Muumitroll

by Tove Jansson, Vladimir Beekman (Translator)

Perekonna, sõpruse ja looduse vaheline harmoonia ning südamlikkus on tunnusjooned, mis on jäädvustanud hinnatud lastekirjaniku Tove Janssoni (1914-2001) muumijutud paljude laste ja täiskasvanute südametesse.

Sisukord:
Trollitalv
Muumipapa memuaarid
«Nähtamatu laps» ja teisi jutte
- Kevadlaul
- Õudne lugu
- Filifjonka, kes uskus katastroofe
- Lugu maailma viimasest lohest
- Koduvana, kes armastas vaikust
- Nähtamatu laps
- Haitfnattide saladus
- Sedrik
- Kuusk
Muumipapa ja meri

Genres: Childrens, Fiction

464 pages, Hardcover

First published January 1, 1994

About the author

Tove Jansson was born and died in Helsinki, Finland. As a Finnish citizen whose mother tongue was Swedish, she was part of the Swedish-speaking Finns minority. Thus, all her books were originally written in Swedish.

Although known first and foremost as an author, Tove Jansson considered her careers as author and painter to be of equal importance.

Tove Jansson wrote and illustrated her first Moomin book, The Moomins and the Great Flood (1945), during World War II. She said later that the war had depressed her, and she had wanted to write something naive and innocent. Besides the Moomin novels and short stories, Tove Jansson also wrote and illustrated four original and highly popular picture books.

Jansson's Moomin books have been translated into 33 languages.

Reviews

[Hava Kuks · Rating 5 out of 5]

Piibel.

[Gautsho]

Mul on elus olnud kaks häbi: ehkki ma olen neist teadlik ja hindan neid ysna samamoodi visuaalse rõõmu põhjal, ei ole ma meelega yhtki David Bowie albumit läbi kuulanud ega olnud siiani yhtki muumiraamatut lugenud. Vähemalt on yks häbiplekk nyyd kustutatud ja ma oskan nyyd neid elukaid nimetada, kes seal sagivad ja teen muumidel vahet ja vist tean, kes on Tuu-Tiki. Kõik lood mulle kohutavalt ei meeldinud, aga mõned kyll ja yldse on tore, et seal on nii palju tegelasi, kes on kurvad, vihased või lihtsalt endaga hädas ja kõige parema meelega tahaks lihtsalt natuke aegagi rahus olla. Õigupoolest päris kahetsusväärne, et keegi mulle 30 aasta eest seda peale ei sundinud (õnneks oli mul "Bambi").

[Madis Järvpõld · Rating 3 out of 5]

Muumipapa lood venisid pikale, aga oli huvitav lugemine, et seda põnevat maailma endale meelde tuletada.

[worried · Rating 5 out of 5]

Ma ei suuda kunagi küllalt rõhutada ohtu, mis peitub selles, kui mõni su sõber abiellub või hakkab õukonnaleiduriks. Veel eile olite te kõik üheskoos lindprii seltskond, seiklejad vennad, kes asuvad jalamaid teele, niipea kui kusagil igavaks läheb, sest valik on nii otsatu, terve maailma kaart ootab ees...
... Ja siis pole neil äkitselt enam selle vastu mingit huvi. Nad tahavad soojas elada. Nad kardavad vihmasadu. Nad hakkavad koguma endale suuri asju, mis enam kohvrisse ei mahu. Aga nad räägivad veel ainult pisiasjadest. Nad ei pea enam lugu äkilistest otsustamistest ega tee midagi vastupidi ootustele. Vanasti heiskasid nad purjesid, nüüd nikerdavad riiulikesi portselani tarvis. Kes võiks sellest kõigest ilma pisarateta rääkida?

[Kristin Üksvärav · Rating 5 out of 5]

Püha Raamat.
Täidab soojuse ja kergusega. Trööstib, annab lootust ning kannab hellalt süles. Oh kui palju pisikesi sügavaid maailmu mahub kahe kaane vahele.

"Papa heitis peast kõik oma juurdlemised, ta lihtsalt elas üleni, sabaotsast kõrvadeni."

[Aimi Tedresalu]

Olid muumid juba minu lapsepõlves olemas, aga ei lugenud mina neid siis kordagi. Asjaliku ja realistliku lapsena eelistan Vilde jutustusi või Aleksis Kivi "Seitse venda". Lastekirjanikest oli lemmik Lindgren, aga ikka näiteks Bullerby lapsed või Kalle Blomkvist ehk siis reaalselt olemas olla võivad tegelased. Pipist ja Karlssonist oskasin arvata vaid seda, et see pole ikka loogiline. Ilmselt siis läksid muumid ka samasse patta ja alles ülikooliajal sain suuresti tänu Kadrile nendega tutvust tehtud. Oma lapsed kasvasid muumimultikate saatel üles ja raamatut lugesin neile ka ikka pidevalt ette. Samas ise lugema seda ei kiputa, peetakse teoseks, kus midagi ei toimuvat.

Tegelikult ongi mul hea meel, et selle raamatu lugemine jäi täiskasvanupõlve, sest kohati tundubki just hoopis täiskasvanutele sobilik raamat olevat. Umbes nagu Karupoeg Puhh, kus lihtsalt loo taga veel mitukümmend erinevat kihti. Esmalugemisega jäi mul Muumiorust mulje kui üliturvalisest paigast. Nüüd lugesin ja imestasin, millest küll selline arusaam. Tegelasedki muutuvad iga lugemisega üha inimlikumaks koos kõikide oma soovide ja puudustega. Raamatus, mida lugesin, on koos mitu lugu. Neist kõige muhedam vast "Trollitalv", "Muumipapa ja meri" ning "Muumipapa memuaarid" jäävad juba selliste kilda, mis kohati nukraks muudavad ja paljugi üle järele mõtlema panevad. Üldiselt tajusingi seekord seda raamatut lugedes kõige rohkem nukruse ja nostalgia nooti.
Lisaks kolmele pikale loole on siin veel hulk lühijutte, millest mõned niivõrd hästi ka tänapäeva maailma olukorda iseloomustama sobivad.

[Kaupo Rebane]

See raamat on mu riiulis oma järge oodanud peaaegu pool sajandit. Nüüd viimaks tundsin, et olen valmis lugema.
Igas peatükis tuleb uusi tegelasi, mind see alguses päris kohutas. Kõigil on iseloom ja mõnel ka välimus. Natuke nagu Alice imedemaal, vahepeal jälle mõtlesin, et äkki nagu Karupoeg Puhh, aga vist siiski mitte.
Muidugi on siin palju headust, suhteid ja ennekõike veidruste aktsepteerimist. Allegooria ja alltekstide suhtes ma ei ole kindel.
1975, sel ajastul olid mingid omad põhjused, miks taoliseid tõlkeid anti välja kogumikena. Miks just need neli alusteost olid valitud, seda võime vaid oletada. Õieti peame olema tänulikud, et oli Vladimir Beekman, kes tõlkis rootsi keelest lisaks sellele ka parema osa Lindgreni loomingust.

[Mari Whatnot · Rating 4 out of 5]

I must say, I cant remember much of it from my own childhood, so reading it to my daughter was a new for me too. There were many places where I could sense the unwritten wisdom on life and I loved that! As well as the true fairytale parts where you can send your mind flying.
What I did struggle with were the occasional not so logical sentences but this does not stop you from getting the point :)

[Kairi · Rating 5 out of 5]

Looga "Muumipapa ja meri" paralleelselt tasub lugeda Jordan Petersoni "Tähenduse teejuhte", et paremini tajuda tuntu ja tundmatu suhet antud loos. Arvatakse, et muumitroll selles loos vastab 13-aastasele lapsele, tema avastustele, tema suhtele vanematega ja ideaalis ka tema võimekusele tulla toime oma varjuküljega. Paralleelselt on see lugu vanemate ootustest oma 13-aastasele lapsele.

[Linda L · Rating 5 out of 5]

Eks tõlkeraamatute lugemisel on alati oht, et lugedes jääb mõni lause silma kriipima, kuid V. Beekmani tõlge on väga hästi õnnestunud. Lugemiskogemus oli nauditav, isiklikult soovitan novembris raamat ette võtta, sobib ettelugemiseks nii lastele kui lugemiseks ka täiskasvanutele. Lood on armsad ja Janssoni maailm ärkab väga loomulikult oma lopsakuses ellu.

[Maru Mikkor · Rating 5 out of 5]

Perfect

[Ott Rünkla]

oh et olla muumitroll ja syya moosi otse purgist iath mamma.

[Jane Tiidelepp · Rating 5 out of 5]

Üks ja ainus.

[Elo Maria · Rating 4 out of 5]

Muumitrolli vihane suvelaul kõlas nii:
«Te pimeduse elukad,
kes peidus kapi all,
te ära viinud päikese,
nüüd kõik on külm ja hall,
mind vaevab kole üksindus,
mul jalad väsinud,
ma neetult orgu igatsen,
kus haljendavad puud,
ma sinisest verandast ja lainetest näen und
ja ma ei taha elada kesk jälki valget lund!»

"Muidugi oli tal õigus. Ei saa ju päike niisama lihtsalt taevasse tõusta. Kuid pettumus ei jää sellest väiksemaks, et teistel on õigus."

«Või nii, ma olen siis päästetud,» lausus Muumitroll ning oli jahmunud. «Kui kahju, et kõik põnevad asjad ikka siis otsa lõpevad, kui sa enam ei karda, vaid lõpuks võiksid neist ka lõbu tunda.»

"Nüüd pääses tuul elutuppa. See puhus tolmu kristallripatsitega lühtrit katvast tüllist ja tegi tiiru ahjutuha sees. Siis sakutas ta natuke seintele kleebitud läikpilte. Üks neist tuli lahti ja tuul kandis selle toast välja. Korraga oli tuba täis öö ja okaspuumetsa hõngu. Muumitroll mõtles: see on hea. Vahetevahel peab ometi ka perekonda tuulutama. Ta astus välistrepile ning vaatas niiskesse hämarusse."

«Jaa, ja siis saab veel mööda lund sõita,» rääkis Muumitroll edasi. «Seda nimetatakse suusatamiseks. Kihutad otsejoones allamäge nagu välk keset suurt lumepilve, ja kui sa ette ei vaata, võid ennast kas või surnuks sõita!»
«Mis sa räägid?» hüüatas mamma. «Kas selleks kasutataksegi kandikuid?»
«Ei, nendega on parem jää peal liugu lasta,» pomises poeg ja tundis suurt piinlikkust.
«Mõtle aga mõtle,» lausus muumimamma ja kissitas silmi päikese poole. «Elu on siiski täitsa võluv. Muidu elad ja arvad ikka, et hõbekandikut saab kasutada ühelainsal viisil, aga siis selgub, et ta sobib veelgi paremini hoopis millekski muuks.»

Kui Fredrikson mind aovalges roolis välja vahetas, nimetasin ma talle möödaminnes Sekeldaja üllatavat ja täielikku huvipuudust kõige ümbritseva vastu.
«Hm,» ütles Fredrikson. «Vahest ta otse vastupidi hoolib nimelt kõigest? Rahulikult ja mõõdukalt. Meie muretseme ikka üheainsa asja pärast. Sina tahad kellekski saada. Mina tahan midagi teha. Mu vennapoeg tahab midagi endale saada. Aga Sekeldaja lihtsalt elab.»

[Eelika Rand · Rating 3 out of 5]

Uskumatult pikalt venis see raamat. Oli jutte, mida ma lugesin põnevusega ja nautisin lugemist, oli jutte, mida lugedes tundsin igavust, tüdimust.
Kõige rohkem sümpatiseeris mind Nuusknõmmik. Tema isik on huvitav.
Veel huvitavamad on tema ütlused: "On võimatu saada kunagi päriselt iseseisvaks, kui kogu aeg kedagi liialt imetleda," lausus Nuusknõmmik äkitselt. (lk 306)