Suvi. See võrratu suvi on isegi meil Eestis nüüd kohal oma palavate päikesepaisteliste ilmadega. Selliste ilmadega on kohe tahtmine lugeda ilusaid, kergeid ja romantilisi teoseid. Kindlasti aitab sellele valikule kaasa päike, soe tuuleiil, pikemad puhkused, kergemad suveriided, naerusuisemad inimesed.
Kui Violet ja Albert mitme aastakümne järel taas kohtuvad, on nad jälle 20-aastased. Kord ristuvad nende teed sõjajärgses Oxfordis, siis hipiajastu Londonis ning Walesi maalilistes külades. Kuigi armastus tärkab igal uuel kümnendil niisama ehtsa ja imelisena, kujundavad Violeti ja Alberti kooselu ajastuomased ühiskondlikud ja poliitilised pinged: klassivahed, sooküsimus, muutunud moraalinormid. Ikka seisavad nad küsimuse ees: kas õiget inimest võib armastada valel ajal? Tundlikult väljajoonistatud karakterite loo kaudu avaneb vaade 20. sajandi Briti protestiliikumiste ja subkultuuride maailma.
Võtsin selle raamatu tema kaanekujunduse tõttu (ja ka sellepärast, et tahtsin lugeda ilusat romantikat). Lihtsalt vaadake, kui lihtne, aga ilus ja ajatu see kujundus on! Kuigi kujundusel võib silm puhata rahus, siis hing küll puperdas seda teost lugedes. Nagu sisukirjeldus ütleb, siis kohtuvad Violet ja Albert kolm korda, iga 20 aasta tagant: 1947, 1967, 1987. Olin arvamusel, et iga kord lõppeb peategelaste surmaga, et nende hing siis “taas ärkaks” teatud perioodi pärast. Teatud realismi-maagia moment. Tegelikkuses loeme kolme erinevat armastuslugu samade tegelaste puhul, lihtsalt erinevatel ajastutel ja ühiskondades.
Ma ei ole kindel, miks antud raamat madala hinnanguga on Goodreadsis (3.17), sest minule meeldis see väga. Tõlge on väga voolav, tekst väljendusrikas - igav ei hakka kordagi. Kirjeldused on ilusad, realistlikud, maalivad väga tõetruu pildi ette vastavalt ajastule. Romantika kõrval arutleb autor justkui möödaminnes ka vastava perioodi probleeme üle, põimides neid mõtisklusi osavalt tegelaste igapäeva eludesse. Kohati ka sedasi, et kui väga lähedal ei vaata, siis ei saakski aru, kus on probleem.
Kõikidel perioodidel oli ühiseks mustriks ja kurjajuureks ei midagi muud kui suhtluse puudumine. Üks mõtles, teine arvas, kolmas oletas, neljas kuulis. Kõik kõike midagi arvasid, aga keegi ei julgenud oma häält kasutada, sest see oleks läinud vastuollu tolleaegse ühiskonna normidega. Mida rohkem lugesin, seda enam tekkis tahtmine karjuda, et inimesed ometigi räägiksid teineteisega. 1947 sai Violet aru, et ta soovib olla midagi enamat, kui koduperenaine (peale II maailmasõda, kui mehed tagasi tulid ja oli eeldus, et naised töötamise lõpetavad) ja lapsi kantseldada, aga kuna ühiskond surus peale seda normaalsust, ei julgenud naine seda oma kaaslasele Albertile öelda, kes (ma eeldan), oleks vägagi lasknud naisel olla iseseisev. 1967, kui on hipiajastu, ei julge Albert jällegi öelda, et ta ei soovi avatud suhet (sest see oli nii moes) ja ta tahab ainult Violeti, samas naine läheb kaasa peameediavooluga seksuaalsuse teemal (“hetero olla on igav”), mis lõpuks läheb kalliks maksma. 1987 on nii Violet kui ka Albert nn. kahe jalaga maa peal, mõlemal oma ambitsioonid ja soovid ning ka soov teineteisega olla koos, kuid määravaks hakkab nüüd saama küsimus, et kes peaks olema kodune, kes peaks leiba lauale tooma - mees või naine?
Kui palju lihtsam oleks kõik olnud ja kui palju südamevalu ära hoidnud, kui Violet ja Albert oleks lihtsalt suhelnud ning öelnud, mida mõtlevad,arvavad, tunnevad. Kuna lugejana näeme kohati mõlema osapoole vaatenurka, siis ei saa ka öelda, et keegi kuidagi “halvem” oleks saanud olla. Kõik olid ühtemoodi õnnetud, kõigist said tegelikult aru. Tohutult kurb oli lugeda, kuidas inimesed, kes on teineteisele mõeldud, triivivad teineteisest eemale, sest kardetakse teiste arvamusi, kardetakse olla erinevad, kardetakse olla avatud. Samas, kas tänapäevalgi on meie olukord nii väga muutunud?