Filigraansel vormil tipib armastus ja sõda. Hirv küütleb õrnust, aga raevukalt, kuni jääb vaiksemaks, veel vaiksemaks ja vahib ainiti lõkkesse; tähed, sädemed, üks kõik.
(Lugesin teist korda, teisiti kui 18-aastaselt, üllatudes. Mõtlen, kas ja kuidas teda tõlkida. (Kas seda on tehtud?) Ainult tõlkides jõuan tekstile veel lähemale.)