What do you think?
Rate this book
Seitsmendas Läänes
267 pages, Paperback
First published January 1, 1965
1 person is currently reading
5 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
December 28, 2021
Rohepöörde paratamatuse ootuses lugesin sotsrealistlikku tellimustööd põlevkivikaevurite heitlustest rikastamise ja isikliku elu rindeil. Mingist keskkonnahoiust polnud juttugi. Kui juhtus nii, et aheraine mägi läks põlema, siis oli kogu asula mürgist tossu täis ja aknad tulid kinni hoida. Samas kui tõelised, hingelt kaevurid, kes olid ametiredelil maapealsetele lipsustatud ametitesse jõudnud - nemad hoidsid kontoris ikka aknaid lahti ja nuusutasid maa-aluseid lõhnu heameelega, nii et nahk ketendas ja koorus. See oli kõik plaanitäitmise ja söemurdmise ja inimeste arengu lehk ja mürk.
Inimesed ise olid raamatus ka nagu miilavad aherainemäed. Vaikivad ja inertsed, aga kõrvade vahelt alailma tossu tõusis, sest pingeid osati maandada üksnes joomisega, ja mitte sõnadega. Sõnadetegemine oli üldse üks reeturluse ja petturluse märk. Ainus vana, kes oskas sõnadega ümber käia - ta võetigi parteirakukese juhi eestvedamisel koha pealt maha. Asja pärast küll, aga ikkagi. Ja kõige sõnaahtramad olid need, kes olid eluaeg kaevanud, ennast vanuriks kaevanud, ja elasid ikka veel ühikas neljakesi ühes toas vms. Polnud aastakümneid asula piireist välja saanud, õieti päevavalgustki näinud. Pärast muidugi selgus, et nad olid umbes minuvanused. Aga oma kuvandis juba päris hunnik tonne sütt surmale võlgu. Õppimine oli üks kahtlane asi, see va raamatutarkus - ainus tõe kriteerium on ikka praktika. Tulevad mingid insenerid ja näitavad plaanid ette, neile tuleb masuudise mutrivõtmega äsada õhulosside, st õhušahtide vormistamise eest.
See oli ikka ehe sotsporr, zolaalik kaevurinaturalism, kuigi kehavedelikest voolas vaid viin. Kuigi jah, üllataval moel väga ohtralt ideoloogilisi vaidlusi täis - nimelt tekkis alailma moraalseid dilemmasid selle üle, kas mingi lähenemisviis on isikukultuslik või mitte. Vana kooli söehundid igatsesid ikka karmi kätt ja kinnisurutud hambaid, nooremad ihaldasid probleeme avalikuks teha. Kumasid läbi hirmud mitte ainult mahavõtmise ees, aga kuni küüditamiseni välja. Kui see kõik poleks Kaugveri kirjutatud - Kaugver on mu meelest läbi ajaloo eesti kõige naturaalsem romaanikirjanik -, siis poleks ma mingil juhul suutnud sellest läbi närida. Aga kuna oli üsna hästi kirjutatud (kaugeltki mitte Kaugveri paremik), siis läks.
Inimesed ise olid raamatus ka nagu miilavad aherainemäed. Vaikivad ja inertsed, aga kõrvade vahelt alailma tossu tõusis, sest pingeid osati maandada üksnes joomisega, ja mitte sõnadega. Sõnadetegemine oli üldse üks reeturluse ja petturluse märk. Ainus vana, kes oskas sõnadega ümber käia - ta võetigi parteirakukese juhi eestvedamisel koha pealt maha. Asja pärast küll, aga ikkagi. Ja kõige sõnaahtramad olid need, kes olid eluaeg kaevanud, ennast vanuriks kaevanud, ja elasid ikka veel ühikas neljakesi ühes toas vms. Polnud aastakümneid asula piireist välja saanud, õieti päevavalgustki näinud. Pärast muidugi selgus, et nad olid umbes minuvanused. Aga oma kuvandis juba päris hunnik tonne sütt surmale võlgu. Õppimine oli üks kahtlane asi, see va raamatutarkus - ainus tõe kriteerium on ikka praktika. Tulevad mingid insenerid ja näitavad plaanid ette, neile tuleb masuudise mutrivõtmega äsada õhulosside, st õhušahtide vormistamise eest.
See oli ikka ehe sotsporr, zolaalik kaevurinaturalism, kuigi kehavedelikest voolas vaid viin. Kuigi jah, üllataval moel väga ohtralt ideoloogilisi vaidlusi täis - nimelt tekkis alailma moraalseid dilemmasid selle üle, kas mingi lähenemisviis on isikukultuslik või mitte. Vana kooli söehundid igatsesid ikka karmi kätt ja kinnisurutud hambaid, nooremad ihaldasid probleeme avalikuks teha. Kumasid läbi hirmud mitte ainult mahavõtmise ees, aga kuni küüditamiseni välja. Kui see kõik poleks Kaugveri kirjutatud - Kaugver on mu meelest läbi ajaloo eesti kõige naturaalsem romaanikirjanik -, siis poleks ma mingil juhul suutnud sellest läbi närida. Aga kuna oli üsna hästi kirjutatud (kaugeltki mitte Kaugveri paremik), siis läks.
July 31, 2025
Kas tõesti Lenin ütles- pole halbu töötajaid, on halvad juhid?! Ei viitsi guugeldada ja otsida, aga kui ütles, siis vau.
See on nüüd järjest mitmes 60-70 aastate raamat ja ma olen hämmingus. Nagu loeks kaasaegset kirjandust. Värske, aktuaalne, ajakohane..
Võiks öelda, et head raamatud elavadki üle ajastute ja ühiskonnakordade, aga Kaugveri peetakse ju pigem nn rahvakirjanikuks? Ja tõsi, huvitav lugu, aga ei mingit sügavat elu mõtet. Selline lihtne lugemine. (mitte et Kaugver oleks halb).
Praegu loetakse raadiost Orwelli Loomade farmi ja no paratamatult tekib paralleel- lammutasime ühe süsteemi, lõime uue (NL), lammutasime selle ja lõime uue (EV). Ja endiselt on bürokraadid, nahahoidjad, korruptsioon, onupojapoliitika...
(vahemärkus. Hetkel (31.07.) on aktuaalne teema, kuidas Šveits lubas riiki sõjakurjategija Matvijenko. Kommentaarid: Me peame Ukrainat korrumpeerunud riigiks, aga Euroopa korruptsioonist ja tehingutest me ei räägigi).
Ehk siis mitte miski ei kao ega teki. Keskkond muutub, aga inimene on ikka sama.
ja huvitav, et neis raamatutes on NL süsteemi ja korra kriitika. Ma ei saa aru- tsensuur? Ma olin sel ajal laps, aga mulle on räägitud, et mõtteid ei saanud vabalt väljendada. Trojepolski ja Kaugver panevad täiega, lammutavad ja kritiseerivad süsteemi. Kuidas nii saama?!?
Lisatud hiljem: ok, nüüd lugesin Kaugveri eluloo läbi, ja polnud mingi roosamanna, soomepoiss, sakslaste armees ja lõpuks vangilaagris. Aga särava ja hea suhtlejana suutis ilmselt kompromissi leida, et kirjutada, mis südamel ja samas mitte liigselt provotseerida.
See on nüüd järjest mitmes 60-70 aastate raamat ja ma olen hämmingus. Nagu loeks kaasaegset kirjandust. Värske, aktuaalne, ajakohane..
Võiks öelda, et head raamatud elavadki üle ajastute ja ühiskonnakordade, aga Kaugveri peetakse ju pigem nn rahvakirjanikuks? Ja tõsi, huvitav lugu, aga ei mingit sügavat elu mõtet. Selline lihtne lugemine. (mitte et Kaugver oleks halb).
Praegu loetakse raadiost Orwelli Loomade farmi ja no paratamatult tekib paralleel- lammutasime ühe süsteemi, lõime uue (NL), lammutasime selle ja lõime uue (EV). Ja endiselt on bürokraadid, nahahoidjad, korruptsioon, onupojapoliitika...
(vahemärkus. Hetkel (31.07.) on aktuaalne teema, kuidas Šveits lubas riiki sõjakurjategija Matvijenko. Kommentaarid: Me peame Ukrainat korrumpeerunud riigiks, aga Euroopa korruptsioonist ja tehingutest me ei räägigi).
Ehk siis mitte miski ei kao ega teki. Keskkond muutub, aga inimene on ikka sama.
ja huvitav, et neis raamatutes on NL süsteemi ja korra kriitika. Ma ei saa aru- tsensuur? Ma olin sel ajal laps, aga mulle on räägitud, et mõtteid ei saanud vabalt väljendada. Trojepolski ja Kaugver panevad täiega, lammutavad ja kritiseerivad süsteemi. Kuidas nii saama?!?
Lisatud hiljem: ok, nüüd lugesin Kaugveri eluloo läbi, ja polnud mingi roosamanna, soomepoiss, sakslaste armees ja lõpuks vangilaagris. Aga särava ja hea suhtlejana suutis ilmselt kompromissi leida, et kirjutada, mis südamel ja samas mitte liigselt provotseerida.
August 5, 2014
Romaan kaevurite elust. Üsna igav, ehkki korralik ülevaade 1950.-te kaevandustöötajatest. Tundub küll, et autor on olnud rohkem huvitatud kaevurite ülesannete ja töötingimuste tutvustamisest kui loo jutustamisest.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews