Karukell, kurvameelsuse rohi

by Mats Traat

Stagnaaja maa- ja linnaolustikus ning muistses Liivis kulgeva sündmustikuga, paljude tegelastega, mitmes ajalises ja hingeelulises tasapinnas toimuv eetilise rõhuasetusega romaan. Peategelasteks on nüüdiskirjanik ja suurmajandi peaagronoom, kes kumbki omal viisil võitlevad neid tabanud raskuste ja õnnetustega, minetamata seejuures teotahet ja elamisrõõmu. Käesoleva raamatu näol on meil tegemist romaani teise trükiga, mis nüüd esmakordselt ilmub terviklikult, kärpimata kujul.

176 pages, Paperback

First published January 1, 1982

Reviews

[Helin Puksand · Rating 4 out of 5]

Lastekirjanduse vahele on väga värskendav lugeda täiskasvanutele mõeldud kirjandust. :)
Kirjanik Ra läheb linnast ära ühe sovhoosi agronoomi majja oma romaani kirjutama. Tasapisi selgub, et linnast põgenemiseks oli tegelikult hoopis teine põhjus - Ra väike poeg hukkub kraavivaringus ja leinaga on keeruline toime tulla. Ra kirjutab raamatut liivlastest, nii et tänapäev on seotud ajalooga. Tõsi, see tänapäev on 1980. aastad. Vahepeal tuuakse sisse ka sohvoosi igapäevaelu.
Maal elamine pakubki kirjanikule lohutust. Sellel aitab kaasa muidugi agronoomi väike tütar Pille. Samuti saab Ra agronoomiga lähedasemaks.
Mulle meeldis. Traadi keel on värvikas, seda on mõnus lugeda.
Mõni tsitaat ka:
* Oleks kurbus väljamõeldud, siis saaks seda ka endast v ä l j a m õ e l d a, aga ei, see on hoopis s i s s e m õ e l d u d. (lk 19)
* Ja Pille vastus: "Kui last tahetakse pidada, peab temaga mängima ka." (lk 94)

[Andres "Ande" Jakovlev · Rating 4 out of 5]

Peab tõdema, et tegu oli väga mõnusa lugemisega. Või pigem kulgemisega, koos raamatutegelastega.

Alguses tundus raamat venivat ja ma kartsin, et ta ei saagi hoogu sisse. Ent kui end sellesse temposse sisse elasin, oli juba väga mõnus.

Vaiksem mõtisklus asendus tormilisema tegevusega, nukker meeleolu tragikoomilisega.

Omamoodi elamus on see, kui mõtterajad liivlaste eksistentsist ja kohaotsinguist jõuavad välja hoopis lüpsinaiste vahelise tülini, mis päädib sellega, et üks naistest teise bensiiniga üle valab ja põlema süütab. Muide, kui ma ei eksi, siis kogumikus "Koputa kollasele aknale" oli üks looke ühest neist naistest.

Ja kuigi raamatu alatoon oli pigem nukrameelne (enese- ja identiteediotsingud, maataolek, iseenda ja lapse kaotus), ei olnud üldmulje sugugi kurb. Pigem vastupidi, lootusrikas. Elu voogab ikka omasoodu.

Inimene plaanib - jumal juhib, nagu öeldakse.

[Piret · Rating 4 out of 5]

“Ja Ra tundis: tuli leppida sellega, et ta oli paljapäi, meel murest segane, seisnud Viljapuu tänaval sügistähtede all, muldkülm poeg süles. Palavikuliselt oli ta kaevanud liiva ja mulda, kunagi oli ta seda teinud masinaga, tookord aga käsitsi, et üles leida oma ainukese poja surnukeha - ning eelmal üürgas magistraaltänav, ööd ja päevad, nagu tormaks seal kolinal ja mürinal mööda universumi ajalugu. Kui ta labidas oli mullas vastu poisi kummikut puutunud, oli ta ära neednud kogu maailma.
Leppida maamullaga, mis annab ja võtab.
….
Leppida sellega, mis on ja mida ei ole.”