Mul on selle raamatu asjus üsna vastakad tunded. Mulle meeldisid kummitatud mõis ning need kahtlased sündmused, mis mõisa ümber aset leidsid. Loomade ohverdamise näol oli tegemist mõnusalt võigaste seikadega. Samas aga tundsin, et autor pööras liialt tähelepanu tegelastevaheliste romantiliste suhete arendamisele ning ignoreeris võimalusi kummituslugu kõhedamaks teha. Näiteks tooksin selle, et kui Silver ja Stiina oma luupainajaid näevad, siis lugejale kirjeldatakse neist ainult mõnda ning neidki napisõnaliselt. Ometi ärkavad kaksikud (eriti Stiina) paanikas keset ööd üles, olles ise külma higiga kaetud ning surmani hirmunud. Tahaks ka nagu teada detailsemalt, mis neis unenägudes siis juhtus.
Silveri ja Raheli esimesest silmapilgust sügavalt armumine pani silmi pööritama ning sellele keskenduti liiga palju. Ei jaksa 40lk lugeda, kuidas Silver ikka nii tahaks Rahelit ja kuidas ta tunneb, et Rahel on tema eluarmastus. Rahel oli samas aga jällegi stereotüüpiline "nõid" – mustad juuksed, kannab enamjaolt musta jne. Tundsin, et kuigi ta heitis Stiinale tema käitumist ette, siis ise ta oli samuti rõhutatult napisõnaline ja ülbe hoiakuga situatsioonides, kus võib-olla see väga vajalik ei olnud. Jõudes nüüd Stiinani... Mul viskasid tõsiselt kopa ette tema eelarvamused Raheli asjus. Alguses oli see normaalne ja mitte liialdatud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tahtsin ma teda raputada ja tema peale karjuda. Rahel üritab sind aidata ja ainus mida sa teed, on tema friigiks sõimamine. No ausalt. Ka tegelased tõid seda paar korda välja, kuid Stiina käitus edasi nagu jonnihoos olev laps.
Stiina ja Silveri perekond oli ka naljakas.. Jah, tundus, et vanemad lähevad lahku ja see mõjus kõigile raskelt. Eks see oli ka mugav viis ema ja isa mõlemad pildilt välja saada, et noored saaksid koolist poppi panna ja kõige muuga tegeleda. Väikevend Rasmus oli aga üsna mõttetu tegelane ning kaksikute suhted temaga ka imelikud. Mis mind huvitas, oli Raheli ja Kristoferi perelugu. See näitas väga hästi, mida eelarvamused ja inimeste hirm teha võivad. Kristoferi oleks võinud aga palju rohkem loos kasutada.
Peab tunnistama, et see pole esimene kord kui mind Reinause raamatus huvitab minevikuliin rohkem, kuid miskipärast on autor sellega tsipa kitsi. Kui ehitad üles tagaloo mõisadest ja nõidustest ja kummitustest, siis võiks natuke rohkem ka kirjeldada mis juhtus. Igatahes polnud raamat kindlasti halb, kuid mul olid veidi teised ootused.