Kassiopeia

by Mats Traat

Valgusfoorid vilguvad kui tähed.
Üks vaid punane ja igavene.
Ikka tema juurest algab lä
ole, kurat võtaks, inimene.

53 pages, Paperback

First published January 1, 1968

Reviews

[Aleksandr Gaitšenja]

Ütlete - poeetidel pole õigust teid haigutada. Kuid tehisolendeil? Masina aju arvestab välja kõige õiglasema, kõige ökonoomsema maailmakorralduse.

[Daniel]

Pärast (:)kivisildniku luuleõpikut mõtisklesin, et võiks selle eesti luulega natuke tutvust sobitada küll ja kuna Mats Traat oli juba riiulil lahti võetud, tundus "Kassiopeia" igati passiv. Ma isegi ei mäleta, kas Traati oli selles (:) kivisildniku kohustusliku kirjanduse nimekirjas mainitud, aga pigem ikka oli. "Kassiopeia" tundus kuidagi tuttav nimi ka, ju oli sellest kunagi kirjandusetunnis juttu tulnud.

Ja otseselt halb ta ka ei olnud, seega lugeda sobib ta kahtlemata, lihtalt minul lendas ta natuke üle pea, koht ja aeg ei passinud vist päriselt. Ehk peaks kunagi langevaid tähti püüdes uuesti katset tegema. "Kassiopeia" on läbinisti oma kosmose vallutamise aja vaimust kantud teos, mis ilmus napilt enne kuul maandumist, kõige tulisema võidujooksu paiku.

Korduvad motiivid on kosmos, võõrad galaktikad, ulme, teaduse areng ja muu selline. Nüüd ma muidugi mõistan, kust ammutas inspiratsiooni Vaiko Eplik oma teise albumi tarbeks. Mitte et tegemist oleks kuidagi viletsate tugipunktidega, lihtsalt praegu lugedes (või ka kuulates) mõjuvad need natuke kulununa ja aegununa, liigsest romantikast läbi põimituna.