Masinarihm läheb pealt maha. Sulane jätab hangu virna äärde, hiilib aganaid riidele rehitseva Maimu juurde ja haarab tal keha ümbert kinni. Suurt osavust Eedi hullamise juures üles ei näita, peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, kõditada ja katsuda, nii palju kui annab. Tüdruk heidab talle kamalutäie aganaid näkku. Sulane pühib oma higist kriimulist nägu, sülitab sõklaid suust välja ja tormab uue hooga Maimule kallale, nii et tüdruku roheline sitskleit kaenla alt lõhki käriseb. Külatüdrukud Eedit eriti ei salli, tal on jõhkrad käed, hullates ei tunne ta nalja ja teeb haiget. Tüdruk rabeleb ja kiljub lõikava häälega, unine nägu vihane. Hämaras küünis tõuseb nii paks tolm, et õlesasis rüselejaid pole nähagi. Aganad kipitavad riiete all, noored kehad on tuld täis, käed-jalad segamini, mõlemad hingeldavad. «Võta musu ära, mes sa muidu jahit,» õpetab õlevirnalt Sirgaste suvetüdruk, ontlik vanapiiga. Ise ta mehi ei kannata, kraabib igaühel, kes teda silitada tahab, silmnäo halastamatult lõhki, aga teistele nõu anda oskab suurepäraselt. Võib-olla osalt ka sellepärast kutsutakse teda Kassi-Maaliks. Ta libistab enese virnalt maha, et seni kaevul joomas käia, kuni masin seisab. Maimu on end vabaks sõdinud ja omakorda poisi põhku surunud; nüüd võidutseb ta, põlv sulase rinnal. Eedi ähib, näost punane. Tal on häbi, et tüdruk oli tugevam, kui ta arvas. «Ära sa, Maimu, nii ilusale poisile liiga tii. Mehe ommava õrn rahvas,» sõnab Maali eemaldudes.
Huvitav, kuidas ühe masina ja tema töö kaudu on edasi antud aja kulg ja ühiskonna ja olude muutumine. Aurumasin ei ole sealjuures pealetükkiv sümbol, vaid lihtsalt üks elu osa. Nagu reha või kohvitass või aialipid. Aialippidega on seal üks huvitav stseen, mis seletas pisut, miks mu lapsepõlves Nõmmel üürimajadel eriti aedu enam ümber polnud. Kui, siis vaid mõned lagunevad jupid.
Selliste vinjettidest koosnevate teoste puhul kipub nii olema, et ei jõua justkui teemasse sisse elada, kui juba ta läbi ongi, aga siin see miniatuursus ehk isegi suurendas mõju. Mõni tants oli väga kriipiv.
Pea algusest peale vasardas mul peas, et see on nagu "Tõde ja õigus" ning Arvo Valtoni kirjutatud järelsõnas ongi pikalt Traadi ja Tammsaare erinevustest. Kohati ehk soovitakski gümnaasiumi ajal lugeda hoopis seda - on vähem teksti-mõtte korduvust ning keeleliselt lahedam. Väga mitte-objektiivselt ütlen, et lõuna-eesti murrak on ikka lahe küll! Mul on hea meel, et see on tekstis sees ning kindlasti on see raamatu üks hea kultuuri edasikandja. Lugedes imestasin tegelikult pidevalt, et kuidas ma sellest tekstist aru saan ja kust ma olen nii palju seda murrakut kuulnud siis? Aga ei suutnud välja mõelda. Huvitav on ka see, et teose puhul on tunda selle filmilist maiku ehk siis tihti on esitatud mingid lühikesed pildikesed, mis on hästi linastatavad. Seda mõtet muidugi toetas hiljem loetu, et Traat selle algselt filmistsenaariumiks kirjutaski. Raske uskuda, et teos on üks ta esimesi ülitisi - järelikult peab kindlasti teda edasi avastama.
Peale selle lugemist saan täitsa aru, miks aeg-ajalt tõmmatakse selle teose ning "Tõe ja õiguse" vahele mingisugune paralleel. Erinevalt Tammsaarest aga ei suutnud Mats Traat tekitada minus sellist kiindumust tegevuspaiga ja tegelaste vastu. "Tants aurukatla ümber" Varsamets oli minu jaoks vaese mehe versioon Vargamäest.
Töö. Töö on meie selgroog. Jah, me eestlased vist olime nii, aga see ei köitnud mind. Jah, sõda on kole. Kole, kui noored põlevad. Hubane oli lõunast murret lugeda. Ja ehalkäimine on kuidagi ilus ja aus.
Kui oktoobrikuine sügisvihm akna taga krabistab, on paras hetk meenutada päikesest kuuma ja suvelõhnalist Vormsi saart, mille geniaalsest bussiootepaviljoni raamatukogust ma selle teose endale lugemiseks kaasa võtsin. Muidugi on seda varemgi loetud ja lugemise käigus hakkas üht-teist vaikselt meelde tulema, aga head raamatut võib ju palju kordi lugeda.
Traat on minu jaoks seostunud ikka maalähedusega ja millegi arhetüüpsega. Juba selle romaani algus "Ja jälle tulevad mehed aurukatlaga..." on omamoodi sümboolne ja eks olnud nii eestlase eluringki, kus ühed ja samad tegevused muudkui kordusid, aastast aastasse, sünnist surmani, läbi põlvkondade. Sattusin selle postituse jaoks pilti otsides noortele mõeldud sisukokkuvõte peale, kus keegi oli kommenteerinud stiilis "no oli alles elu neil". Aamen-kirikus talutööd vahelduvad omavaheliste suhetega. Samas pole aga miski igavene, nii ka vana aurukatelgi ja igasügisesse viljalõikusse hakkavad sekkuma muutuste noodid. Ajad muutuvad ja meie koos nendega.
Kellel see raamat veel lugemata, siis soovitan seda teha.
Kui võrrelda nt Eduard Vildega, siis Mats Traadi jutt on konarlikum. Näha on, et sõnu on seatud suurema “hoolega” - püütud igast lausest teha kirjanduslik šedööver/kujund, aga see muudab laused/lõigud (minu jaoks vähemasti) raskemini loetavaks, sest kujundite tagant peab aju kogu aeg otsima tegelikku mõtet. Loo keskne tegelane “aurukatel” on küll huvitav kujund (see on peamine asi, mis paar nädalat peale lugemist sellest romaanist meenub), mille ümber on tegevust viieks peatükiks (viis põlvkonda). Jutt ise räägib Eesti elu allakäigust, aga ohoo-efektiks oleks oodanud viimases peatükis midagi vapustavamat - praegu oli üsna etteaimatav ja lõpp juba kiskus veidi igavaks, ütleks. Huvitavaks võib pidada seda, et kogu romaani dialoog toimub tartu murdes, mida oli huvitav lugeda/õppida. Positiivseks tuleb lugeda seda, et romaan on võrdlemisi lühike - mõte on lühidalt ära öeldud ega ole asjatult venitatud.
Üritan mingi hetk selle juurde tagasi tulla, aga algus oli liiga igav, nii et jätsin pooleli. Liiga palju mõttetuid kirjeldusi, mis ei anna sisule suurt midagi juurde.