What do you think?
Rate this book
Kogutud teosed #1
Hüvasti, kollane kass / Tere, kollane kass
Hüvasti, kollane kass ja Tere, kollane kass! pole ehk Undi võimsaimad teosed, aga väga kõnekad abimehed tema elu ja kirjatööde mõistmisel. Motiive esikromaanist on rännanud Undi mitmesse teise raamatusse. Võiks koguni öelda, et Kassi-romaan on Mati Undi - valdavalt ju iseenesest kõneleva - loomingu selgroog. Viimasest Kassist ilmneb, et autor ei armasta enam elu kui materjali, vaid lähtub uue teose kirjutamisel hoopis varasemast loomingust. Kerge undiliku melodramaatilisusega võiks öelda, et see saigi talle kui kirjanikule saatuslikuks ning tõukas ta lõplikult teatri valda, kus sai kohandada ja lavastada teoseid - mitte elu -, tsiteerida suurmehi ja ennast. See sobis täitmatu kunstijanuga Undile.
359 pages, Hardcover
First published January 1, 2008
1 person is currently reading
43 people want to read
About the author
Mati Unt
57 books33 followersMati Unt was an Estonian writer, essayist and theatre director.
Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia.
After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn.
In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death.
Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.
Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia.
After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn.
In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death.
Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
October 4, 2024
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
February 14, 2024
"Hüvasti, kollane kass"
"Tere, kollane kass"
Ma olen seda (esimest?) kassi lugenud noore plikana. Võiks arvata, et meeldis, sest noh, eks siin olegi ju valdavalt noored inimesed (abituurium), enese ja elu mõtte otsimised. Siiski-siiski, tol ajal see mulle nii väga ei istunud, seekord aga jällegi poolteise päeva lugemine ja sobis. Ilmselt oleks neelanud aplamaltki, aga kui tuli sama jutt teisele ringile, siis veidi läks hoog maha.
Eks ta ju väheke naiivsevõitu oli, samas see õhustik, kerge ajastu visandamine, see oli nauding. Esimene kass (1963) (oeh, tegelikult on mul need kassid puha totaalselt peas segamini, sest siinsete kaante vahel olev n-ö esimene kass on ju ka saanud autori kohendusi tunda (mitu varianti, hiliseim 1985), aga muidugi mitte nii palju kui viimane, viies kass (1992)) on ikkagi 18-aastase noormehe kirjutatud, seega ma ei kavatse etteheiteid teha.
Viimase kassi kallale asudes ei saanud ma parata, et hakkasin võrdlema. Mitte sihilikult, sest selleks oleks pidanud rohkem aega varuma, ja ega see võrdlemine mu eesmärk ju olnudki. Aga kui ühes rodus lugeda, siis märkad tahes või tahtmata, mis on lisandunud. Mõne lisanduse reetsid vabaduse tuuled, nt tädi Ida võis nüüd eestlusest sõnakamalt kõnelda. Suudlused läksid pikemaks, ent kõik jäi äärmiselt sündsaks. Maia ja Edaga vangerdused ajasid pildi veidi segaseks. Maia vanemad ja kodu said vist ka oluliselt lihtsamaks. Ah jaa, ja kassi, teda on viimases variandis märksa rohkem. Viimases variandis on Unt toonud sisse palju kirjandust, kohati ehk ülegi pingutanud. Aga võib-olla mõjutas siinkohal mind järjest lugemine... Igatahes täna meeldis mulle enam see liba-esimene variant. Viimases lõi kohati ikka sisse juba seda vanemat ja elukogenumat kirjanikuhärrat.
Öeldakse ju, et on kirjanikke, kes kirjutavad kogu elu üht ja sama lugu, see pole küll siis tavaliselt nii must ja valge, aga mis siis, kui olekski? Et kogud tarkust ja elad ja võtad siis oma kümme aastat vana romaani ja kirjutad ümber. Ja kümne aasta pärast jälle. Ja jälle...
"Tere, kollane kass"
Ma olen seda (esimest?) kassi lugenud noore plikana. Võiks arvata, et meeldis, sest noh, eks siin olegi ju valdavalt noored inimesed (abituurium), enese ja elu mõtte otsimised. Siiski-siiski, tol ajal see mulle nii väga ei istunud, seekord aga jällegi poolteise päeva lugemine ja sobis. Ilmselt oleks neelanud aplamaltki, aga kui tuli sama jutt teisele ringile, siis veidi läks hoog maha.
Eks ta ju väheke naiivsevõitu oli, samas see õhustik, kerge ajastu visandamine, see oli nauding. Esimene kass (1963) (oeh, tegelikult on mul need kassid puha totaalselt peas segamini, sest siinsete kaante vahel olev n-ö esimene kass on ju ka saanud autori kohendusi tunda (mitu varianti, hiliseim 1985), aga muidugi mitte nii palju kui viimane, viies kass (1992)) on ikkagi 18-aastase noormehe kirjutatud, seega ma ei kavatse etteheiteid teha.
Viimase kassi kallale asudes ei saanud ma parata, et hakkasin võrdlema. Mitte sihilikult, sest selleks oleks pidanud rohkem aega varuma, ja ega see võrdlemine mu eesmärk ju olnudki. Aga kui ühes rodus lugeda, siis märkad tahes või tahtmata, mis on lisandunud. Mõne lisanduse reetsid vabaduse tuuled, nt tädi Ida võis nüüd eestlusest sõnakamalt kõnelda. Suudlused läksid pikemaks, ent kõik jäi äärmiselt sündsaks. Maia ja Edaga vangerdused ajasid pildi veidi segaseks. Maia vanemad ja kodu said vist ka oluliselt lihtsamaks. Ah jaa, ja kassi, teda on viimases variandis märksa rohkem. Viimases variandis on Unt toonud sisse palju kirjandust, kohati ehk ülegi pingutanud. Aga võib-olla mõjutas siinkohal mind järjest lugemine... Igatahes täna meeldis mulle enam see liba-esimene variant. Viimases lõi kohati ikka sisse juba seda vanemat ja elukogenumat kirjanikuhärrat.
Öeldakse ju, et on kirjanikke, kes kirjutavad kogu elu üht ja sama lugu, see pole küll siis tavaliselt nii must ja valge, aga mis siis, kui olekski? Et kogud tarkust ja elad ja võtad siis oma kümme aastat vana romaani ja kirjutad ümber. Ja kümne aasta pärast jälle. Ja jälle...
May 14, 2025
maia oli relatable queen
Read
August 21, 2024Mati Unt kirjutas oma esikromaani 1963. aastal keskkooliõpilasena. Teose peategelane Aarne on autori enda alter ego, samuti keskkooliõpilane, kellele on iseloomulik ebakindlus ja enesotsingud. Maalt linna õppima tulnud Aarne satub teravasse konflikti nii oma eestimeelse ja Aarne meelest väikekodanliku tädi Idaga, kelle juures ta elab, kui ka kooliõpetaja Korneliga (viimase prototüüp olevat toonase Tartu 8. Keskkooli legendarne kirjandusõpetaja Vello Saage). Armastuski on noorele eale iseloomulikult keerukas. Aarne ei suuda omavanuse Maia puhul leppida sellega, et tüdruk on selline, nagu ta on, vaid soovib ta enda maitsest lähtuvalt ümber kujundada. Eneseotsingute heitlikul teel on Aarnele toeks sõbrad.
Oma esikromaani on Unt ise nimetanud "naiivseks romaaniks" ja juba vanas eas kirjutas ta sellest uue versiooni, mis sai pealkirjaks "Tere, kollane kass". Põhisüžeelt on teos sama, kuigi nii mõnedki olulise detailid on muutunud: Aarne isa on elus, armastus kahe erineva tüdruku vastu tärkab vastupidises järjekorras, sõbradki on mingil hetkel kohti vahetanud. Nimitegelane kollane kass vilksatas esikromaanis vaid aeg-ajalt, kuid ümberkirjutatud romaanis kohtab teda rohkem kuni puändini. Tegelaste suhu on pandud rohkelt poliitilisi ja ühiskondlikke kommentaare.
Väga huvitav oli neid kahte teost järjest lugeda. Esikromaani lugesin ise ka keskkooliõpilasena ja tol hetkel oli ülilihtne end peategelase Aarnega samastada. Nüüdki ütlen, et eneseotsingutel oleva noore intelligendi mõtteid ja meeleolusid on küllaltki hästi edasi antud. Kui peaksin valima, kumb teos on parem, siis valiksingi ikka esikromaani. Just sel põhjusel, et see on selline naiivne, nagu noored inimesed ikka vahel olema kipuvad. Vanemana juurde lisatud kommentaarid võivad küll kaalukust juurde anda ja aidata taustaks olevat ajastut paremini mõista, kuid mõjuvad kohati ebaloomulikuna ja tekitavad kahtluse, kas sellises vanuses inimene selliseid asju ütleks või teeks.
Unt on jätkuvalt mu enda lemmikkirjanikke ja kes tahab lisaks "Sügisballile" tema loominguga tutvuda, siis see romaanikomplekt täitsa sobib.
Oma esikromaani on Unt ise nimetanud "naiivseks romaaniks" ja juba vanas eas kirjutas ta sellest uue versiooni, mis sai pealkirjaks "Tere, kollane kass". Põhisüžeelt on teos sama, kuigi nii mõnedki olulise detailid on muutunud: Aarne isa on elus, armastus kahe erineva tüdruku vastu tärkab vastupidises järjekorras, sõbradki on mingil hetkel kohti vahetanud. Nimitegelane kollane kass vilksatas esikromaanis vaid aeg-ajalt, kuid ümberkirjutatud romaanis kohtab teda rohkem kuni puändini. Tegelaste suhu on pandud rohkelt poliitilisi ja ühiskondlikke kommentaare.
Väga huvitav oli neid kahte teost järjest lugeda. Esikromaani lugesin ise ka keskkooliõpilasena ja tol hetkel oli ülilihtne end peategelase Aarnega samastada. Nüüdki ütlen, et eneseotsingutel oleva noore intelligendi mõtteid ja meeleolusid on küllaltki hästi edasi antud. Kui peaksin valima, kumb teos on parem, siis valiksingi ikka esikromaani. Just sel põhjusel, et see on selline naiivne, nagu noored inimesed ikka vahel olema kipuvad. Vanemana juurde lisatud kommentaarid võivad küll kaalukust juurde anda ja aidata taustaks olevat ajastut paremini mõista, kuid mõjuvad kohati ebaloomulikuna ja tekitavad kahtluse, kas sellises vanuses inimene selliseid asju ütleks või teeks.
Unt on jätkuvalt mu enda lemmikkirjanikke ja kes tahab lisaks "Sügisballile" tema loominguga tutvuda, siis see romaanikomplekt täitsa sobib.
February 17, 2020
"Hüvasti..." on lihtsalt kirja pandud teismelise poisi lugu 60ndate Tartus. Poiss on tädi juures kostil ja õpib gümnaasiumis. Tolleaegset olustikku annab raamat kenasti edasi. Kahjuks on tegelased kirjeldatud nii pealiskaudselt, et huvi kellegi vastu ei teki. Peategelase enda huvid ja mõtted jäävad ka peitu. Mitte kuskilt otsast ei paista, et ta ise viitsiks millegi nimel pingutada. Tulemus on suhteliselt depressiivne.
"Tere..." on seesama lugu hiljem ümber kirjutatud. Muuhulgas on osades situatsioonides tegelased välja vahetatud. Mitmes kohas tekkis: "Oot-oot, see polnud ju nii" ja vajadus eestpoolt järele kontrollida, kas on endal valesti meeles või ongi teisiti. Tekib omapärane mälu nihestumine. Veider kogemus.
"Tere..." on seesama lugu hiljem ümber kirjutatud. Muuhulgas on osades situatsioonides tegelased välja vahetatud. Mitmes kohas tekkis: "Oot-oot, see polnud ju nii" ja vajadus eestpoolt järele kontrollida, kas on endal valesti meeles või ongi teisiti. Tekib omapärane mälu nihestumine. Veider kogemus.
January 29, 2025
Oh aeg küll! Esimest korda lugesin olles ise väga noor ja naiivne. Ei mäleta, et mulle tollal üldse need nn noortejutud meeldinuks, kirjanduse süvaõppega klassis sai hoopis sügavamate teostega tegeletud, luule üle vaieldud. Noortekaid oli vähe ka, nii lugesin need muidugi läbi. Küüniline Aarne jäi kaugeks ja „Võlas” elasin kaasa Reesile ja Mallele, Lauri mõttemaailm jäi kaugeks.
Nüüd lugedes oli kummaliselt huvitav ja eelkõige imetlesin Undi varast kirjanikuandi.
Nüüd lugedes oli kummaliselt huvitav ja eelkõige imetlesin Undi varast kirjanikuandi.
April 23, 2024
Lugemise isu tuli pärast raamatu "Liblikas, kes lendas liiga lähedale" lugemist. Mati Unt - huvitav isiksus. Võtsin kohe kogutud teoste osa, kus sees ka "Tere, kollane kass". Esimene, ehk siis teretuse raamat läks ladusalt. Eks veidi vanamoodne oli, aga tulebki mõelda ajale, mil see kirjutatud. Igatahes teise, ümbertöödeldud trükini ma ei jõudnud...
This entire review has been hidden because of spoilers.
January 17, 2026
Was everything this depressing back then?
February 15, 2015
Väga mõnus lugemine, mis ei jäta kujutlust külmaks ega valmista igavust. Nii Undi dialoogi kui kirjeldava osa stilistikas võiks paralleele tõmmata Kivirähkiga - lühike, lööv ja absurdne. Hämmastav kuivõrd õigel ajal teose endale lugemiseks võtsin - romaani sündmused, tundmused ja mõtted oleks justkui minu tänasest ja eilsest elust maha viksitud, hirmuäratavalt palju äratundmist. Kui Unt 1992. aastal "Kollase kassi" uue ümbertöötluse tegi, tõi ta põhjenduseks, et 60ndate naiivsed valed vajavad ümberasendamist uute ja parematega. Hiljem tunnistas ta, et ega ka uusversioon paremini välja tulnud, vale jäi ikka valeks. Nüüd mitukümmend aastat hiljem mõlemat "Kassi" lugenuna, võin öelda, et neis on hulganisti õigeid ja igavikulisi mõtteid, tundeid(loodan, et ma seejuures lihtsalt naiivse lugejana ei mõju).
Displaying 1 - 9 of 9 reviews