Mis maa see on, kus laululinnukesel on sõiduauto hind, kus mošee kõrval kõrgub sünagoog ning mille asukohta enamik meist maakaardil määrata ei oskaks?
Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest, harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline koosseis (kirju). Saab teada, millega ämma-äia sügavale džunglisse meelitada (korjaaliga) ning mis mured vaevavad hiiglaslikke merikilpkonni (eredad hotellituled). Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat skeptilist eestlast (troopiliste taimemikstuuridega), mis valitseb illegaalsetes kullakaevandustes (anarhia) ning miks kogu riik prahi sisse on uppumas.
Soovituslik ja valgustav lugemine igale algajale maailmaparandajale!
Suriname – pindalalt peaaegu neli korda suurem kui Eesti, kuid rahvaarvult väiksem. Pole kunagi mu reisiplaanidesse jõudnud 😊. Aga see raamat tegi selle riigi korraga nähtavaks – geograafiliselt, kultuuriliselt ja emotsionaalselt.
Meeldis, et autor kirjutas selgelt, soojalt ja harivalt. Endine Hollandi koloonia, orjanduse pärand, eri rahvused ja kultuuride segunemine. Kõik oli esitatud arusaadavalt ja ilma liigse romantiseerimiseta.
Eriti kõnetasid mind keskkonnateemad: prügiprobleemid, vihmametsade haavatavus, merikilpkonnade arvukuse langus, kulla kaevandamine. Autor ei varjanud oma maailmaparandaja loomust, kuid tegi seda maitsekalt ja huumoriga. Tema kirjeldus Suriname laste prügiõppest ja paralleelid misjonitööga olid ühtaegu nii teravad kui ka südamlikud. Sain teada ka seda, kuidas maitsevad kilpkonnamunad…nagu pitsa.
Väga põnevad olid ka autori elukaaslase Basi arstipraktika märkmed. Näiteks on Surinames haigusi, mida Lääne meditsiinis enam ei kohta. Mõned lood olid naljakad, mõned lausa jubedad.
Raamat puudutas ka “sünge turismi” mõistet – reisimine paikadesse, mis on seotud kannatuste, katastroofide või orjandusega. Surinames on selleks istandused ja orjandus, mis on tänaseni nähtav ja tajutav. Kuigi mõiste oli mulle uus, olen ka ise selline turist, kes külastab hea meelega surnuaedu, vanglaid ja mälestusmärke.
Autori stiil oli vaheldusrikas: seal, kus vaja, oli ta konkreetne ja terav, ja seal, kus sobis, humoorikas ja kerge.
“Selleks, et loodust hoida, pead sa seda tundma õppima. Ei saa armastada midagi, mida sa ei tunne.”
Seikle koos autoriga vihmametsades, külasta kullakaevandust, vaatle merikilpkonnade elu, ela kaasa isa võimalikule paranemisele. Lisaks huvitav info hollandasest elukaaslaselt, kes töötab tulevase arstina.
See oli minu jaoks täitsa üllatuslik raamat. Kirjutatud viisil, mis aitas sujuvalt esimesest leheküljest viimaseni hoogsalt libiseda, haaras elamustesse kaasa ning lõpuks tekitas soovi ka ise minna sinna kunagi seiklema, köögist tulevaid lõhnu nuusutama ja metsaneegreid külastama. Kahjuks jäi minu jaoks ainult raamatust selgusetuks, kas seal ka ilma hollandi keelt oskamata oleks võimalik kuidagi hakkama saada (näiteks inglise keelega, mida ju pigem enamus eestlasi oskab). Igal juhul tundus sealne elu oma plusside ja miinustega siiski üheks seikluseks täitsa põnev :)