What do you think?
Rate this book
Esimene aasta
2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…
286 pages, Paperback
First published January 1, 2011
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 22 of 22 reviews
March 24, 2020
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2020/0...
Sel kuul läheb mul ikka eesti autorite raamatute lugemine tunduvalt paremini kui eelmisel. Ema tungival soovitusel võtsin käsile Mari Järve debüütromaani "Esimene aasta". Pidavat olema ideaalne praeguses eriolukorras lugemiseks ja kinnitan, on tõesti!
2013-2014, Eesti. Bioterroristid lasevad Indias liikvele uue ebola viiruse, mis nakkab kergesti, levib õhu kaudu ning on väga surmav. Ei möödu sugugi kaua, kui see Eestisse jõuab. Valitsus tegutseb kärmelt, juba esimese juhtumi ajal pannakse kõik linnad ette hoiatamata karantiini - kes on sees, jääb sisse ja kes on väljas, enam linna ei pääse. On neid, kel õnnestus varem maale põgeneda või teetõketest mööda hiilida, aga ka neid, kes koju lähedaste juurde ei pääse. Saatus toob kümme täiesti erinevat inimest Põlvamaale, kus nad leiavad pelgupaiga kahes kõrvuti asuvad talus - Mustallikal ja Metsavahimajas. Ootamatult kokku sattunud kamp peab kohanema üksteisega ja olukorraga, leidma viise, kuidas täiendada nappi toidutagavara ning kaitsta end rüüstajate eest.
Pika peiteajaga ja väga nakkav viirus, kehtestatud eriolukord - kõlab tuttavalt? Aastal 2011, kui raamat ilmus, toimus kõik see ainult autori peas. Ei olnud siis toimunud suurt ebolapuhangut Aafrikas ja ülemaailme pandeemia oli teema ulmeraamatutes. Teos pakkuski erilist elamust, sest nii palju oli, mida kõrvutada ja võrrelda. Raamatu valitsus oli igatahes väga kiire reageerija, et kohe esimese juhtumi peale linnapiirid kinni pani. Massipaanikaks ja vetsupaberi-toidu varumiseks ei antud aegagi.
"Esimene aasta" on hästi sisutihe, tegevust on rohkem kui mõtteid. Peaaegu 300 lehekülge möödusid väga kiirelt, sisustades vaid ühe õhtu. Raamatus on hästi lühikesed peatükid, kus vahelduvad tegelased, aeg ja asukoht. Viimased kaks on alati välja toodud, lausa minutite täpsusega. Paar üksikut korda pidin üle vaatama, kus ja millal see eelmine peatükk toimus, aga üldiselt jooksis lugu loogiliselt. Erinevate tegelaste abil kujutati kriisiolukorda eri vaatenurkadest. Kuna neid oli palju, siis detailsemalt ühegi mõtteid-tundeid ei avatud ning ei tekkinud seda samastumise momenti. See ei olnud tegelikult halb, sest see on selline raamat, mis paneb hästi palju mõtlema: "Kuidas mina selles olukorras käituksin?" Kuhu põgeneksin? Kus oleks parim šans viirus üle elada? Millised minu oskused toetaksid ellujäämist? Millest ma kõige rohkem puudust tunneksin? Selles mõttes oled ise ka natuke nagu raamatu tegelane.
Selline viirus tekitab muidugi palju probleeme, millest kirjanik on otsustanud keskenduda linnainimeste elule maal - kuidas sujub võhivõõraste koostöö, kuidas õpitakse maatöid ja kogutakse toiduvaru. Ehteestlaslikult hoitakse tundeid vaos ning mingit mehhiko suhtedraamat küll siit ei saa, aga mõni konflikt on tegelaste vahel ikka. Imestasin ainult, kui kiirelt lepiti olukorraga ning sellega, et kõik sugulased-sõbrad-tuttavad, kes nendega ei ole, on hukule määratud. Puuduvad pisarad. Teose kohta, kus 90% rahvastikust sureb ning ellujäänuid ähvardavad rüüstajad, oli jubedust väga vähe. Hirmu ja pinget tundsin siiski, aga need tulenesid paraleelidest hetkeolukorraga. Muidugi on surm raamatu teema, aga enamasti vilksatab see kuskil tagaplaanil.
Raamatu viimane kolmandik mulle väga ei meeldinud. Selgub, mis on saanud ülejäänud Eestist ning on väga palju igavat infojagamist, tegevust on vähem ning ajalised hüpped suuremad. Palju pingelisem oli lugeda teose keskosa, kus tegelased oma maakolkas nagu mulli sees infosulus istusid. Mulle oleks hästi sobinud, kui mujal toimuvast oleks vaid mõne üksiku katkendina teada antud. Igaljuhul jäi lõppmulje raamatust terviklik ning järje jaoks pole vajadust. Ka ei usu ma, et seda kunagi uuesti loen, sest esimese korraga ütles teos kõik ära. Lugemiselamus oli igatahes korralik!
"Esimene aasta" on meeldejääv raamat, mis kulgeb tempokalt ja paneb palju kaasa mõtlema. Praeguses eriolukorras tekitas see mul küll judinaid hoolimata sellest, et seal tegelikult eriti jõhkraid või veriseid stseene ei esinenud, vaid kirjeldati linnainimeste kolimist maale. Tahaksin selle teose kõigile kätte suruda, kes hetkel kodus püsida ei mõista. Teistele soovitan ka. Lugege ja olge õnnelikud, et koroona nii surmav ei ole kui ebola!
Sel kuul läheb mul ikka eesti autorite raamatute lugemine tunduvalt paremini kui eelmisel. Ema tungival soovitusel võtsin käsile Mari Järve debüütromaani "Esimene aasta". Pidavat olema ideaalne praeguses eriolukorras lugemiseks ja kinnitan, on tõesti!
2013-2014, Eesti. Bioterroristid lasevad Indias liikvele uue ebola viiruse, mis nakkab kergesti, levib õhu kaudu ning on väga surmav. Ei möödu sugugi kaua, kui see Eestisse jõuab. Valitsus tegutseb kärmelt, juba esimese juhtumi ajal pannakse kõik linnad ette hoiatamata karantiini - kes on sees, jääb sisse ja kes on väljas, enam linna ei pääse. On neid, kel õnnestus varem maale põgeneda või teetõketest mööda hiilida, aga ka neid, kes koju lähedaste juurde ei pääse. Saatus toob kümme täiesti erinevat inimest Põlvamaale, kus nad leiavad pelgupaiga kahes kõrvuti asuvad talus - Mustallikal ja Metsavahimajas. Ootamatult kokku sattunud kamp peab kohanema üksteisega ja olukorraga, leidma viise, kuidas täiendada nappi toidutagavara ning kaitsta end rüüstajate eest.
Pika peiteajaga ja väga nakkav viirus, kehtestatud eriolukord - kõlab tuttavalt? Aastal 2011, kui raamat ilmus, toimus kõik see ainult autori peas. Ei olnud siis toimunud suurt ebolapuhangut Aafrikas ja ülemaailme pandeemia oli teema ulmeraamatutes. Teos pakkuski erilist elamust, sest nii palju oli, mida kõrvutada ja võrrelda. Raamatu valitsus oli igatahes väga kiire reageerija, et kohe esimese juhtumi peale linnapiirid kinni pani. Massipaanikaks ja vetsupaberi-toidu varumiseks ei antud aegagi.
"Esimene aasta" on hästi sisutihe, tegevust on rohkem kui mõtteid. Peaaegu 300 lehekülge möödusid väga kiirelt, sisustades vaid ühe õhtu. Raamatus on hästi lühikesed peatükid, kus vahelduvad tegelased, aeg ja asukoht. Viimased kaks on alati välja toodud, lausa minutite täpsusega. Paar üksikut korda pidin üle vaatama, kus ja millal see eelmine peatükk toimus, aga üldiselt jooksis lugu loogiliselt. Erinevate tegelaste abil kujutati kriisiolukorda eri vaatenurkadest. Kuna neid oli palju, siis detailsemalt ühegi mõtteid-tundeid ei avatud ning ei tekkinud seda samastumise momenti. See ei olnud tegelikult halb, sest see on selline raamat, mis paneb hästi palju mõtlema: "Kuidas mina selles olukorras käituksin?" Kuhu põgeneksin? Kus oleks parim šans viirus üle elada? Millised minu oskused toetaksid ellujäämist? Millest ma kõige rohkem puudust tunneksin? Selles mõttes oled ise ka natuke nagu raamatu tegelane.
Selline viirus tekitab muidugi palju probleeme, millest kirjanik on otsustanud keskenduda linnainimeste elule maal - kuidas sujub võhivõõraste koostöö, kuidas õpitakse maatöid ja kogutakse toiduvaru. Ehteestlaslikult hoitakse tundeid vaos ning mingit mehhiko suhtedraamat küll siit ei saa, aga mõni konflikt on tegelaste vahel ikka. Imestasin ainult, kui kiirelt lepiti olukorraga ning sellega, et kõik sugulased-sõbrad-tuttavad, kes nendega ei ole, on hukule määratud. Puuduvad pisarad. Teose kohta, kus 90% rahvastikust sureb ning ellujäänuid ähvardavad rüüstajad, oli jubedust väga vähe. Hirmu ja pinget tundsin siiski, aga need tulenesid paraleelidest hetkeolukorraga. Muidugi on surm raamatu teema, aga enamasti vilksatab see kuskil tagaplaanil.
Raamatu viimane kolmandik mulle väga ei meeldinud. Selgub, mis on saanud ülejäänud Eestist ning on väga palju igavat infojagamist, tegevust on vähem ning ajalised hüpped suuremad. Palju pingelisem oli lugeda teose keskosa, kus tegelased oma maakolkas nagu mulli sees infosulus istusid. Mulle oleks hästi sobinud, kui mujal toimuvast oleks vaid mõne üksiku katkendina teada antud. Igaljuhul jäi lõppmulje raamatust terviklik ning järje jaoks pole vajadust. Ka ei usu ma, et seda kunagi uuesti loen, sest esimese korraga ütles teos kõik ära. Lugemiselamus oli igatahes korralik!
"Esimene aasta" on meeldejääv raamat, mis kulgeb tempokalt ja paneb palju kaasa mõtlema. Praeguses eriolukorras tekitas see mul küll judinaid hoolimata sellest, et seal tegelikult eriti jõhkraid või veriseid stseene ei esinenud, vaid kirjeldati linnainimeste kolimist maale. Tahaksin selle teose kõigile kätte suruda, kes hetkel kodus püsida ei mõista. Teistele soovitan ka. Lugege ja olge õnnelikud, et koroona nii surmav ei ole kui ebola!
April 14, 2018
Milline tore üllatus ja lugemiselamus. Nägin seda juhuslikult ühel lugemisväljakutse lehel ning see jäi kohe silma, sest sellised viirusepideemiate raamatud mulle meeldivad. Eriti veel eesti kirjanikult, kes on hariduselt geenitehnoloog. Võtsin kohe kätte ja lugesin igal vabal hetkel. Raamat mõjus veel hirmsamana kui sarnased välisautorite romaanid, sest pani tõesti mõtlema, mis sellise epideemia korral Eestis juhtuks. Asjade kulg oli (ilmselt, aga kahjuks) väga reaalne - suuremad linnad karantiini, rüüstajad jne.
Alguses meenutas romaan Emily St John Mandeli Station Elevenit (Jaam Üksteist), aga suutis sellest piisavalt erineda. "Esimene aasta" ilmus enne, muideks. Aga jah, tõeliselt ootamatu pärl. Soovitan soojalt. Mõni tegelane oli kergelt puine ja ma ei saanud nende tegutsemisloogikast alati aru (mitte iseloomu mõttes, aga tundus, et midagi jäi arusaamatuks - kas toimetati teistsuguseks vms).
Profinipp: ärge ühistranspordis lugege, kus kõik ümberringi köhivad. Tekib kohe tahtmine poodi konserve varuma minna.
Alguses meenutas romaan Emily St John Mandeli Station Elevenit (Jaam Üksteist), aga suutis sellest piisavalt erineda. "Esimene aasta" ilmus enne, muideks. Aga jah, tõeliselt ootamatu pärl. Soovitan soojalt. Mõni tegelane oli kergelt puine ja ma ei saanud nende tegutsemisloogikast alati aru (mitte iseloomu mõttes, aga tundus, et midagi jäi arusaamatuks - kas toimetati teistsuguseks vms).
Profinipp: ärge ühistranspordis lugege, kus kõik ümberringi köhivad. Tekib kohe tahtmine poodi konserve varuma minna.
March 28, 2023
Seda raamatut olen mõelnud juba ammu lugeda. Sisuliselt on tegemist maailmalõpu stsenaariumi ja ellujäämise sümbioosiga, mis nägi ilmavalgust 2014. aastal, nii et paari aasta tagustele sündmustele mõeldes võib kohati tunduda prohvetlikult kõhedana. Maailma laastava surmava viiruse eest koguneb Põlvamaa metsataludesse punt ellujääjaid, kes peavad hakkama saama nii ümbritseva keskkonna kui ka enda sisemiste deemonitega. Stsenaarium, mis lõpuks lahti rullub, pole sugugi kadestusväärt. Iseenesest mulle meeldis, ikkagi kodumaine apokalüpsis.
June 14, 2019
Kunagi meeldis see mulle väga, ikkagi omamaine post-apo. Nüüd, ligi kümme aastat hiljem uuesti üle lugedes on ikka selge, et raamatus on sisutoimetus täiesti puudu jäänud ja palju on sellist materjali, mis poleks tohtinud mustandist kaugemale jõuda. Aga siiski - tubli sooritus ju ikkagi.
March 18, 2016
Ebola viirushaiguse puhang, mis tapab kümnest patsiendist üheksa, jätab maha miljonid surnukehad ning muudab täielikult senist maailmakorda. Kas see on ainult ulmekirjanduse pärusmaa? 2014. aastal Indoneesiasse lennates oli Lääne-Aafrika uus epideemiapuhang haripunktis ning esimesed üksikjuhtumid olid tuvastatud ka Euroopas. Lennujaam oli täis tuubitud hoiatavaid plakateid ning ma pole kunagi varem näinud nõnda palju näomaskidega reisijaid. Igas köhijas nähti viirusekandjat ja temast tõmbuti instinktiivselt eemale. Haiguse epitsenter võis olla küll teisel kontinendil, kuid nakatumisoht tundus vägagi reaalne.
Mari Järve mängib oma debüütromaanis läbi kõige mustema stsenaariumi, millest valitsused ja tervishoiuorganisatsioonid ainult sosinal räägivad. Terroristid päästavad mitmes piirkonnas lahti uue õhu kaudu leviva viirustüve, mille levikut ei suudeta pidurdada. Põgenikevood, karantiinitsoonid, militariseeritud kontrollpunktid ja üleüldine paanika. Mõne päevaga on turvaline maailm kokku varisenud.
Viiruse Eestisse levides püüavad paljud lahkuda linnadest, et leida viimne pelgupaik vähegi eraldatud maapiirkondades. Juhuste pikk jada viib romaani kümme "peategelast" kokku Vastse-Kuuste lähedal asuvasse külla. Tegelaste galerii on lai ning võrdõigusvolinikule kindlasti meelepärane. Koheselt saabub mõistmine, et kriisi pikkus on prognoosimatu ning koos asutakse tegema ettevalmistusi saabuvaks talveks (küttepuude varumine, kartulipanek). Maatöö paistabki olevat ainus tegevus, mis hoiab romaani tegelasi mõistuse juures ja annab nende olemasolule ses hullumeelses maailmas veel mingigi mõtte.
Aja möödudes hakkavad piirkonda aina enam terroriseerima rüüstajad. Peale paari klišeelikku episoodi otsustab seltskond siirduda Hiiumaale, mis on ainus nakkusvaba maakond ja kus paiknevad Eesti Vabariigi riismed. Hiiumaale jõudes selgub, et ellujääjaid on natuke üle 40 000 ning ka sealset populatsiooni ähvardab nälg. Kuid eestlased on visa hingega ning vajadusel on nad valmis ka muru ja kartulikoori närima.
Mari Järve debüütromaani tugevaks küljeks on kammerlikkus, mis lubab meil näha globaalset katastroofi ainult väikese seltskonna silme läbi. Lugeja on tegelastega täpselt sarnases infosulus ning teadmatus on üks hirmu enam kasvatavaid faktoreid. Olukord Rootsis või Indias ei lähe kokkuvõttes ju kellelegi korda, sest naaberküla uudised omavad igapäevaselt palju suuremat kaalu. Nende jaoks on ühe lähedase surm ikka veel katastroof ning globaalne mastaap hoomamatu.
Romaani peamiseks nõrkuseks on liiga suur tegelaskond, kellest igaüks püüab kandideerida peategelase tiitlile. Kümne liikmelise seltskonna valitsemine on kirjanikule ilmselgelt liiga koormav ettevõtmine ning osad tegelaskujud jäävad lihtsalt statistideks. Kokkuvõttes on siiski tegemist vägagi korraliku debüüdiga, mis tuletab meelde, et suvilasse peaks kohe kindlasti hulgi tikke ja küünlaid varuma.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Mari Järve mängib oma debüütromaanis läbi kõige mustema stsenaariumi, millest valitsused ja tervishoiuorganisatsioonid ainult sosinal räägivad. Terroristid päästavad mitmes piirkonnas lahti uue õhu kaudu leviva viirustüve, mille levikut ei suudeta pidurdada. Põgenikevood, karantiinitsoonid, militariseeritud kontrollpunktid ja üleüldine paanika. Mõne päevaga on turvaline maailm kokku varisenud.
Viiruse Eestisse levides püüavad paljud lahkuda linnadest, et leida viimne pelgupaik vähegi eraldatud maapiirkondades. Juhuste pikk jada viib romaani kümme "peategelast" kokku Vastse-Kuuste lähedal asuvasse külla. Tegelaste galerii on lai ning võrdõigusvolinikule kindlasti meelepärane. Koheselt saabub mõistmine, et kriisi pikkus on prognoosimatu ning koos asutakse tegema ettevalmistusi saabuvaks talveks (küttepuude varumine, kartulipanek). Maatöö paistabki olevat ainus tegevus, mis hoiab romaani tegelasi mõistuse juures ja annab nende olemasolule ses hullumeelses maailmas veel mingigi mõtte.
Aja möödudes hakkavad piirkonda aina enam terroriseerima rüüstajad. Peale paari klišeelikku episoodi otsustab seltskond siirduda Hiiumaale, mis on ainus nakkusvaba maakond ja kus paiknevad Eesti Vabariigi riismed. Hiiumaale jõudes selgub, et ellujääjaid on natuke üle 40 000 ning ka sealset populatsiooni ähvardab nälg. Kuid eestlased on visa hingega ning vajadusel on nad valmis ka muru ja kartulikoori närima.
Mari Järve debüütromaani tugevaks küljeks on kammerlikkus, mis lubab meil näha globaalset katastroofi ainult väikese seltskonna silme läbi. Lugeja on tegelastega täpselt sarnases infosulus ning teadmatus on üks hirmu enam kasvatavaid faktoreid. Olukord Rootsis või Indias ei lähe kokkuvõttes ju kellelegi korda, sest naaberküla uudised omavad igapäevaselt palju suuremat kaalu. Nende jaoks on ühe lähedase surm ikka veel katastroof ning globaalne mastaap hoomamatu.
Romaani peamiseks nõrkuseks on liiga suur tegelaskond, kellest igaüks püüab kandideerida peategelase tiitlile. Kümne liikmelise seltskonna valitsemine on kirjanikule ilmselgelt liiga koormav ettevõtmine ning osad tegelaskujud jäävad lihtsalt statistideks. Kokkuvõttes on siiski tegemist vägagi korraliku debüüdiga, mis tuletab meelde, et suvilasse peaks kohe kindlasti hulgi tikke ja küünlaid varuma.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
June 4, 2017
Mõnusalt põnev, tempokas, hästi ladusalt kirja pandud. Korra sain tunda nutuklimpi kurgus. Lühidalt siis see raamat haaras mind endasse kohe. Päris ühe korraga läbi ei lugenud, aga raske oli raamatut käest panna.
April 10, 2021
Kirjutatud aastat 2012, ammu enne koroonat.
See oli haarav raamat. Plaanisin lugeda mõnikümmend lehekülge enne magamaminekut ja tegelikult lugesin kõik läbi ühe hooga. Kusjuures actioniga ei olnud üle pakutud, suur osa tragöödiast oli lihtsalt aimamisi, kõrvallausete-vihjete abil edasi antud. Selle raamatu võlu oli just see, et tegevus mõjus väga realistlikult. Eesti maanteed, kohad, olustik, lihtsalt meie tänasele igapäevaelule on liidetud üks surmav ülemaailmne viirus: pika peiteajaga, õhu kaudu leviv surmav viirus, kui selline päriselt olemas oleks, siis oleks väääga pahasti.
Mäletan, et nägin pärast lugemist mitu ööd unes selle raamatu tegevustikku. Mida me siis tegelikult teeks, kui saabub uudis, et selline viirus on lahti? Meie pere ilmselt hüppaks autosse ja liiguks kiirelt, linnadest oma marsruudil hoidudes, oma Setumaa talusse, kuigi meil pole seal ju mingeid toiduvarusid, aga seal oleks kõige olulisem - isolatsioon ja maalapp, teoreetiline võimalus oma naturaalmajandusega hakkama saada. "Esimene aasta" oli ses suhtes väga kainestav lugu, et näitas veel kord kätte, kui õrnuke on tsivilisatsioon. Raamatus on üks tegelane, mutike, kes elab kõrvalises maakohas oma lehma ja maalapiga, meist jääb ta sinna ka edasi elama. Tema kõrval on tuhandeid (miljoneid) laipu, kõik suurlinnad planeedil jäävad inimestest tühjaks. Mulle läks eriti hinge üks pisike kõrvalliin, umbes 8aastasest poisist, kes jäi üksi korterisse Viljandis koos väikese õega, ema oli juba haigestunud ja ära haiglasse läinud, lapsed olid veel elus ja justkui terved. See poiss rääkis veel telefonitsi oma õpetajaga, ta oli järsku väikeseks vanainimeseks muutunud. Mis nõu see õpetajagi talle anda sai. Elekter oli alles (esialgu), telefoniside alles, aga söök korteris otsas. Kas soovitada poisil tänavale minna?
Minu meelest on raamatus väga hästi ja realistlik-küüniliselt kirjeldatud üldisi protsesse. Pärast seda, kui toit otsas ja maakohtadesse oleks elusalt alles jäänud vaid need, kes oskasid isolatsiooni otsida, tekiksid vargabanded, kes üksikud säilinud talunikudnende toidunatukesest tühjaks tõstaks, kasvõi tapmise hinnaga, sest elul poleks enam nagunii sellist väärtust kui praegu. Inimene oleks inimesele hunt, aga hundid koguneks karjadesse. Jah, nii see ilmselt läheks... Huvitav küsimus oli ka arstieetika kohta. Kas arstil on õigus jalga lasta ja oma nahk päästa, sest siis saaks ta hiljem aidata neid, kel ka nutti jätkus jalga lasta?
Aga pean tunnistama, et raamatu intiimsuhteliinid olid kohati sellised... mittehaaravad. Raske on mõõta, miks mõnel autoril hakkavad armastuslood elama, nii et hingad neile täiesti kriitikavabalt kaasa, ja mõne puhul loed neid pigem tasandilt "ahah, ta on otsustanud need kaks kokku liita ja praegu tegutseb selles suunas, annab vihjeid". Nn Noa laevaks Eestis saab Hiiumaa, sinna saab vaid läbi karantiiniväravate ja sinna siis koguneb esimese aasta lõpuks see käputäis, kes alles on jäänud (näiteks on seal kiirkorras sinna pagenud Riigikogu :)). Ja raamat lõppeb teadmisega, et edasi tuleb saata dessant maismaale laipu uurima - kas on juba viirus oma töö lõpetanud, kas saame hakata maad uuesti üles ehitama.
Ma ei arva, et "Esimene aasta" oleks hea pealkiri. Mind hakkas selle raamatu süžee kohe huvitama, kui sellest kuulsin, aga mäletan, et esimesel kahel korral, kui raamatupoodi sattusin, ei suutnud ma seda pealkirja ega debüütautorit lihtsalt meelde tuletada. See pealkirjamaailm on üks keeruline maailm... Raamatu lõpulausetega sai muidugi hästi pihta, miks autor sellise pealkirja pannud oli. Aga mul on nüüd küsimus, Mari Järve, kas sa kirjutad uut raamatut, "Teine aasta"? Mina loeksin küll ahne huviga. Autor on ise molekulaarbioloog ja samas ka talupidaja, nii et ta teadis, millest kirjutab.
See oli haarav raamat. Plaanisin lugeda mõnikümmend lehekülge enne magamaminekut ja tegelikult lugesin kõik läbi ühe hooga. Kusjuures actioniga ei olnud üle pakutud, suur osa tragöödiast oli lihtsalt aimamisi, kõrvallausete-vihjete abil edasi antud. Selle raamatu võlu oli just see, et tegevus mõjus väga realistlikult. Eesti maanteed, kohad, olustik, lihtsalt meie tänasele igapäevaelule on liidetud üks surmav ülemaailmne viirus: pika peiteajaga, õhu kaudu leviv surmav viirus, kui selline päriselt olemas oleks, siis oleks väääga pahasti.
Mäletan, et nägin pärast lugemist mitu ööd unes selle raamatu tegevustikku. Mida me siis tegelikult teeks, kui saabub uudis, et selline viirus on lahti? Meie pere ilmselt hüppaks autosse ja liiguks kiirelt, linnadest oma marsruudil hoidudes, oma Setumaa talusse, kuigi meil pole seal ju mingeid toiduvarusid, aga seal oleks kõige olulisem - isolatsioon ja maalapp, teoreetiline võimalus oma naturaalmajandusega hakkama saada. "Esimene aasta" oli ses suhtes väga kainestav lugu, et näitas veel kord kätte, kui õrnuke on tsivilisatsioon. Raamatus on üks tegelane, mutike, kes elab kõrvalises maakohas oma lehma ja maalapiga, meist jääb ta sinna ka edasi elama. Tema kõrval on tuhandeid (miljoneid) laipu, kõik suurlinnad planeedil jäävad inimestest tühjaks. Mulle läks eriti hinge üks pisike kõrvalliin, umbes 8aastasest poisist, kes jäi üksi korterisse Viljandis koos väikese õega, ema oli juba haigestunud ja ära haiglasse läinud, lapsed olid veel elus ja justkui terved. See poiss rääkis veel telefonitsi oma õpetajaga, ta oli järsku väikeseks vanainimeseks muutunud. Mis nõu see õpetajagi talle anda sai. Elekter oli alles (esialgu), telefoniside alles, aga söök korteris otsas. Kas soovitada poisil tänavale minna?
Minu meelest on raamatus väga hästi ja realistlik-küüniliselt kirjeldatud üldisi protsesse. Pärast seda, kui toit otsas ja maakohtadesse oleks elusalt alles jäänud vaid need, kes oskasid isolatsiooni otsida, tekiksid vargabanded, kes üksikud säilinud talunikudnende toidunatukesest tühjaks tõstaks, kasvõi tapmise hinnaga, sest elul poleks enam nagunii sellist väärtust kui praegu. Inimene oleks inimesele hunt, aga hundid koguneks karjadesse. Jah, nii see ilmselt läheks... Huvitav küsimus oli ka arstieetika kohta. Kas arstil on õigus jalga lasta ja oma nahk päästa, sest siis saaks ta hiljem aidata neid, kel ka nutti jätkus jalga lasta?
Aga pean tunnistama, et raamatu intiimsuhteliinid olid kohati sellised... mittehaaravad. Raske on mõõta, miks mõnel autoril hakkavad armastuslood elama, nii et hingad neile täiesti kriitikavabalt kaasa, ja mõne puhul loed neid pigem tasandilt "ahah, ta on otsustanud need kaks kokku liita ja praegu tegutseb selles suunas, annab vihjeid". Nn Noa laevaks Eestis saab Hiiumaa, sinna saab vaid läbi karantiiniväravate ja sinna siis koguneb esimese aasta lõpuks see käputäis, kes alles on jäänud (näiteks on seal kiirkorras sinna pagenud Riigikogu :)). Ja raamat lõppeb teadmisega, et edasi tuleb saata dessant maismaale laipu uurima - kas on juba viirus oma töö lõpetanud, kas saame hakata maad uuesti üles ehitama.
Ma ei arva, et "Esimene aasta" oleks hea pealkiri. Mind hakkas selle raamatu süžee kohe huvitama, kui sellest kuulsin, aga mäletan, et esimesel kahel korral, kui raamatupoodi sattusin, ei suutnud ma seda pealkirja ega debüütautorit lihtsalt meelde tuletada. See pealkirjamaailm on üks keeruline maailm... Raamatu lõpulausetega sai muidugi hästi pihta, miks autor sellise pealkirja pannud oli. Aga mul on nüüd küsimus, Mari Järve, kas sa kirjutad uut raamatut, "Teine aasta"? Mina loeksin küll ahne huviga. Autor on ise molekulaarbioloog ja samas ka talupidaja, nii et ta teadis, millest kirjutab.
April 5, 2022
Huvitav lugemine praeguses Covid-19 maailmas. Õhukaudu leviv ebola viirus, mis on surmav ja ekstreemselt nakkav hävitab pea 97% eesti ravastikust. Linnad lähevad karantiini ja liikumine on riigisiseselt oluliselt raskendatud kuna vaid mõne hetkega tekivad tarneraskused ning kütuse puudujääk. Olemuselt huvitav lugemine, kuidas 10 juhuslikult kokku saanud erineva iseloomuga inimest hakkavad kriisiolukorras kokku hoidma. Tõeline ekstreemne näide kuidas ka selline väike riik nagu Eesti võib kokku kukkuda tõelise viiruse esile kerkimisel. Inimesed kaotavad üsna kiirelt pea kui ei ole enam võimalik kergusega minna poodi ja muretseda tarbekaupa ning süüa.
Huvitav vaatepunkt väljamõeldud olukorrale, kuigi kohati konarlik lugemine ning väga suured ajahüpped.
Huvitav vaatepunkt väljamõeldud olukorrale, kuigi kohati konarlik lugemine ning väga suured ajahüpped.
January 14, 2021
Päris hästi kirjutatud, minule meeldis. Samas iga ulmehuviline seda ilmselt ei peaks väga heaks, kuna raamat keskendus palju inimeste omavahelistele suhtlemisele, inimeste sisemõtisklustele jne. Minule meenusid seda raamatut lugedes S.Luitsalu "Ka naabrid nutavad" ja M. Tihhonovi "Maailmalõpupäevik", tundus justkui omamoodi segu nendest kahest raamatust, kuigi M. Järve raamat on kirjutatud aastaid varem.
August 3, 2026
Minu jaoks täiesti uskumatu leid! Autori debüütteos ja kohe kümnesse - nii stoorit käivitav sündmus, tegevuspaigad kui ka tegelased. Kui mõni tegelane tunduski esmalt pistu konstrueeritud, siis meenutasin endale, et elu on alati suurem kui kirjandus ning kõik, mis on kirja pandud, juhtub kunagi ja ka vastupidi!
April 11, 2018
Raamatu temaatika ja sündmuste kulgemine oli väga hea, lausa tõetruu. Tegeleased aga tundusid kohati veidi tehislikud ning mõningad kõrvalliinid oleksid võinud veelgi paremini lõimuda peategelaste toimetustega ning omada veidi rohkem taustakirjeldusi.
February 27, 2017
Põnev ja mõtlemapanev. Lõpp kahjuks ei pakkunud enam midagi.
September 8, 2021
Mõte oli hea, kuid ootasin enamat. Lugu jäi minu jaoks poolikuks. Tegelased olid üksluised ja neis ei toimunud terve aasta vältel mingit arengut. Armusuhted tundusid sunnitud ja ebareaalsed.
October 30, 2021
Eesti raamatute kohta isegi päris hea raamat
February 12, 2017
Päris hea mõtisklus: "Mis oleks, kui...". Kirjanduslik suurteos ei ole, aga ladus kerge lugemine ja tegelased on usutavad. Pole kellegi hingesügavustest probleemide otsimine, vaid lihtsalt ellujäämine.
February 16, 2018
Minu jaoks seni tundmatu autor ja raamatu tutvustust ka ei lugenud enne lugema hakkamist.
Raamat algab Delhis, Indias, aga siis kohe liigub tegevus Eestisse, kus 10 eestlast üritavad surmava viiruse käest pääseda ja võitlevad ellujäämise nimel.
Väga meeldis. Väga hästi kirjutatud, kogu aeg oli põnev ja tahtsin teada, mis edasi saab. Ühest küljest oli pidevalt kõhe – kogu see viiruse teema, siis ellujäämisvõitlus. Teisest küljest oli inimsuhete arengut väga ilusasti kirjeldatud, kuidas gupp võõraid pidi olude sunnil kokku hoidma ja koos töötama, et neil mingigi võimalus oleks. Tegelased olid kõik piisavalt erinevad, igaüks vajalik selles loos.
Alguses häirisid hüppavad kuupäevad (aga tegelikult sain aru, et täiesti kronoloogiliselt edasi antuna oleks raamatu algus igavam olnud), ja lõpp oli kuidagi väga ootamatu. Mingit epiloogi oleks tahtnud veel kõige lõppu. 😕
Soovitan!
Raamat algab Delhis, Indias, aga siis kohe liigub tegevus Eestisse, kus 10 eestlast üritavad surmava viiruse käest pääseda ja võitlevad ellujäämise nimel.
Väga meeldis. Väga hästi kirjutatud, kogu aeg oli põnev ja tahtsin teada, mis edasi saab. Ühest küljest oli pidevalt kõhe – kogu see viiruse teema, siis ellujäämisvõitlus. Teisest küljest oli inimsuhete arengut väga ilusasti kirjeldatud, kuidas gupp võõraid pidi olude sunnil kokku hoidma ja koos töötama, et neil mingigi võimalus oleks. Tegelased olid kõik piisavalt erinevad, igaüks vajalik selles loos.
Alguses häirisid hüppavad kuupäevad (aga tegelikult sain aru, et täiesti kronoloogiliselt edasi antuna oleks raamatu algus igavam olnud), ja lõpp oli kuidagi väga ootamatu. Mingit epiloogi oleks tahtnud veel kõige lõppu. 😕
Soovitan!
January 6, 2014
Nojah... Esimeseks sulekatsetuseks täitsa kõlbulik. Poliitiliselt korrektne (minu pettumuseks ei ilmunud paraku kusagilt välja ei hiinlast ega ühe jalaga neegrit), aga tühja kah. Üsna etteaimatava sisuga - mõned koolsid (jällegi tegelase täpsusega ennustatavalt) ja ülejäänud jällegi leidsid üks- kaks- või teineteist. Mõni sai kätte ja mõni jäi töllakil mokaga vahtima. Mõned tegutsesid igavesti jaburalt. Tegelased olid stereotüüpsed nii et luu paistis.
Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
Paras ühe õhtu lugemine. Ei loe üle. Ei pea aega kaotatuks.
January 2, 2013
Lugu maaidüllist, mida kipub rebestama vaenulike peategelaste vaheline konflikt, mingi ablas viirus ning anarhilised episoodid. Ikoonilise staatuse saavutab romaan kahtlemata Eesti valitsuse või õigemini kogu Eesti riigi kolimisega Hiiumaale ning 90 Riigikogu liikme hukkumisega.
Hea sorav tekst, kohati naivistlik ja hillitsetud.
Hea sorav tekst, kohati naivistlik ja hillitsetud.
November 7, 2016
Pole üldse paha, ladus tekst ja hästi konstrueeritud lugu, kuigi naiivsevõitu. Tegelaste rohkus on muidugi miinuseks, neid ei ole suudetud lahti kirjutada, aga muidu täiesti arvestatav kodumaine apokalüpsiselugu. Kirjeldet kandiga olen üsna tuttav, nii et sestap oli teksti lugeda pisut õõvastav ja koomiline ühtaegu.
March 24, 2013
Suutis luua ikka vägagi usutava õhustiku, 5+
April 15, 2016
Vaatamata sellele, et tegemist oli ulmevalda kalduvale teosele, oli see küllaltki realistlik.
Displaying 1 - 22 of 22 reviews