt tundsin, et ma ei suuda kõiki peeneid seoseid hoomata. Raamatus oli situatsioone, millest lugemist väga nautisin ning kirjeldused andsid aistinguid hästi edasi, aga see kõik kahvatus kaootilise üldmulje kõrval. Ju siis ei olnud minu jaoks hetkel õige aeg seda lugeda. Teistele soovitan ikka, juba ainuüksi selle pärast, kui soovid näha, kuidas väikesed mööduvad detailid siduda kokku elukestvaks teekonnaks!
Raamatuklubi märtsikuu valiku (teema minakirjutus) hulgast kõnetas mind esimesena Viivi Luik "Varjuteater", sest tahtsin jätkata veebruarikuu isikliku eesmärgiga ehk lugeda rohkem eesti kirjandust. Ma ei ole varem Viivi Luigelt midagi lugenud ning tema elukäik on ka võõras. Muide, seda postitust kirjutades otsisin üles ka teiste lugejate arvamused ja imestasin, kui palju sellest raamatust blogipostitusi on tehtud.
1949-2010. Viivi Luige teekond Rooma algas 3-aastaselt. Koos vanaemaga viibib väike tüdruk märtsiküüditamisel tühjaks jäänud majas, kus küüditajate poriste saapajälgede vahel vedeleb maas uhke paks raamat, lahti täpselt Colosseumi pildi kohalt. See pilt tõmbab teda enda poole. Mõttevälgatus viib külmast toast 49 aastat edasi, juba päris Rooma Colosseumi juurde, kus sajab paduvihma ja lööb välku. Järgmine mälupilt, mis esile kerkib, näitab mõnda muud hetke teekonnal Rooma. Olgu see siis: 1991, Tallinn, rusikasse surutud nuga taskus; 1989, New York, öömaja sõjaveterani korteris; 1994, Helsingi, vastuvõtt Brasiilia saatkonnas.
"Varjuteater" on romaan, mis koosneb pea katkematust mõttelõngast. Lugu ei kulge lineaarselt ei ajas ega ruumis, vaid liigub vabalt. Tead ju küll, kuidas mõni detail toob meelde mõne mälestuse ja sellest mõeldes meenub hoopis järgmine asi ja nii see raamat kulgebki. See on paras sasipundar, mille ühes otsas on Colosseumi pilt 1949. aastal ning teises otsas on elu Roomas. Iga detail ja teema on teistega seotud, aga kogu seda peenet ühenduste võrku ma ei tajunud ja sinna kadus mu jaoks ka raamatu võlu. Oli kirkaid mõtteid ja põnevaid seiku, aga need kadusid muu teksti, varjude, vahele ära. Üks niidijupp, mis kaduma läks, oli näiteks juba teose sametine kaas - raamatukogu köide on kiletatud.
Eredamalt jäid romaanist mulle meelde absurdimaigulised juhtumid, mida kirjeldati - hambaarsti juures käimine, varastatud rahakott, Coco Chanel. Need olid kõik sellised lood, mis mulle tundub, et sünnivad ainult eriliste inimestega. Kõige rohkem nautisin tegelikult lugu sellest, millised on Rooma korterit. Need kirjeldused olid täpselt minu tassike teed. Viivi Luige kirjeldused elust võõras riigis on ikka hoopis midagi muud, kui mõni suvaline Minu-sarja raamat. Mul on lausa piinlik sellist võrdlust tuua. Ta oskab nii hästi näha neid väikeseid asju või harjumusi, mis mõnda rahvust või kohta iseloomustavad ning seda ka edasi anda. Tegelased ärkasid lehtedelt ellu ning kohad ilmusid silme ette, aga ainult viivuks, sest juba liikusid mõtted mujale.
"Varjuteater" on romaan, aga natuke nagu ei ole ka, selles peituvad Viivi Luige mälestused ja reisikirjeldused. Lugu ei ole kronoloogiline, vaid hüppab eri aegade ja paikade vahel nagu mõtted. Teiste blogipostitusi ja arvamusi sirvides jäi silma, et kõik kiitsid teost. Mina sellest võlust aru ei saanud. Peamiselt tundsin, et ma ei suuda kõiki peeneid seoseid hoomata. Raamatus oli situatsioone, millest lugemist väga nautisin ning kirjeldused andsid aistinguid hästi edasi, aga see kõik kahvatus kaootilise üldmulje kõrval. Ju siis ei olnud minu jaoks hetkel õige aeg seda lugeda. Teistele soovitan ikka, juba ainuüksi selle pärast, kui soovid näha, kuidas väikesed mööduvad detailid siduda kokku elukestvaks teekonnaks!
January 14, 2021
Pidän kovasti Luikin kirjoitustyylistä. Historian kauneus oli tähän verrattuna huomattavasti haastavampi, mutta kumpaakin on nautinto lukea yhtä kaikki. Varjoteatterissa Luik käy läpi Eurooppaa ennen ja jälkeen rautaesiripun omaelämäkerrallisista lähtökohdista. Kirjan ydintä on muukalaisuus vieraassa kulttuurissa ja erityisesti Roomassa, ikuisessa kaupungissa. Luik käyttää näennäisesti tuttua tyyliä, jossa omien pienten sattumusten kautta kerrotaan laajempaa tarinaa kohdemaan kulttuurista. Luikin tarina tosin kertoo yleensä jokin mutkan kautta myös Virosta, jolle jokin tapahtuma on peilinä, vertailukohtana joko hyvässä tai pahassa.
Periaatteessa kirjassa olivat läsnä kaikki elementit, joista kirjoissa pidän ja silti jotain tuntui kokonaisuudesta uupuvan. Ehkä kerronta oli vaivattomuudessaan liiankin miellyttävä kokemus, kun Historian kauneuden jälkeen odotin vastaavaa haastetta ja kokonaan uutta ulottuvuutta.
Periaatteessa kirjassa olivat läsnä kaikki elementit, joista kirjoissa pidän ja silti jotain tuntui kokonaisuudesta uupuvan. Ehkä kerronta oli vaivattomuudessaan liiankin miellyttävä kokemus, kun Historian kauneuden jälkeen odotin vastaavaa haastetta ja kokonaan uutta ulottuvuutta.
November 19, 2021
See on raamat Roomast. Viivi Luik läks Rooma linna elama 1998. aasta sügisel olles Eesti saadiku JJ abikaasa. Rooma on autori jaoks rohkemat kui tavaline linn. Rooma linna tähendusest enda jaoks ja eluepisoodidest, mis teda Roomaga seovad, Viivi Luik selles raamatus kirjutabki ja kirjutab ka tabavalt itaallastest, itaalia meelelaadist ja eluolust Rooma linnas ja sekka puistab kilde noore Eesti riigi saadikupaari elust. Raamat on kujunduselt luksuslik - sügavroheliste sametkaantega ja kullakarva tupsukesega järjehoidjaga - ja raamatu suurus on täpselt selline, et seda on mõnus sametisena peo sees hoida. Raamatut lugedes taipasin, et kujundus on ajendatud Rooma linnast - nagu autor kirjutab on Roomas palju sametit ja kuldseid tutte-tupse, seevastu põhjamaist lakoonilist stiili võib leida vaid hirmkallitest disainipoodides. Raamat oli minu jaoks vaimukosutav lugemine.
January 14, 2018
Ma ei saa öelda, et see raamat mulle meeldinud oleks, pooleli ka ei jätnud.
Keeleliselt ilus raamat, kuid sisu poolest hästi hüplik ja Roomast nagu eriti polnudki juttu.
Mulle meeldis kōige rohkem lugu Magdast ja tema tütrest.
Keeleliselt ilus raamat, kuid sisu poolest hästi hüplik ja Roomast nagu eriti polnudki juttu.
Mulle meeldis kōige rohkem lugu Magdast ja tema tütrest.
November 14, 2023
Ma arvan, et ta on katoliiklane.
November 8, 2023
tahtsin ise ka reisile minna terve aeg, loll kylm eesti
January 20, 2018
Vienkārši lielisks, emocionāls stāsts par... dzīvi un to, kā uztveram notikumus. Tas viss ietērpts ceļojumā uz Romu un pa Mūžīgo pilsētu, taču pa vidam - atmiņas par svarīgiem notikumiem, sarunām ar satiktiem cilvēkiem. Labākais, kas pēdējā laikā lasīts.
February 21, 2024
Tahaks ka Rooma minna, tänavakohvikus espressot juua, toba teha ja inimesi vaadata.
(Ma ei tee toba tegelt).
(Ma ei tee toba tegelt).
June 22, 2021
Ēnu teātris ir rimta grāmata, kur Vīvi Luika reflektē par savu dzīvi, tās gājumu, līdzcilvēkiem un cilvēka (baltieša) dabu. Lai gan grāmatā daudz un interesanti ir aprakstīta viņas dzīve Romā kā vēstnieka dzīvesbiedrei, atklājot Romas un romiešu īpašības un īpatnības, kā arī pieraksti no dzīves Berlīnē un nedaudz Helsinkos, tomēr to nosaukt par ceļojumu romānu būtu ļoti maldinoši, jo tas ir kas daudz vairāk. Arī apraksti par romiešiem, manuprāt, parāda ne vien to nacionālās īpašības, bet tikpat ļoti vai pat teju vairāk atspoguļo kopējo Vakareiropas galvaspilsētu ritmu un noteiktu sabiedrības slāņu dzīvesveidu. Man patika autores vienkāršā, vērtējošā, bet vienlaikus neaizspriedumainā daba, viņas atklātība par savām šaubām un kaunu. Ar daudz ko es viegli identificējos arī pati.
Pēc grāmatas izlasīšanas, iedomājos, ka Vīvi Luika varētu būt tāda Igaunijas Imants Ziedonis. Vai vismaz mūsu karalaika/tūlītējā pēckara paaudzes vecmāmiņas, ja tās būtu kļuvušas par rakstniecēm ar iespēju vairāk reflektēt par savu dzīvi un padzīvot intelektuālu dzīvi Rietumeiropā. Man arī patika viņas sausais humors (piemēram, savu vīru - vēstnieku, dēvējot par Igaunijas Valsti).
Pēc grāmatas izlasīšanas, iedomājos, ka Vīvi Luika varētu būt tāda Igaunijas Imants Ziedonis. Vai vismaz mūsu karalaika/tūlītējā pēckara paaudzes vecmāmiņas, ja tās būtu kļuvušas par rakstniecēm ar iespēju vairāk reflektēt par savu dzīvi un padzīvot intelektuālu dzīvi Rietumeiropā. Man arī patika viņas sausais humors (piemēram, savu vīru - vēstnieku, dēvējot par Igaunijas Valsti).
January 1, 2020
Lugemine hommikusele kohvilauale.
Kui esialgu ei meeldinud mulle see raamat pea üldse, siis õppisin ma seda kulgemist nautima viimastel lehekülgedel. Arvasin ikka, et raamat peab sisaldama miskit suuremat informatsiooni või lugu, kuid leidsin sellest kulgemisest kauni liigutava poeesia.
Lõppudelõpuks ei olnud tegu minu maitsega, kuid ilus oli lugemine sellegipoolest.
Ja kauneid mõtteid! Igas peatükis noppida.
Kui esialgu ei meeldinud mulle see raamat pea üldse, siis õppisin ma seda kulgemist nautima viimastel lehekülgedel. Arvasin ikka, et raamat peab sisaldama miskit suuremat informatsiooni või lugu, kuid leidsin sellest kulgemisest kauni liigutava poeesia.
Lõppudelõpuks ei olnud tegu minu maitsega, kuid ilus oli lugemine sellegipoolest.
Ja kauneid mõtteid! Igas peatükis noppida.
September 26, 2025
"Ma ei teadnud veel ju sedagi, et iga päev on viimane. Et see, mis täna on, võib homme olla kadunud nagu aur ja suits."
"Lõhnata nii, nagu polekski lõhna, vaid ainult lõhna mälestus."
"Kui kerge on kaotsi minna: annad elu raskusele korraks järele, jäädki usuma, et elu on rakse, ja kukudki maha ja veered kapi alla tolmu sisse."
"Argipäeva võim on suur ja väga harva, kui kellelgi meenub kood, millega pääseb selle võimu alt välja."
"Lõhnata nii, nagu polekski lõhna, vaid ainult lõhna mälestus."
"Kui kerge on kaotsi minna: annad elu raskusele korraks järele, jäädki usuma, et elu on rakse, ja kukudki maha ja veered kapi alla tolmu sisse."
"Argipäeva võim on suur ja väga harva, kui kellelgi meenub kood, millega pääseb selle võimu alt välja."
August 8, 2021
Viivi Luige “Varjuteater” muutis minu Rooma reisi nagu pecorino juust muudab ühte niigi head itaalia pastat. Kogu elamus muutub veelgi nauditavamaks. Tihti jalutasin mööda Igavest Linna Luige jälgedes, tema varjus. Proovisin selle nädalaga, mis mulle Roomaga koosveetmiseks anti, võimalikult hästi linna ning selle inimesi tundma õppida. Peale juhuslike kohalikkude, kellega mul oli au ja rõõm elust Roomas rääkida, oli kange soov näha ka neid karaktereid, kelle Luik oma lehekülgedele jäädvustas. Muidugi oleksin tahtnud, et saatus oleks mind kokku viinud müstilise signor Necci (kinnisvaramaakler, keda Luik võrdles Bulgakovi tühjusest ilmuvate tegelastega), hambaarst Battini või selle kuldsete kätega mehega, kes pidas ühteaegu nii kingsepa, lukksepa ja skeletimeistri ametit. Kuid mõnikord pole isegi saatusel tavaks selliseid trikke teha. Kõige kättesaadavam kõigist kirjeldatutest tundus too postkaardivanamees (keda Luik kirjeldab 60ndal leheküljel), kes Panteoni ääres hingehinnaga oma postkaarte olevat müünud. Tahtsin seda “suitsukala moodi” vanameest oma silmaga näha ning siis omale silme ette manades teda tema Saksa Liitvabariigi S linnas elanud antipoodiga võrrelda. Läksin järgmisel päeval Panteoni juurde. Peale hommikust cappuccino’t Tazza d’Oro’s võtsin sisse strateegilise positsiooni keset Piazza della Rotonda’t ning skanneerisin ümbrust. Ühtegi iseärase välimusega vanemat meesterahvast mulle silma ei hakanud. Seejärel asusin otsima postkaardipoodi, kuhu vaid vaevalt üks ostleja sisse mahuks. Leidsin õige pea õige koha üles. Vanameest polnud ikka näha. Tema asemel võtsid mind kaupluses vastu kaks keskealist naisterahvast – Miriam ja Silvia. Tutvustasin neile ennast, Viivi Luike ning kõnealust teost, misjärel selgitasin, miks ma üldse nende poodi tulin ja keda ma otsin. Esimest korda nägin roomlase silmis seda tulukest, mida ka Luik kirjeldas, mis süttib siis, kui itaallane tunneb, et tal on täita oma teatraalne roll. “Che romantico!” sosistab Silvia, kui Miriam, kes inglise keelega rohkem sina peal on, talle kogu loo ära tõlgib. Vana postkaardikaupmees pole kahjuks enam meie hulgas. Ta lahkus viis aastat tagasi olles 91-aastane. Nüüd on poeomanikuks tema poeg, Giuseppe, kes on seal müüdavat sortimenti laiendanud ning selletõttu on prestiižsest postkaardipoest saanud kõige harilikum suveniirikauplus. Õnneks olid veel alles mõned vanamehe postkaardid. Need olid laotatud teistest postkaartidest eraldi valget värvi metallrestile. Neid samu kaarte, Rooma postkaardivanamehe kaarte, mis kunagi olid olnud, nagu Luik kirjutab, “palju kallimad kui S lihuniku õunad ja Kohlrabid”, müüdi nüüd lõpumüügihinnaga 10tk = 5€. Võtsin kümme ning jäin majanduslikult ostuga muidugi rahule. Need sentimentaalse väärtusega antiiksetena näivad kaardid sain ju odavamalt kätte kui igal poeletil müüdavad kõige tavalisemad postilipakad. Kuid meel jäi kibedaks, kuna see vanamees, kes oli olnud uhke oma postkaardikaupluse üle “Euroopa kultuuri keskpunktis”, oli läinud hauda ja võtnud kaasa oma Rooma leegionäri mundriau. Oli kahju, et sellest erilisest kohast, millest Luik otsustas kirjutada, oli saanud lihtne turistimagnet. Mõtlesin, kas meie ajal üldse jääb midagi alles, millest kirjutada, kui isegi Rooma Väärikus on pidanud alluma nõudlus-pakkumise abstraktsetele seadustele. Kuid ega see minu Roomat ära ei rikkunud. Kogu reisi vältel andis Luige suletöö päevadele emotsiooni ning ilma “Varjuteatrita” poleks Rooma minu jaoks sama. Soovitaksin seda kõigile reisikaaslaseks, kes kunagi seitsme künka vahele ekslema peaksid sattuma.
April 1, 2025
Alguses jäi mulje, et see raamat oleks võinud ilmuda ka Petrone sarjas, olla "Minu Rooma". Aga mida edasi, seda mitmekihilisemaks teos läks, sh aja- ja ruumidimensioonide mõttes, nii et lõpp oli juba selline ootuspäraselt sügav ja filosoofiline Viivi Luik, kelle ühte ritta asetamine ühe-raamatu-reisikirjanikega oleks mõeldamatu ülekohus ja alaväärtustamine.
Jätkuvalt tajun, et Luige maailmatajus on mulle midagi vastukarva, et ma mõtlen ise hoopis teisiti, baasväärtusteni välja. Kuid samas just see, et ma paljudes järeldustes temaga ei nõustu, teebki tema lugemise huvitavaks. Paneb oma mõtlemise üle mõtlema.
"Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage." (Lk 166)
"Selget joont ja kindlat mustrit, mis su elu kaosest varem või hiljem vääramatult nähtavale ilmub, ei näe sa kunagi siis, kui ta kuju võtab, vaid palju hiljem. Elu muster on nii suur, et liiga lähedalt pole teda võimalik näha." (Lk 169)
"Maailm on täis inimesi, kelle olemasolust sul pole õrna aimugi, kuid kellega koos pead sa ühel päeval Godot'd ootama." (Lk 241)
Jätkuvalt tajun, et Luige maailmatajus on mulle midagi vastukarva, et ma mõtlen ise hoopis teisiti, baasväärtusteni välja. Kuid samas just see, et ma paljudes järeldustes temaga ei nõustu, teebki tema lugemise huvitavaks. Paneb oma mõtlemise üle mõtlema.
"Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage." (Lk 166)
"Selget joont ja kindlat mustrit, mis su elu kaosest varem või hiljem vääramatult nähtavale ilmub, ei näe sa kunagi siis, kui ta kuju võtab, vaid palju hiljem. Elu muster on nii suur, et liiga lähedalt pole teda võimalik näha." (Lk 169)
"Maailm on täis inimesi, kelle olemasolust sul pole õrna aimugi, kuid kellega koos pead sa ühel päeval Godot'd ootama." (Lk 241)
June 11, 2017
Kopeerin oma blogist.
Ja saigi mu viimane kooli raamatukogust võetud "Luige-triloogia" raamat läbi.
Selle raamatu puhul peab muidugi köitest alustama. Ei taha raamatut käest panna juba nende sametiste kaante tõttu...
Kui "Ajaloo ilu" oli vahepeal justkui kogu mingi ühiskonna lugu, siis "Varjuteater" jätkab Luige isiklikumat lugu, mis "Seitsmendas rahukevades" alguse sai. Päris nn jätk ta pole, kuna kirjeldab vaid üht perioodi tema elus - aega Roomas oma diplomaadist mehe töö tõttu. Kõrvalepõikeid on muidugi nii Eestisse, Soome kui Saksamaale, kuid põhikaal on siiski just Roomal, kuhu - nagu ta ise ütleb - oli ta olnud teel juba 49 aastat.
Iga inimene ilmselt leiab (kui veab) kunagi üles selle koha, mis on tema oma - hoolimata viletsatest elamistingimustest ja rahapuudusestki.
"Kui ringi vaatasid, polnudki nagu midagi. Tuvi nokitses, vanaeit kerjas, tüdrukuke sõi jäätist, signored ja signorad flaneerisid oma pankadesse ja büroodesse, taskuvargad valisid ohvreid välja. Umbes sama võib näha ju igas linnas.
Selle vahega, et ükski teine linn pole Rooma."
Ja saigi mu viimane kooli raamatukogust võetud "Luige-triloogia" raamat läbi.
Selle raamatu puhul peab muidugi köitest alustama. Ei taha raamatut käest panna juba nende sametiste kaante tõttu...
Kui "Ajaloo ilu" oli vahepeal justkui kogu mingi ühiskonna lugu, siis "Varjuteater" jätkab Luige isiklikumat lugu, mis "Seitsmendas rahukevades" alguse sai. Päris nn jätk ta pole, kuna kirjeldab vaid üht perioodi tema elus - aega Roomas oma diplomaadist mehe töö tõttu. Kõrvalepõikeid on muidugi nii Eestisse, Soome kui Saksamaale, kuid põhikaal on siiski just Roomal, kuhu - nagu ta ise ütleb - oli ta olnud teel juba 49 aastat.
Iga inimene ilmselt leiab (kui veab) kunagi üles selle koha, mis on tema oma - hoolimata viletsatest elamistingimustest ja rahapuudusestki.
"Kui ringi vaatasid, polnudki nagu midagi. Tuvi nokitses, vanaeit kerjas, tüdrukuke sõi jäätist, signored ja signorad flaneerisid oma pankadesse ja büroodesse, taskuvargad valisid ohvreid välja. Umbes sama võib näha ju igas linnas.
Selle vahega, et ükski teine linn pole Rooma."
September 20, 2023
See raamat võiks vabalt kanda ka pealkirja "Minu Rooma", sest vähemalt pool raamatust kirjeldab humoorikalt Roomat ja itaallasi. Viivi Luige stiiliks on alustada juttu ühest asjast, siis tuua sisse meenutus mingist varasemast ajast ja võimalik, et eksib rajalt veel korra kolmandatki korda, enne kui algse teema juurde tagasi pöördub. Õnneks see ei koorma liialt, sest Luik kirjutab hästi ning raamat on ka suurepäraselt kujundatud, nii et seda on hea käes hoida ja lugeda. Küll aga kipub korduma muster, kus autor väidab, et on seda või teist võõrast inimest juba varasemalt oma elus mingis teises situatsioonis kohanud ja nende juhtumite arvukus tekitab veidi muret tema vaimse tervise pärast (kuigi see võib selgitada raamatu pealkirja). Raamatu teises pooles tuleb juttu ka muudest paikadest - Berliinist ja Helsingist - ning mul isiklikult on kahju, et kogu see Rooma teema jäi justkui lõpetamata - kui juttu oli Rooma minemisest ja Roomas elamisest, siis vastuseta jääb küsimus, millega kõik lõppes. See hoiab mind tagasi andmast raamatule maksimumpunkte.
June 20, 2024
Luin tämän kirjan Helmet-lukuhaasteen pienen kielen kohtaa varten, ja saadakseni Viron lukukartalleni. Lukukokemus teki selväksi, että ne olivat vääriä syitä valita tämä teos. Jos ei tiedä ennalta Viivi Luikia, eikä ole erityisen kiinnostunut virolaisen kokemuksista Roomassa ja Berliinissä asumisesta, kirjalla on aika vähän annettavaa. Tuntuu pahalta sanoa näin, kun kirja on arvostettu ja kirjailija samoin, mutta itseäni vaivasi lukiessa ajatus, että miksi minua pitäisi kiinnostaa? Osa tarinoista on kyllä kiinnostavia ihan itsessäänkin, mutta aika moni ei pelkkänä tarinana kanna itseään, vaan merkityksen tulisi tulla siitä, kuka sen kertoo. Luikin tuntijoille niin varmasti käykin, minulle ei.
Kirjassa oli pari tosi hyvää kohtaa, jotka luin puolisolle ääneen, enkä tee niin usein. Luik ehdottomasti osaa kirjoittaa. Paikoin kirja nauratti, paikoin kosketti. Opin myös jotakin Viron itsenäistymisestä. Siinäpä aihe, josta ei koulussa opetettu.
Kaikkiaan lukukokemus jäi työlääksi ja vähän pakottamalla loppuun saatetuksi, ja vika on omassa Luik-suhteessani. Jos tarinan tekee kiinnostavaksi se, kuka sen kertoo, mutta kuulija ei tunne kertojaa, kokemus voi olla vain keskinkertainen vaikka kieli olisikin kaunista.
Kirjassa oli pari tosi hyvää kohtaa, jotka luin puolisolle ääneen, enkä tee niin usein. Luik ehdottomasti osaa kirjoittaa. Paikoin kirja nauratti, paikoin kosketti. Opin myös jotakin Viron itsenäistymisestä. Siinäpä aihe, josta ei koulussa opetettu.
Kaikkiaan lukukokemus jäi työlääksi ja vähän pakottamalla loppuun saatetuksi, ja vika on omassa Luik-suhteessani. Jos tarinan tekee kiinnostavaksi se, kuka sen kertoo, mutta kuulija ei tunne kertojaa, kokemus voi olla vain keskinkertainen vaikka kieli olisikin kaunista.
November 17, 2025
“Roomas nii nagu igal pool mujalgi tahaksid kõik olla see flöödiga poiss, aga vähestel see õnnestub, sest flöödimängimise oskusest üksi pole suurt tolku, kui kevad ja igatsus ei ole kondiüdis ja südameveres.”
“Mida ta seal ukse taga nägi, kui ta mind nägi, ei tea keegi, mina ka ei tea, kuid ma tean, et see oli seesama, mida minagi olen näinud, kui ma mõni harv kord elus olen näinud seda, mis jääb inimese maski taha ja kõik elavad teeb üheks tõuks, nagu ma ise olen ühes luuletuses kirjutanud.”
“Mida ta seal ukse taga nägi, kui ta mind nägi, ei tea keegi, mina ka ei tea, kuid ma tean, et see oli seesama, mida minagi olen näinud, kui ma mõni harv kord elus olen näinud seda, mis jääb inimese maski taha ja kõik elavad teeb üheks tõuks, nagu ma ise olen ühes luuletuses kirjutanud.”
August 5, 2024
“Nägin Varjuteatris seda, mida Rooma, Igavene Linn, hiljem oma pitseriga kinnitas. Roomas saad sa teada, et sa elad nagu igaüks ja et igaüks kannab oma elu koormat ja et mis see muld ja need porised labidad sulle ikka teevad. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela.”
December 9, 2020
Lasot grāmatu, var sajust, ka to rakstījusi vieda un pieredzējusi rakstniece. Ļoti, ļoti skaisti. Stāsts tiešām nelīdzinās biogāfijai, bet gan svētceļojumam uz Romu, pie reizes it kā apciemojot Berlīni un atgriežoties dzimtajā Igaunijā.
Displaying 1 - 30 of 42 reviews