Minu Supilinn: Tõelise elu mekk

Minu... #43

by Mika Keränen

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi.

See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.

Genres: Nonfiction, Travel

196 pages, Paperback

First published April 11, 2012

About the author

Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis.
Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena.
Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana.
Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal.
2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.

Reviews

[Janne · Rating 3 out of 5]

Mika on pärit Soomest ja kohtas seal koolis käies Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, kelle järel/kellega koos otsustasid nad kolida hoopis Eestisse 🇪🇪 Vahelduva eduga elades ka veidi Helsingis ja Tallinnas, leiavad nad tee tagasi alati Tartusse, kus on ka Supilinn oma salapärasusega.
•
Ärge laske ennast võrdlemisi madalast hindest häirida, tegelt oli ikkagi päris vahva lugeda ühe Soome mehe kirjutisi Eesti kohta ja sellest, kuidas ühest Soome poisikesest on saanud põhimõtteliselt Eesti mees 😅
•
Mulle oleks kuskilt nagu meelde jäänud, et ka tervet Tartut on Supilinnaks nimetatud 🤔 Ei ? No igal juhul oli omamoodi põnev lugeda Supilinna nö kujunemise lugu. Mu jaoks oli täitsa uskumatu, et tegelikult pole autor ise kunagi Supilinnas elanud, vaid see on temasse lihtsalt oma olemusega nii kustumatu jälje jätnud, et ta sellest lausa raamatu kirjutas. Vahva, et talle Supilinna nime lugu nii põnev tundus, et lausa mööda arhiive tuhnis 🤩
•
Tegelikult on tegemist juba 2012a kirjutatud raamatuga. Ma loodan, et autor on oma naisega ikkagi endiselt koos 😅

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Eestlased Soomes ja soomlased Eestis. Kummal pool lahte võetakse vennasrahva võsuke kiiremini omaks? Esmaseks "kodustamise" eelduseks on muidugi sugulaskeel ära õppimine. Keel on ju see, mis meid mõlemaid defineerib. Isegi, kui sa räägid ohtrate vigadega ja ei mõista imelooma nimega kolmas välde, siis näitab see siiski austust teise kultuuri ja eripära vastu. Ilma selle omapoolse pingutuseta jääd sa igavesest ajast igaveseks ainult Poroks või Kalevipojaks. Olles täitnud esimese eelduse oleneb edasine juba ainult sinust, et Soome lahe põhja- või lõunakaldal end koduselt tunda. Edasine teekond pole siiski lihtsate killast, sest meie ühiskondade ja kultuuride vahel laiutab 82 kilomeetrine kuristik.

Kuulsat Soome silda üle selle kuristiku ehitavad oma raamatutega nii Mika Keränen kui ka Kaja Saksakulm Tampere. Mõlema autori elud on tihedalt seotud oma uute kodulinnade ülikoolidega (Tartu ja Jyväskylä), sest need on olnud naaberriiki kolimise põhjuseks. Stiililt on autorid siiski väga erinevad. Keräneni boheemlik elutunnetus vastandub tugevasti Tampere akadeemilisele reserveeritusele. Raamatud on kirjutatud otsekui üliõpilase ja õppejõu positsioonidelt. Keränen lubab endale alatasa väikseid vimpkasid ja krutskeid eestlaste aadressil. Tampere seevastu vaatleb kahe ühiskonna vahelisi erinevusi põhjamaiselt jaheda, kuid terava pilguga. Keräneniga jooksin ma ilmselt juba esimesel õhtul sinasõprust, kuid Tamperet jääksin aastateks austavalt teietama.

Mõlemad teosed on äärmiselt ausad, seda nii peresuhteid kui ka kohanemisest tulenevaid raskusi kirjeldades. Keränen raamat jätab siiski soojema mulje. Sa tajud vaistlikult, kui väga autor oma uut kodulinna ja selle elanikke armastab. Keräneni perekonnaks ongi tartlased ja koduaadressiks Supilinn (raamatu ilmumise hetkeks polnud ta seal kunagi ise elanud!). Tampere teos meenutab kahjuks kohati liialt lõunapausi aegset keelepeksu asutuse kohvinurgas. Liialt palju on koodnimetustega tegelasi (Professor, Hollandlane). Samas tuleb tõdeda, et Tampere ütleb juba raamatu alguses, et asutusesisene klatš on üks soomlaste lemmiktegevusi naabrite peale kaebamise kõrval.

Huvitaval kombel toovad mõlemad autori välja ühe sarnase joone võrreldes Eesti ja Soome ühiskondi. Rääkides inimeste esmastest prioriteetidest elus, siis mainivad mõlemad, et soomlastele on see turvalisus ja eestlastele raha. Puhtalt selle tõdemuse pealt tunnen, et minu kodu peaks asuma põhja pool Soome lahte. Saaks ma ainult kuidagi Tartu kohvrisse pakitult endaga kaasa võtta.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Gätlin · Rating 4 out of 5]

Naljakas olin alati arvanud, et Supilinna all mõeldakse ikka tervet Tartut, mitte ainult mingit osa sellest. Seega oli huvitav lugeda, kus see asub, kuidas see nime saanud on, detailseid kirjeldusi majadest, tänavatest, inimestest jne.

Ma ei pannud alguses raamatu lugemisele suuri lootusi. Mõtlesin, et mõni igav raamat, millest katsun läbi närida ennast aga juba raamatu alguses sain naerda. Enam ei mäletagi, mis see mulle nalja pakkus aga olin teosest vaimustuses. Lugesin selle ühe päevaga läbi, sest see oli minu jaoks nii haarav.

[Sakari Neuvonen · Rating 3 out of 5]

Minu Supilinn, Mika Keränen

Eestikeeles pärast soome keelset kommentaari...

Mika Keränen kertoo kirjassaan 1990-luvun puolivälin Tartosta ja esittelee monia tuon ajan kulttuurihahmoja, kuuluisimpina Kristina Ehin, Merca ja Anzori Barkalaja. Kirjan lukeminen herätti omatkin nuoruusmuistot. Opiskelimme Mikan kanssa samoihin aikoihin Tarton yliopistossa viroa, tosin itse olin muutaman kurssin edempänä, muistaakseni emme istuneet koskaan samoilla luennoilla.

Niinpä lähes kaikki kirjassa esiintyvät henkilöt ovat minulle enemmän tai vähemmän tuttuja. Mika kirjoittaa henkilöistään mutkattomasti ja rehellisesti, ystäviään kunnioittaen ja itseään säästämättä. Mika sattuu erikoisiin ja noloihin tilanteisiin varsinkin viinapäissään.

Mika tuli Tarttoon vuonna 1993 rakkaan Evansa kanssa vielä kovin neukkuaikaiseen Tarttoon. Herne-kaupassa myytiin viinaa yöt läpi ja asuntoja euroremontoitiin suurella innolla. Supilinn kuhisi villapaidantuoksuisia opiskelijoita, mutta grynderit olivat valtaamassa keskustan läheistä kaupunginosaa mauttomilla projekteillaan.

Kirjassa on monia pikkutarinoita, yksi koskettavampia oli tarina äskettäin edesmenneestä Allanista, Genialistien klubin isännästä. Allanin aurinkoisuutta ja sydämellisyyttä kuvaa hyvin se, että hän oli huolissaan virolaisten pyöräilijöiden kohtalosta Lähi-idässä, jossa heidät oli pidätetty. Allan halusi kirjoitta suoraan Libanonin pääministerille ja vaatia pyöräilijöiden – he olivat Tartossakin tunnettuja hahmoja – vapauttamista. Allan oli soittanut yömyöhään Mikalle, että tule heti klubiin, kirje pitää kääntää heti englanniksi. Myös Mikan sydämellisyyttä kuvaa, että hän myös toteutti välittömästi Allanin toiveen.

Mikan kirjassa kuvaama Tartto on nukkavieru, opiskelijoiden täyttämä boheemi puilla lämpiävä kaupunki. Kuten Mika paljastaa, hän ei ole koskaan asunut Supilinnan kaupunginosassa, mutta suuri osa varsinkin hänen lastenkirjansa keskittyy Soppakaupunkiin. Kaupunginosa taitaa olla kuvitelmissa oleellisempi ja kauniimpi kuin todellisuudessa. Oma suosikki kaupunginosa on Karlova, mielestäni se on säilyttänyt omaperäisen ilmeensä paremmin.

- - -

Mika Keränen räägib oma raamatus 1990. aastate keskpaiga Tartust ja tutvustab paljusid tolle aja kultuuritegelasi, kuulsaimate seas Kristina Ehin, Merca ja Anzori Barkalaja. Raamatu lugemine äratas ka enda noorusmälestused. Õppisime Mikaga umbes samal ajal Tartu Ülikoolis eesti keelt, kuigi mina olin mõne kursuse võrra eespool, meenutan, et me ei istunud kunagi samadel loengutel.

Seega on peaaegu kõik raamatus esinevad isikud mulle rohkem või vähem tuttavad. Mika kirjutab oma inimestest lihtsalt ja ausalt, austades oma sõpru ja end säästmata. Mika satub eriti veinijoobes olles kummalistesse ja piinlikkudesse olukordadesse.

Mika tuli Tartusse 1993. aastal koos oma armastatud eestlasest Evaga veel väga nõukogulikku Tartusse. Hernepoes müüdi alkoholi ööpäevaringselt ja kortereid renoveeriti suure innuga euroremonti tehes. Supilinna täitsid villasärkide lõhnaga üliõpilased, kuid arendajad olid vallutamas kesklinna lähedast linnaosa oma maitsetute projektidega.

Raamatus on mitmeid väikseid lugusid, üks liigutavamaid oli hiljuti lahkunud Allanist, Genialistide klubi peremehest. Allanit iseloomustab hästi tema mure Eesti jalgratturite pärast Lähis-Idas, kus nad olid kinni peetud. Allan tahtis kirjutada otse Liibanoni peaministrile ja nõuda jalgratturite – Tartuski tuntud tegelaste – vabastamist. Allan oli helistanud südaööl Mikale, et tule kohe klubisse, kiri tuleb kohe inglise keelde tõlkida. Samuti Mika südamlikkust näitab see, et ta täitis kohe Allani soovi.

Mika kirjeldatud Tartu on natuke väsinud, tudengitega täidetud boheemlaslik linn, mis köetakse puudega. Nagu Mika paljastab, ei ole ta kunagi elanud Supilinna linnaosas, kuid suur osa eriti tema lasteraamatutest keskendub Supilinna linnaosale. Linnaosa on kujutlustes vist olulisem ja ilusam kui tegelikkuses. Minu lemmiklinnaosa on aga Karlova, arvan, et see on säilitanud oma omapärase ilme paremini.

[Markus · Rating 4 out of 5]

Ta kirjutab väga hästi. See raamat on just täpselt selline nagu minu kujutluses ideaalne raamat Supilinnast võiks olla. See kuidas ta kirjeldab Tartu põhilisi kohti nagu näiteks Genialistide klubi, Supilinna tänavakesi ja puust majakesi ja üldse kogu selle piirkonna eluolu ja hinge, on täpselt õigesse auku.

Kes ei tea, siis autori näol on tegemist on soomlasega, kes kolis ülikooli ajal eesti naise pärast Soomest Tartusse ja õppis siis eesti keele ära ning muuhulgas hakkas kirjanikuks. Seda on üsna ruttu aru saada, et tegemist on välismaalase kirjatükiga, aga mitte sellepärast, et tema eesti keel halvem oleks….. see on isegi parem, sest sellel on oma võlu ja tema keelekasutus on meeldivalt omapärane. Ootasin terve raamatu, kas ta teeb mõne vea või kasutab ebasobivat sõna, aga seda ei juhtu kordagi. On näha, et ta võtab eesti keelt tõsiselt ja hoolitsusega.

See paneb mõtlema mõne teise rahvuse esindajate üle, kes eesti keele ja kultuuri peale piltlikult sülitavad samal ajal ise siin elades. Igatahes eesti keel ja kultuur väärivad austust ja hoolitust ning see on täielik kultuurituse tipp elada ükskõik mis riigis ilma isegi proovimata kohalikku keelt õppida. Samas milleks loota, et must katel ennast valgeks pärliks muudaks? Üsna lootusetu ettevõtmine.

Kummalisel kombel kasutab autor raamatut ka avaliku pihtimise vahendina sellest, kuidas ta oma naist korduvalt pettis, tema usalduse kaotas ning loodab ikka, et naine teda maha ei jäta ja kuidas ta ikka väga armastab oma naist. Hea pauk tuleb järelsõnas, kus Keränen kirjutab, et tema naine palus mitte mainida teda selles raamatus ja sellegipoolest Keränen otsustas, et on hea mõte kõik see asi trükki lasta ja oma naine häbiposti panna.

Igatahes…. muus osas üsnagi ideaalne raamat Tartust ja eriti ühest Tartu osast.

[Merilin (the_bookshelf_of_merilin) · Rating 3 out of 5]

Supilinn on üks linnaosadest kus mulle ja mu elukaaslasele meeldib jalutamas käia. Võtsime ka selle retke ette eelmisel nädalal ja külastasime erinevaid tänavaid, Riku kuju (sain sellest pildi klõpsata) ja muidugi ka Herne kaubamaja, kust Vince soetas omale kuulsa Herne poe särgi.

Raamatu juurde tagasi tulles. Keräneni "Minu Supilinn" on lugu sellest, kuidas üks soome poiss läbi aastate ühe linnaosaga koos meheks kasvas. See on 196 lehekülje pikkune rännak Supilinnas läbi aastate ühe soomlase pilgu läbi. See on raamat õdusast linnaosast, sõpradest ja kohtadest, mis teevad Supilinnast Supilinna. Pean ka ära mainima, et minu suureks üllatuseks pole Keränen Supilinnas elanud ning raamatus kirjutab ta, et elab üldse kusagil taga-Karlovas.

Keräneni kirjastiil on väga mõnus ning raamatu lugemine oli lausa lust. Eriti meeldis mulle peatükk Supilinna nime müsteeriumist ning Supilinna (mitte nii salajasest) seltsist. Kuulsin ka eelmisel lugemispiknikul, et Keränen teeb Supilinna päevadel linnaosas jalutuskäike ja see tekitas soovi järgmisel aastal ühel tuuril osaleda. Ja kuigi raamat mulle üldiselt väga meeldis, siis alandas minu jaoks raamatu hinnet Keräneni kirjeldused võõraste naiste rindadest ning enda naise petmisest. Sellest hoolimata soovitan lugeda!

Ja kuna mulle Keräneni kirjastiil meeldib, siis võtan ma tulevikus kindlasti ette mõne Supilinna salaseltsi raamatu!

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Mäletan neid ammuseid aegu, kuidas kirjutasin kord lühidalt Mikale (keda ma varem ametlikult ei tundnud, aga kes on kuidagi oma loomusega ja lugudega tekitanud maine, nagu oleks ta mu vana sõber, ja muidugi kukkusin kohe sinatama, see olevat ju soome komme): kas oled huvitatud oma Supilinna raamatu kirjutamisest?
Kolm päeva hiljem vastas ta positiivselt: temal juba vihik võetud ja sinna kondikava tehtud ja proovipeatükk ka kokku sirgeldatud. See oli mulle lausa üllatus, niivõrd konkreetne ja samas iseseisvalt loominguline lähenemine. Eks inimesed lähenevad raamatuettepanekutele erinevalt. Mõni tahab enne tükk aega arutada ja kirjastuselt suuniseid saada. Mõni hakkab kohe honoraridest rääkima. Aga Mika, vaat, võttis pastaka ja vihiku ja otsustas kõigepealt järele proovida, mis ta seest tulemas on.
Ja tuli päris hästi, proovikaks oli peatükk “Supilinna Susanna” (vaieldava moraalse sõnumiga ja vaieldamatult laheda stiiliga lugu neiust, kes Mikale Supilinna nii põnevaks tegi). Mul tuli isu ise seda raamatut toimetada ja nõnda see läkski (isu toimetada on mul suur, see on omamoodi looming, aga aega vähe, nii et tuleb valida…). Mika sai oma raamatu tooriku kiire hooga valmis, muutus isegi natuke kärsituks, sest raamatu sünnikuuks plaanisime kirjastuses aprilli ‒ sest eks ole teada, et Supilinn on ühe nädalavahetuse jooksul väga moes, nii et Võrumaalt ja Tallinnast ja mujaltki tullakse kohale, eks ikka Supilinna päevi nautima. (Kuidas “päevad” ja linnaosa lipp alguse said, kirjutab Mika ka oma raamatus.)
Olgu öeldud, et Mika ei ole Supilinna suurim aktivist. Omal moel on ta outsider (mida see täpselt tähendab, saate raamatust teada), kes tuleb, kuulab, paneb tähele ja paneb laulu ehk siis raamatu sisse. Tema ei olnud Supilinna päevade asutajate hulgas, aga tänu temale on nüüd olemas raamat, mis Supilinna legendile kaasa aitab. Ja muidugi on tema varasemad lastekrimkad Supilinna legende kasutanud ja taastootnud.
Olin ise teksti toimetaja, elasin kaasa Mika võluvatele, vahel päris naljakatele metafooridele (ta kirjutab ju keeles, mis pole ta emakeel, ja nii sünnib sõnade ja väljendite tasandil omamoodi loome). Mäletan, kuidas tegin seda toimetamistööd USA-s külas olles, tuppa astus ameeriklane, papa John, ja küsis, mida ma seekord toimetan. Kui ütlesin, et ühest linnaosast tuleb raamat, uuris ta, et mis linnaosast. Ah et Tartus? "Huvitav, mina ei märganudki Tartus seda linnaosa," imestas ta. Tõesti, me olime unustanud papa Johni Supilinna viia. Ja see on ju päris pisuke maalapike! "Kui palju inimesi seal elab?" uuris papa John edasi. Vaatasin, Vikipeedia andmetel on Supilinn pool ruutkilomeetrit ja vähem kui 2000 inimest. Päris naljakas oli sellises kontekstis, suure New Yorgi äärelinnas, selgitada papa Johnile, et vaat sellisest tillukesest, pisikese küla suurusest linnaosast tuleb raamat ja me usume, et seda on lugejatele vaja.
Miks sellest maalapist kirjutada?
Sest Supilinn on sümbol.
Ma mäletan seda hetke, kuidas raamatu idee minuni tuli. Idee Mikale sellise pealkirjaga loomingulist võimalustt pakkuda tekkis mul, kui asusin ahju kütma ja tulehakatusest, vanast ajalehest vaatas vastu intervjuu temaga, kus ta kiitis ahjukütmist ja seda elustiili, mis ta Tartus on leidnud.
Siis käiski mul klikk. Raamat. Mälestusmärk ajale ja stiilile, mis vähemasti vana Euroopa piires (USA-st rääkimata) nii haruldaseks on jäänud.
Otsin siia ka meie toimetuslikust kirjavahetusest koha, kus ma arutlesin selle üle, kuidas see raamat siis ikkagi välja kukkus ja mis liine saaks veel täiendada…
“Ühest küljest on see ülistuslaul traditsioonilisele eluviisile-keskkonnale-kogukonnale, teisest küljest soome mehe kohanemine Eestis ja traditsioonilises elustiilis (nn Supilinnas), kolmandast küljest konkreetse Supilinna tutvustus, neljandast küljest on see ka mingis kriisis (keskeakriisis?) mehe lugu, mis on paljuski ridade vahel ja ses suhtes maitsekalt lahendatud, viiendaks on see nostalgia 1990ndate elu järele Eestis ja eriti Tartu tudengite ja muidu kesklinnas liikuvate noorte boheemlaste hulgas…”
Vaat selline, vähemasti viie lähenemisnurgaga lugu. Soe, armas ja mitte liiga klanitud.

[Raigo · Rating 3 out of 5]

Raamat on kahtlemata väärt tükk ses mõttes, et dokumenteerib taas mingi portsu lähiajalugu ja igasugused sellised ettevõtmised on kahtlemata äärmiselt teretulnud. Aga miks siis ikkagi vaid kolm tärni viiest?

Sest see on lihtsalt üks mälupiltide ja kildude kogumik, mis iseenesest muidugi ei ole miinus aga elukutseliselt kirjanikult oleks võinud oodata veidi läbimõeldumat lähenemist. Ja mida raamatu lõpu poole, seda fragmentaarsemaks ja seosetumateks mu meelest need killud muutuvad. Ma ei tea muidugi, kas see nii oli aga kusagilt hakkas närima mõte, et Petroned ütlesid autorile: "Mika, ole nüüd hea mees ja kirjuta meile nii paarisaja lehekülje jagu Supilinnast!" ning isand Keränen siis kirjutaski. Lõpus vaatas, et ütlemata on veel nii palju aga ruum hakkab otsa saama ja nii siis see fragmentaarium sündiski.

Ning takkapihta tekkis mul ka tõsine kahtlus, et toimetaja (Epp ise) on oma töös mõned leheküljed või lausa peatükid vahele jätnud, sest muidu üsna sujuvalt kulgevas tekstis tekivad mõnes kohas äkki sisse selged soomepärasused. Aga ehk see ongi taotluslik ja kvalifitseerub hoopis autori tekstile truuks jäämisena?

[Ene Sepp · Rating 4 out of 5]

Omapärane teos selles osas, et tõesti jäi mulje, et autor ise elab Supilinnas. Miskipärast olen seda alati ka eeldanud. Aga tegelikult on Supilinn tal südames ja hinges. Mõnus oli lugeda. Ma ei ole ise tartukas olnud ja minu kõige tihedam kokkupuude Tartuga oli see, kui seal ühe semestri jagu ülikoolis käisin. Supilinna küll kahjuks ei sattunud, aga Karlova majade vahelt jalutasin küll läbi, et loengutesse jõuda.

Need korrad, mis ma Supilinnas käisin, jättis see aga mõnusa ja kutsuva mulje. Selline lapsepõlve unistuste maailm, oma naljakate tänavanimedega. Kuid tõesti, kust Supilinn oma nime sai? Saladus, mis vist jääbki avastamata. Pisut keerulisem oli see peresuhete lahkamise osa. Muidugi ta avas oma Supilinna läbi inimeste, aga vahepeal olid need avamised valusad ja ma ei ole kindel, kas tahaksid tema teisepoole nahas olles seda teost lugeda.

Aga jah. Kokkuvõttes oli soomlase kodustamine tartlaseks mõnus lugemine. Ja millalgi (loodetavasti pigem varem kui hiljem) jõuan ka tema lasteraamatute lugemiseni.

[Eelika Rand · Rating 5 out of 5]

Supilinn on mind pikka aega sümpatiseerinud. Mulle on alati see tundunud kohana, kus elavad boheemlased ja ma pole ainuke, kes nii arvab.
Väga huvitav raamat. Ei ole ainult juturaama, vaid sisaldab ka ajaloolisi fakte, nii palju kui autor välja suutis arhiivist kaevata.
Teiseks lemmikuks on kõik need seiklused ja põnevad kirjeldused inimestest, kes elavad Supilinnas. Lihtsalt võimas, nautisin väga selle lugemist.

[Tanel Saimre · Rating 3 out of 5]

Kipub veidi lappama ja kaootiliselt hüplema. Ja väga palju juttu on autori teistest raamatutest, mida ma pole lugenud, nii et see veidi segas. Aga muidu hästi armas ja südamega kirjutatud tekst. Supilinn on mulle endalegi tuttav, seega raamat kõnetas.

[Vairo · Rating 5 out of 5]

Mika on oma laheda sõnaseadmisega kirjutanud Supilinna õdusaks ja südamelähedaseks paigaks. Lisaks saab teada mitmeid seiku Mika tudengipõlvest ja sellest, kuidas ja uurimistöösse süvenes, otsides Supilinna nime ajalugu. Läbi terve raamatu on naistel oluline roll nendes juttudes.

[Reelika Raimet · Rating 4 out of 5]

https://raamaturiiulike.wordpress.com...

[Mari-Liis · Rating 3 out of 5]

Raamat annab tõesti väga hea ülevaate Supilinna elust ja olust. Arvan, et inimesele keda huvitab Tartu ja Supilinna lähiajalugu on see raamat väga huvitav.

[Katri-Helena Allas · Rating 4 out of 5]

Täitsa vahva, väga omapärane raamat. Neid erinevate naistega mehkeldamisi oleks võinud vähem olla, minu meelest ei andnud need loole küll midagi erilist juurde. Lõpp kiskus päris nukrameelseks.

[Heino Viik · Rating 5 out of 5]

Muhe lugemine!

[Meiepereseiklused · Rating 4 out of 5]

http://www.meiepereseiklused.ee/minu-...

[Kärt · Rating 5 out of 5]

Annan sellele raamatule 10 punkti viiest. Ma pole varem ühtegi Minu-sarja raamatut nii kiiresti ja nii suure rõõmuga lugenud. Lugu täpselt sellisest Tartust, milles tahaksin isegi kunagi elada. Lihtne, ilus ja mõnus raamat!

[Tea · Rating 5 out of 5]

Armas, positiivne ja tore raamat. Supilinn on täiesti fenomen omaette ja see raamat seda ka kenasti kirjeldab...

[Svea · Rating 5 out of 5]

Oh, kuidas see raamat mulle meeldis. Ilmselt seepärast, et olen ise Supilinnas oma lapsepõlveaastad veetnud ning armastan seda linnaosa kogu hingest. Maaliline ja maagiline.

[Mari-Liis · Rating 5 out of 5]

Viimase aja lemmik! Aitäh, Mika!

[Reti · Rating 5 out of 5]

Nii tore raamat ja väga ladusalt kirjutatud. Huvitav on näha midagi, mida sa tead ja tunned, kellegi teise silmade läbi.