What do you think?
Rate this book
Mäeküla piimamees
Järelsõna trükile on kirjutanud Nigol Andresen.
«Mäeküla piimamees» (1916.a.) on Eduard Vilde viimane suurem teos - pärast seda on Vilde sulest ilmunud veel näidend «Side», kaks jutustust ja mõned laastud.
«Mäeküla piimamees» (1916.a.) on Eduard Vilde viimane suurem teos - pärast seda on Vilde sulest ilmunud veel näidend «Side», kaks jutustust ja mõned laastud.
152 pages, Paperback
First published January 1, 1916
16 people are currently reading
174 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 28 of 28 reviews
December 8, 2014
„Mäeküla piimameest“ lugesin juba keskkooli aegu, kuid suurt elamust ma raamatust tookord ei saanud. Kuidagi mööda läks see minust, nii sisu kui ka Vilde stiil. Mäletan, et pidin end ikka korralikult tagant utsitama, et romaaniga tollal lõpuni jõuda. Nüüd võtsin pea kümnend hiljem taas Vilde viimaseks jäänud romaani käsile. Kõrvalpõikena mainin, et ka romaani ainetel tehtud film, Jüri Järvetiga peaosas, pole mind kunagi võluda suutnud.
Olen viimased 2-3 nädalat ainult Vildet lugenud. Juba olin harjunud tema stiili, keelekasutuse, tegelaskujude loomise ning süžeekäikudega. Kuid „Mäeküla piimamehe“ puhul tabas mind üllatus. Otsekui oleks teine autor selle romaani kirjutanud. Vilde on hüljanud sotsiaalkriitilise realismi ja suundunud hüppega psühholoogilise realismi manu. Hüpe on vägagi edukalt sooritatud, kõrgelt üle lati. Meie ees pole enam Tõnu ja Mari, talupoegliku ühiskonna ja elukorralduse üldkujud. Tegelased, kes on loodud näitlikustamiseks tolleaegse ühiskonna vastuolusid ja sarnanevad väga kõigi eelmiste Vilde loodud Tõnude ja Maridega. Ei, selle romaani Tõnu ja Mari on sügava sisemaailmaga isikud, kes lihtsalt juhtuvad olema taluinimesed.
Kolmest kesksest tegelasest (von Kremer, Tõnu, Mari) ainult kahe sisemaailm avaneb lugejale täielikult. Mari motiivid ja mõtted jäävad täielikuks mõistatuseks. Miks ta ikkagi otsustas peale kõiki neid Tõnu palumisi, ähvardusi ja nõudmisi lõpuks mõisahärra voodit soojendama minna? Miks ta ei jäänud oma algse seisukoha juurde? Kas asi oli ikkagi rahas ja paremas elujärjes või naiselikus huvis või lihtsalt igavuses? Mari otsustas ju lõpuks mõisa minna täiesti iseseisvalt, Tõnust ja tema nõudmistest välja tegemata. See salapära jääb Mari ümbritsema romaani lõpuni ja nõnda loob Vilde oma kõige huvitavama naistegelase. Mari meenutab kangesti 20. sajandi alguse Skandinaavia näitekirjanike (Ibsen, Strindberg) loodud tugevaid ja isemõtlevaid naiskujusid, kes ei sobitunud enam vanadesse mallidesse ja läksid seega ühiskondlike tõekspidamistega aina enam vastuollu. Mari on naine, kes otsustab ise oma saatuse üle (olla varblane või puurilind?) ja seetõttu ei sobitu enam endisesse patriarhaalsesse külaühiskonda. Mari on 20. sajandi laps!
Ulrich von Kremeri tegelaskuju on läbi kirjandusloo vääriti mõistetud. Ka filmis kujutati teda ühe kiimalise saksast vanamehenässina, kelle ainsaks sooviks on noori külatüdrukuid omale küljesoojendajaks saada. See on täiesti vale arusaam! Ulrich ei soov Mari mõisa tulekut mitte kiimast, vaid ta armub tõemeeli ja esimesest silmapilgust noorde külatüdrukusse. Ulrich on terve oma elu naiste vastu suhteliselt külm olnud ja eelistanud poissmehepõlve. Nüüd paneb üks mitte just kõige kenam neiu ta käituma poisikesena. Ainus viis neiuni jõuda on mõisahärra positsiooni ja ressursse kasutada. Ulrich pole maarahva rõhuja ja piitsutaja, vaid lihtsalt üks armunud vana narr.
Tõnu ehk meie piimamees on mulle romaani kõige ebasümpaatsem tegelane. Mees, kes on nõus oma nooriku saatma aastateks teise mehe sängi soojendama selleks, et kunagi tulevikus parema elukese peale saada. Sellist meest ei saa austada. „Mäeküla piimamees“ on vist ainus teos Vilde sulest, kus mõisnik on sümpaatsem talupojast. Tõnul pole ju selgroogu ollagi. Küll ta proovib hea ja kurjaga, küll Jumala ja Kuradiga. Tehes lõpuks otsuse, kahetseb seda koheselt ja soovib tehtud muuta. Tõnus pole pealehakkamise kübetki. Ta loodab, et õnn tuleb ise ta õuele, ilma vaeva nägemata või riski võtmata. Selline mees ei kõlba ka kassi saba alla.
Kahju, et „Mäeküla piimamees“ Vilde viimaseks tõsiseks tööks jäi ja selles romaanis saavutatud uus tase ei ilmutanud paberil end hiljem uuesti. Kindlasti tuleb antud romaani pidada Vilde kõige paremaks kirjatööks proosas ja ainult „Pisuhänd“ draama vallas suudab seda ületada.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Olen viimased 2-3 nädalat ainult Vildet lugenud. Juba olin harjunud tema stiili, keelekasutuse, tegelaskujude loomise ning süžeekäikudega. Kuid „Mäeküla piimamehe“ puhul tabas mind üllatus. Otsekui oleks teine autor selle romaani kirjutanud. Vilde on hüljanud sotsiaalkriitilise realismi ja suundunud hüppega psühholoogilise realismi manu. Hüpe on vägagi edukalt sooritatud, kõrgelt üle lati. Meie ees pole enam Tõnu ja Mari, talupoegliku ühiskonna ja elukorralduse üldkujud. Tegelased, kes on loodud näitlikustamiseks tolleaegse ühiskonna vastuolusid ja sarnanevad väga kõigi eelmiste Vilde loodud Tõnude ja Maridega. Ei, selle romaani Tõnu ja Mari on sügava sisemaailmaga isikud, kes lihtsalt juhtuvad olema taluinimesed.
Kolmest kesksest tegelasest (von Kremer, Tõnu, Mari) ainult kahe sisemaailm avaneb lugejale täielikult. Mari motiivid ja mõtted jäävad täielikuks mõistatuseks. Miks ta ikkagi otsustas peale kõiki neid Tõnu palumisi, ähvardusi ja nõudmisi lõpuks mõisahärra voodit soojendama minna? Miks ta ei jäänud oma algse seisukoha juurde? Kas asi oli ikkagi rahas ja paremas elujärjes või naiselikus huvis või lihtsalt igavuses? Mari otsustas ju lõpuks mõisa minna täiesti iseseisvalt, Tõnust ja tema nõudmistest välja tegemata. See salapära jääb Mari ümbritsema romaani lõpuni ja nõnda loob Vilde oma kõige huvitavama naistegelase. Mari meenutab kangesti 20. sajandi alguse Skandinaavia näitekirjanike (Ibsen, Strindberg) loodud tugevaid ja isemõtlevaid naiskujusid, kes ei sobitunud enam vanadesse mallidesse ja läksid seega ühiskondlike tõekspidamistega aina enam vastuollu. Mari on naine, kes otsustab ise oma saatuse üle (olla varblane või puurilind?) ja seetõttu ei sobitu enam endisesse patriarhaalsesse külaühiskonda. Mari on 20. sajandi laps!
Ulrich von Kremeri tegelaskuju on läbi kirjandusloo vääriti mõistetud. Ka filmis kujutati teda ühe kiimalise saksast vanamehenässina, kelle ainsaks sooviks on noori külatüdrukuid omale küljesoojendajaks saada. See on täiesti vale arusaam! Ulrich ei soov Mari mõisa tulekut mitte kiimast, vaid ta armub tõemeeli ja esimesest silmapilgust noorde külatüdrukusse. Ulrich on terve oma elu naiste vastu suhteliselt külm olnud ja eelistanud poissmehepõlve. Nüüd paneb üks mitte just kõige kenam neiu ta käituma poisikesena. Ainus viis neiuni jõuda on mõisahärra positsiooni ja ressursse kasutada. Ulrich pole maarahva rõhuja ja piitsutaja, vaid lihtsalt üks armunud vana narr.
Tõnu ehk meie piimamees on mulle romaani kõige ebasümpaatsem tegelane. Mees, kes on nõus oma nooriku saatma aastateks teise mehe sängi soojendama selleks, et kunagi tulevikus parema elukese peale saada. Sellist meest ei saa austada. „Mäeküla piimamees“ on vist ainus teos Vilde sulest, kus mõisnik on sümpaatsem talupojast. Tõnul pole ju selgroogu ollagi. Küll ta proovib hea ja kurjaga, küll Jumala ja Kuradiga. Tehes lõpuks otsuse, kahetseb seda koheselt ja soovib tehtud muuta. Tõnus pole pealehakkamise kübetki. Ta loodab, et õnn tuleb ise ta õuele, ilma vaeva nägemata või riski võtmata. Selline mees ei kõlba ka kassi saba alla.
Kahju, et „Mäeküla piimamees“ Vilde viimaseks tõsiseks tööks jäi ja selles romaanis saavutatud uus tase ei ilmutanud paberil end hiljem uuesti. Kindlasti tuleb antud romaani pidada Vilde kõige paremaks kirjatööks proosas ja ainult „Pisuhänd“ draama vallas suudab seda ületada.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
October 29, 2019
Észt klasszikus. A balti németek jellegzetes képviselője, Mäeküla szerencsétlen földesura*, Ulrich von Kremer szemet vet a csinos parasztlányra, Marira. Csakhogy Mari, mint kiderül, nem lány, hanem asszony, ami probléma. De mivel Mari pillantása olyan, mint az ionágyú, von Kremer ráfekszik a megoldásra, és anyagi javakkal (egy tejbérlet felajánlásával) korrumpálja Prillupot, a férjet. Lehetett volna ez alapján ez egy szocreál regény a feudalista nagyúrról, aki rákényszeríti akaratát jobbágyaira, de szerencsére nem lett. A szereplőkre inkább saját vágyaik gyakorolnak nyomást: von Kremer Mari után vágyakozik, Mari a városi forgatag után, Prillup meg a tejbérletről, a gazdagságról ábrándozik. Persze ezt is lehetett volna elemi erővel ábrázolni, de Vilde nem kívánta megzolásítani a cselekményt, inkább valami ironikus-komikus távolságtartással ábrázolja figuráit. Ami a szenvedély helyett van: erkölcsi tanulság, és a Baltikum vidéki életének tiszta ábrázolása. Ami kellemes, de nem felejthetetlen regényt eredményez.
* A földesúr „szerencsétlen” voltát még inkább kiemelik (talán túlzottan is) Würtz Ádám illusztrációi. Megjegyzem, a fantasztikus művész ezúttal sem tagadja meg szerelmes vonzódását a női testszőrzetek iránt: rajzain fel-felbukkannak hónaljkutyák és fanszőrzetek, az apu könyvespolcán tallózó kiskamaszok nagy örömére.
* A földesúr „szerencsétlen” voltát még inkább kiemelik (talán túlzottan is) Würtz Ádám illusztrációi. Megjegyzem, a fantasztikus művész ezúttal sem tagadja meg szerelmes vonzódását a női testszőrzetek iránt: rajzain fel-felbukkannak hónaljkutyák és fanszőrzetek, az apu könyvespolcán tallózó kiskamaszok nagy örömére.
October 10, 2018
Poleks eales arvanud, et ma mõnele raamatule nii madala hinnangu annan, aga noh, eks elus ole ka palju teisi sündmusi olnud, mida ma poleks osanud ette arvata.
Muidu on realism nagu suht lahe värk, aga no milleks ma pean lugema terve leheküljetäie jama kuu faasidest, tähtede seisust ja lehmade piimaannist, lihtsalt selleks, et teada saada, et mingisugune härra suvatses jalutama minna?
Probleemid iseenesest head ja ajakohased, tegelased sobivalt antisümpaatsed, aga juba kasvõi kirjastiil tekitas minus tugeva soovi see raamat käest visata ja pooleli jätta (ärge seda mu kirjanduse õpetajale mainige).
Ma ei saa, noh. Nii kräpp, ma lähen närvi juba sellele mõeldes.
Muidu on realism nagu suht lahe värk, aga no milleks ma pean lugema terve leheküljetäie jama kuu faasidest, tähtede seisust ja lehmade piimaannist, lihtsalt selleks, et teada saada, et mingisugune härra suvatses jalutama minna?
Probleemid iseenesest head ja ajakohased, tegelased sobivalt antisümpaatsed, aga juba kasvõi kirjastiil tekitas minus tugeva soovi see raamat käest visata ja pooleli jätta (ärge seda mu kirjanduse õpetajale mainige).
Ma ei saa, noh. Nii kräpp, ma lähen närvi juba sellele mõeldes.
November 26, 2022
Vilde üllatas! Positiivses mõttes. Psühholoogiliselt keeruline sündmustik joonistub selgelt välja, peamised tegelaskujud on veenvad - isegi kui lugeja ei saa alati kõigi käitumise põhjuseid teada, on siiski tunne, et tegemist on inimeste, mitte karikatuuridega, pinge on olemas. Eriti muljet avaldav oli atmosfääri loomine ja sidumine aastaaegadega ja asjaolu, et süngusepotentsiaalist polnud võetud kõike, mida võtta andnuks. Kerge huumorikontrast andis käsitlusele pigem sügavust juurde.
Üllatas ka keel oma arhailisuses ja see, kui tihti pidin üle lugema, et mida see siis nüüd tähendas.
Üllatas ka keel oma arhailisuses ja see, kui tihti pidin üle lugema, et mida see siis nüüd tähendas.
October 9, 2020
I haven’t ever read an Estonial novel. This was an absolutely delightful find at my favorite bookstore.
Set in the rural landscape of Estonia, Vilde has created a classic of Estonian literature. The plot may be hackneyed - a man sells his wife for material gain and loses himself in the process - but it is beautifully rendered. I was lost in the description of life on a farm - the earthy aroma of the peasant and the haughtiness of the baron, the plight of the serfs, and the relentless fight against poverty. Lest that seems like this is a pretty grim novel, let me assure you, it wasn’t.
It was engrossing. I felt this was closest in theme to the torture that Mephistopheles goes through in ‘Faustus.’ When you sell your soul, whence the peace? That’s Tonu’s anguish. In Mari, his wife, I came across one of the most fascinating characters. At once, she is a model for early feminism as she makes her own despite being pawned between two men.
A lovely read. If only this was in print.
Set in the rural landscape of Estonia, Vilde has created a classic of Estonian literature. The plot may be hackneyed - a man sells his wife for material gain and loses himself in the process - but it is beautifully rendered. I was lost in the description of life on a farm - the earthy aroma of the peasant and the haughtiness of the baron, the plight of the serfs, and the relentless fight against poverty. Lest that seems like this is a pretty grim novel, let me assure you, it wasn’t.
It was engrossing. I felt this was closest in theme to the torture that Mephistopheles goes through in ‘Faustus.’ When you sell your soul, whence the peace? That’s Tonu’s anguish. In Mari, his wife, I came across one of the most fascinating characters. At once, she is a model for early feminism as she makes her own despite being pawned between two men.
A lovely read. If only this was in print.
Read
January 21, 2025“kellele jumal and pehme naise, sellele annab vahel ka ilusa mõisa.”
ei lugenud ühtegi lehte aga jaaaa slay mari
ei lugenud ühtegi lehte aga jaaaa slay mari
July 9, 2023
Mul on hea meel, et kooliõpilasena seda raamatut ei lugenud. Ma ei mäleta, kas oli see kohustuslik või mitte, minust igatahes läksid kõik Vilde raamatud mööda. Ise tunnen, et ma poleks sellest midagi aru saanud, ei tea kas nüüdki. Mulle meeldis tegelaskujude ülesehitused ja suhte kolmnurga areng, kus lõpuks naine saab oma tahtmise ja läheb linna elama. Naiss - femme fatale!
November 19, 2023
Vaatamata vanale eesti keelele, millest aru saamine kohati keeruline: palju täiesti võõraid sõnu, paljudel hoopis erinev tähendus kui praegu, oli siiski nauditav lugemine, huvitavad kirjeldused/võrdlused.
Kaugest ajast, ometi nii värskena mõjuv.
Kaugest ajast, ometi nii värskena mõjuv.
March 21, 2025
Jäi pooleli. Raske oli lugeda kuna oli palju vanaaegsed sõnu, mida ma ei tundnud.
January 15, 2021
Mari seisis vakka nagu koer, kelle seljast kirpu otsitakse. Ta ep öelnud “ei” ega öelnud “jaa”, ei viitsinud viimaks kiitsakat naljatustki tõrjumiseks tarvitada. Midagi ei läigitanud tema rahu, ta naeratles ainult või vaatas mõttekaugelt kõõrdi, vahel sügavat kätt kõrva taha pistes, vahel ka vaikimisest äkki laulusuminasse sattudes. Rähn täksib puud ja see vastab kohe, kust ta õõnes on — mõtles Tõnu, — mina aga kopin oma puud päevast päeva, ja ei anta mingit vastust! Seda oli raske mõista, kuna tal meelde ei tulnud, et puid leidub, mis rähnilegi jaatades ei vasta. Umbusklik nagu mõisasaks, oli selles õieti ka Prillup, ja Prillup seda umbusklikum nüüd, kus ta kinnituseks saksa umbusku oli kuulnud.
August 16, 2024
„Mäeküla piimamees“, Eduard Vilde, Tänapäev 2019, 196 lk.
Minu jaoks oli see raamat tammsaarelik, ma ei tea, kas keegi varem on niimoodi öelnud, aga minule tuli niisugune paralleel pähe. Kiusatus. Kuradi ja Jumala vahet kõlkumine, emmalt-kummalt ja igaks juhuks mõlemalt abi palumine... need Prillupi piinad olid minu jaoks tammsaarelikud.
Seda peetakse Vilde kõige küpsemaks romaaniks, see jäi ta viimaseks.
Ja see on nüüdsest ka minu lemmik Vilde teoste hulgast. Ei ole liiga pikk ja raskepärane (nagu „Mahtra sõda“) ega igav (nagu „Prohvet Maltsvet“, millel tõesti raske esimestest peatükkidest läbu künda) ega ka mitte liiga kerglane (nagu mõned ta algusaja jutud). Ning veel: olen mõelnud, et mis mind häiris näiteks „Külmale maale“ või „Mahtra sõja“ juures – see oli autori väga konkreetne võitlev agenda. Tegelased olid nagu nupukesed, mis seda agendat edasi andsid. Üsna mustvalged ja lamedad.
Aga piimamehe ja ta naise lugu on kõike muud kui mustvalge. Mida rohkem selle loo sisse vaadata, seda segasemaks läheb, mis selle või teise tegelase motivatsioon ja kas ta oli siis niiöelda must või niiöelda valge. Oli ta pahategija või omamoodi ohver.
Tunnistan üles, lugesin seda raamatut tegelikult esimest korda. Mälus on Leida Laiuse ekraniseering, filmi põhjal tundus mõisahärra tegelaskuju pigem naistemaia vanamehena, Eesti nooriku ärakasutajana. Aga raanatu teksti kaudu jõuab pärale mehe ujedus. Ta on üks äbarik vanapoiss, kel polnudki kunagi naist olnud.
Ja mis siis ikkagi juhtus? Lugesin huviga väljaandele lisatud Andrei Hvostovi järelsõna, mis jõudis järeldusele, et Mari on „femme fatale“. See on reljeefselt, sõna sõnalt kirjas, mis toimus. Pilk, kehakeel, naeratus, sõnavõnge. Niisiis, kas Mari võrgutas mõisahärra von Kremeri meelega? Ja milleks? Niisama naljaviluks?
Ja edasi... Von Kremeri arutluskäigud on lugeja ette toodud ja omal moel on need täitsa sümpaatsed, arusaadavad. Ta saab aru, et on armunud, elus esimest korda. Ta saab aru, et ta ei soovi ega saa teha midagi teiste tahte vastast, ta otsib lausa Piiblist vastust: mis on siis see, mida ta teistele pakkuda võib oma hingehädas? „Turul me oleme, vennad ja õed“, nagu laulab meil üks kuulus laul. Kas Kremer käitus ebaeetiliselt, kui ta pakkus tehingu, et kaks meest ühte naist jagada võtaks? Selle küsimuse peale võiks väitlusklubi õhtu üles ehitada.
Edasi läks pall Prillupi kätte. Karvane vanamees, kel naine hiljuti surnud ja naise noorem õde Mari hiljuti saabunud metsast, õe koha voodis ja tares ja lastekasvatuses üle võtnud. Lõbus ja metsik ja tujukas ja laisavõitu, Hvostov näiteks oma lahedas saatesõnas võrdleb Marit ta nimekaimu, lapsehoidja Mary Poppinsiga.
Ja Prillup EI olnud Marisse armunud, Prillup ei märganudki Marist midagi pidada.
Kui algavad võitlused Prillupi sees, jumalalt ja saatanalt abi küsimine, siis tulebki mu pähe mõte, et vaat see Vilde on küll Tamsaare moodi. Minu jaoks on Tammsaare kõige tugevamad lood just kiusatusest (Krõõt andis surivoodil Marile kiusatuse....)
Prillup igatahes piinles oma kiusatuses, kuni võttis vastu otsuse. Jaa. Miks mitte naist jagada. See raha on ju hää, mida piimamehe ametikoht sisse võiks tuua.
Edasi, kõige suurem mõistatus, miks alguses täiesti tehingu vastu olnud Mari siis ikkagi soostus? Ta läks mõisa, ilma Prillupile ütlemata, iseseisvalt. Miks? Ma lugesin seda kohta üle ja mõtlesin, et mis küll võis olla Mari (täpsemalt siis Vilde) mõttes. Ja vaatasin, et ka Hvostov ei suutnud seda miks-pähklit läbi hammustada. Võibolla lihtsalt „miks mitte“?
Igatahes saab Marist mõisahärra armuke, ikka rõõmus ja rõõsa, tema eluvaimu see olukord ei kahjusta. Aga Prillup on justkui hinge kuradile müünud, ta hing sattub piinadesse, ta joob aina rohkem, piimamehe amet ei toogi nii palju sisse, sest turul müümisel edukas olemiseks on vaja seda „miskit“, mille Prillup on vist ära müünud, elurõõmu... ja lõpuks kuhtub (vana)mehe keha külmas pakases.
Üks mõistatus mulle: miks sai Mari nii vihaseks, kui ta platooniline austaja Sepa-Juhan talle kosja tuli ja ta külast ära kaugele viia tahtis? Miks ta selle kohta „argpüks!“ hüüdis? Seda lehekülge lugesin viis korda ja mõtlesin, et millest ma siin nüüd aru ei saa. Ja miks Hvostov seda teemat pole puudutanud.
Loo lõpuks läheb Mari linna. Noor lastega lesk, vastu 20. sajandile. Kui mõelda sellele, et Vilde oli kõige moodsam Eesti kirjanik tol ajal, uskus väga naiste emantsipatsiooni, oli elanud siin ja seal Euroopas, siis see on väga loogiline lõpp. Natuke tuleb meelde ka Tammsaare „Kõrboja peremehe“ lõpp, mis samamoodi panustab naistele (vaatasin järele, „Kõrboja...“ on kirjutatud kuus aastat hiljem, 1922, aga ajastu tunnetus on seesama. Naiste emantsipatsioon.) Ja eks ka Leida Laius valis loo omale filmikeelde just selleks, et tugeva mõistatusliku naise lugu jutustada.
Minu jaoks oli see raamat tammsaarelik, ma ei tea, kas keegi varem on niimoodi öelnud, aga minule tuli niisugune paralleel pähe. Kiusatus. Kuradi ja Jumala vahet kõlkumine, emmalt-kummalt ja igaks juhuks mõlemalt abi palumine... need Prillupi piinad olid minu jaoks tammsaarelikud.
Seda peetakse Vilde kõige küpsemaks romaaniks, see jäi ta viimaseks.
Ja see on nüüdsest ka minu lemmik Vilde teoste hulgast. Ei ole liiga pikk ja raskepärane (nagu „Mahtra sõda“) ega igav (nagu „Prohvet Maltsvet“, millel tõesti raske esimestest peatükkidest läbu künda) ega ka mitte liiga kerglane (nagu mõned ta algusaja jutud). Ning veel: olen mõelnud, et mis mind häiris näiteks „Külmale maale“ või „Mahtra sõja“ juures – see oli autori väga konkreetne võitlev agenda. Tegelased olid nagu nupukesed, mis seda agendat edasi andsid. Üsna mustvalged ja lamedad.
Aga piimamehe ja ta naise lugu on kõike muud kui mustvalge. Mida rohkem selle loo sisse vaadata, seda segasemaks läheb, mis selle või teise tegelase motivatsioon ja kas ta oli siis niiöelda must või niiöelda valge. Oli ta pahategija või omamoodi ohver.
Tunnistan üles, lugesin seda raamatut tegelikult esimest korda. Mälus on Leida Laiuse ekraniseering, filmi põhjal tundus mõisahärra tegelaskuju pigem naistemaia vanamehena, Eesti nooriku ärakasutajana. Aga raanatu teksti kaudu jõuab pärale mehe ujedus. Ta on üks äbarik vanapoiss, kel polnudki kunagi naist olnud.
Ja mis siis ikkagi juhtus? Lugesin huviga väljaandele lisatud Andrei Hvostovi järelsõna, mis jõudis järeldusele, et Mari on „femme fatale“. See on reljeefselt, sõna sõnalt kirjas, mis toimus. Pilk, kehakeel, naeratus, sõnavõnge. Niisiis, kas Mari võrgutas mõisahärra von Kremeri meelega? Ja milleks? Niisama naljaviluks?
Ja edasi... Von Kremeri arutluskäigud on lugeja ette toodud ja omal moel on need täitsa sümpaatsed, arusaadavad. Ta saab aru, et on armunud, elus esimest korda. Ta saab aru, et ta ei soovi ega saa teha midagi teiste tahte vastast, ta otsib lausa Piiblist vastust: mis on siis see, mida ta teistele pakkuda võib oma hingehädas? „Turul me oleme, vennad ja õed“, nagu laulab meil üks kuulus laul. Kas Kremer käitus ebaeetiliselt, kui ta pakkus tehingu, et kaks meest ühte naist jagada võtaks? Selle küsimuse peale võiks väitlusklubi õhtu üles ehitada.
Edasi läks pall Prillupi kätte. Karvane vanamees, kel naine hiljuti surnud ja naise noorem õde Mari hiljuti saabunud metsast, õe koha voodis ja tares ja lastekasvatuses üle võtnud. Lõbus ja metsik ja tujukas ja laisavõitu, Hvostov näiteks oma lahedas saatesõnas võrdleb Marit ta nimekaimu, lapsehoidja Mary Poppinsiga.
Ja Prillup EI olnud Marisse armunud, Prillup ei märganudki Marist midagi pidada.
Kui algavad võitlused Prillupi sees, jumalalt ja saatanalt abi küsimine, siis tulebki mu pähe mõte, et vaat see Vilde on küll Tamsaare moodi. Minu jaoks on Tammsaare kõige tugevamad lood just kiusatusest (Krõõt andis surivoodil Marile kiusatuse....)
Prillup igatahes piinles oma kiusatuses, kuni võttis vastu otsuse. Jaa. Miks mitte naist jagada. See raha on ju hää, mida piimamehe ametikoht sisse võiks tuua.
Edasi, kõige suurem mõistatus, miks alguses täiesti tehingu vastu olnud Mari siis ikkagi soostus? Ta läks mõisa, ilma Prillupile ütlemata, iseseisvalt. Miks? Ma lugesin seda kohta üle ja mõtlesin, et mis küll võis olla Mari (täpsemalt siis Vilde) mõttes. Ja vaatasin, et ka Hvostov ei suutnud seda miks-pähklit läbi hammustada. Võibolla lihtsalt „miks mitte“?
Igatahes saab Marist mõisahärra armuke, ikka rõõmus ja rõõsa, tema eluvaimu see olukord ei kahjusta. Aga Prillup on justkui hinge kuradile müünud, ta hing sattub piinadesse, ta joob aina rohkem, piimamehe amet ei toogi nii palju sisse, sest turul müümisel edukas olemiseks on vaja seda „miskit“, mille Prillup on vist ära müünud, elurõõmu... ja lõpuks kuhtub (vana)mehe keha külmas pakases.
Üks mõistatus mulle: miks sai Mari nii vihaseks, kui ta platooniline austaja Sepa-Juhan talle kosja tuli ja ta külast ära kaugele viia tahtis? Miks ta selle kohta „argpüks!“ hüüdis? Seda lehekülge lugesin viis korda ja mõtlesin, et millest ma siin nüüd aru ei saa. Ja miks Hvostov seda teemat pole puudutanud.
Loo lõpuks läheb Mari linna. Noor lastega lesk, vastu 20. sajandile. Kui mõelda sellele, et Vilde oli kõige moodsam Eesti kirjanik tol ajal, uskus väga naiste emantsipatsiooni, oli elanud siin ja seal Euroopas, siis see on väga loogiline lõpp. Natuke tuleb meelde ka Tammsaare „Kõrboja peremehe“ lõpp, mis samamoodi panustab naistele (vaatasin järele, „Kõrboja...“ on kirjutatud kuus aastat hiljem, 1922, aga ajastu tunnetus on seesama. Naiste emantsipatsioon.) Ja eks ka Leida Laius valis loo omale filmikeelde just selleks, et tugeva mõistatusliku naise lugu jutustada.
August 7, 2020
Ma lugesin selle raamatu lõpuks läbi - teadupärast on see ainus raamat mu elus, mille ma pooleli olen jätnud. Üllatus oli suur, sest tegu oli üsna võimsa lugemisega - ma ei olnud 11. klassis tõesti selleks raamatuks piisavalt küps ja ma olen üsna veendunud, et minusuguseid oli veel. Miks just see Vilde teos kohustuslik kirjandus juhtus olema? Muidu igati suur tervitus mu ägedale kirjanduse õpetajale Krista Sepale, aga võimaluse korral küsin talt seda kindlasti.
Aga raamat ise - milline keel! Tõeline suurteos. Mõned kohad kirjutasin endale lausa välja. Peegel 20. sajandi alguse elukorraldusse, naise rolli ühiskonnas ja perekonnas, mehe taagaga sealjuures. Lõpp oli üllatav, põhjamaisele kirjandusele omane muserdatus sai ägeda lõpu. Mari tegi end ise vabaks, muidugi saatuse abiga, aga siiski. Ta otsustas olla varblane, mitte kanaarilind, ja see kujund kummitab mind veel tõenäoliselt kaua.
Viis tärni jäi mul andmata ehk sellepärast, et inimlikust huvist oleksin tahtnud rohkem lugeda ka teose vältel Mari peas toimuvast. Tõenäoliselt võib arvata, et Vilde ei olnud lihtsalt mehena suuteline seda avama ja püsis oma liistude juures, mis on ju mõistetav.
Hea meel, et selle raamatu lõpuks ette võtsin. Võibolla peaks sagedamini raamatuid pooleli jätma, aga ainult ühel tingimusel - 10 aasta pärast tuleb uuesti proovida.
Aga raamat ise - milline keel! Tõeline suurteos. Mõned kohad kirjutasin endale lausa välja. Peegel 20. sajandi alguse elukorraldusse, naise rolli ühiskonnas ja perekonnas, mehe taagaga sealjuures. Lõpp oli üllatav, põhjamaisele kirjandusele omane muserdatus sai ägeda lõpu. Mari tegi end ise vabaks, muidugi saatuse abiga, aga siiski. Ta otsustas olla varblane, mitte kanaarilind, ja see kujund kummitab mind veel tõenäoliselt kaua.
Viis tärni jäi mul andmata ehk sellepärast, et inimlikust huvist oleksin tahtnud rohkem lugeda ka teose vältel Mari peas toimuvast. Tõenäoliselt võib arvata, et Vilde ei olnud lihtsalt mehena suuteline seda avama ja püsis oma liistude juures, mis on ju mõistetav.
Hea meel, et selle raamatu lõpuks ette võtsin. Võibolla peaks sagedamini raamatuid pooleli jätma, aga ainult ühel tingimusel - 10 aasta pärast tuleb uuesti proovida.
November 15, 2025
Mäeküla piimamees oli eestlaslikult masendav ja kuiv lugemine.
Esialgu valmistasid vanaaegne keel ja Vilde pikad kirjeldused raskusi lugemisel, aga mida aeg edasi, seda rohkem harjusin autori kirjastiiliga ja suutsin vabamalt lugeda, laskmata end võõrastest sõnadest häirida. Keele osas pean mainima ka, et ju siis saksa keele oskus oli tollal eeldatud. Ma ei huvitunud raamatust piisavalt, et välja uurida, mida need mõisahärra laused tähendasid – või kui ma teeskleks, et tegin seda eesmärgipäraselt, siis panin end lihtsa talupojast eestlase rolli. Tundsin end päris lollina küll.
Kuigi mul oli raske mõista isegi põhitegelaskujusid, sest neile viidati tihti eri nimedega, siis üldjoontes oli süžee huvitav; teostusest jäi minu jaoks lihtsalt vajaka. Kui ma peaksin selle raamatu ühe lausega kokku võtma, siis raamatus on ainult rahulolematud, arad mehed – joodikud kah veel pealekaupa – ning üks isepäine õige eesti naine. Naisena sain Mari üle uhke olla. Kõik teised said mida nad soovisid, mis pakkus veidi rahuldust pärast vaevarikast lugemist.
Üritasin seda juba tegelikult aastaid tagasi gümnaasiumi ajal lugeda kui avastasin selle koduriiulilt ja lootsin sellest kiiret lugemist, aga ei suutnud esimest peatükkigi lõpetada. Nüüd need 221 lehte hiljem, ei saa ma just öelda, et ma millestki ilma oleks jäänud. Võin nüüd end vähemasti uhkelt tunda, et närisin sest läbi.
P. S. Aitäh Mäeküla piimamees, sain nüüd lõpuks aru miks öeldakse, et viimane on hapupiimane. Päris loogiline ju.
Esialgu valmistasid vanaaegne keel ja Vilde pikad kirjeldused raskusi lugemisel, aga mida aeg edasi, seda rohkem harjusin autori kirjastiiliga ja suutsin vabamalt lugeda, laskmata end võõrastest sõnadest häirida. Keele osas pean mainima ka, et ju siis saksa keele oskus oli tollal eeldatud. Ma ei huvitunud raamatust piisavalt, et välja uurida, mida need mõisahärra laused tähendasid – või kui ma teeskleks, et tegin seda eesmärgipäraselt, siis panin end lihtsa talupojast eestlase rolli. Tundsin end päris lollina küll.
Kuigi mul oli raske mõista isegi põhitegelaskujusid, sest neile viidati tihti eri nimedega, siis üldjoontes oli süžee huvitav; teostusest jäi minu jaoks lihtsalt vajaka. Kui ma peaksin selle raamatu ühe lausega kokku võtma, siis raamatus on ainult rahulolematud, arad mehed – joodikud kah veel pealekaupa – ning üks isepäine õige eesti naine. Naisena sain Mari üle uhke olla. Kõik teised said mida nad soovisid, mis pakkus veidi rahuldust pärast vaevarikast lugemist.
Üritasin seda juba tegelikult aastaid tagasi gümnaasiumi ajal lugeda kui avastasin selle koduriiulilt ja lootsin sellest kiiret lugemist, aga ei suutnud esimest peatükkigi lõpetada. Nüüd need 221 lehte hiljem, ei saa ma just öelda, et ma millestki ilma oleks jäänud. Võin nüüd end vähemasti uhkelt tunda, et närisin sest läbi.
P. S. Aitäh Mäeküla piimamees, sain nüüd lõpuks aru miks öeldakse, et viimane on hapupiimane. Päris loogiline ju.
May 21, 2023
See on hoopis teistsuguse kirjakeelega romaan kui Vilde triloogia raamatud. Laused on palju pikemad, põimitumad, rohkem “mõistukõnet”. See alguses isegi valmistas väikse pettumuse, kuid lõpuks harjus ära ja meeldis. See hea lobe Vilde jutustamisoskus, mis iga peatüki lõpus viskab teemapöörde, ja sunnib sind kohe uue peatükiga alustama. Lugu ise muidugi jälle põnev ja ütleks ka, et hea lõpuga. Loo peategelaseks on võimas naine, kusjuures ta ei ole loos üldse justkui esiplaanil. Kuna selles loos - erinevalt triloogiast - on dokumentalistikast loobutud, on tekst tihedam, ei eksita “kõrvalradadele”, romaan lühem. Seetõttu hindan seda päris kõrgelt.
December 29, 2024
"Mäeküla piimamehe" lugesin korra läbi keskkooli ajal, aga tuli tahtmine uuesti kätte võtta ja läbi lugeda. Meeldis ta mulle keskkooli ajal, meeldis ja nüüd. Olgu, algus on tal veidike veider, kirjeldades kuidas mõisnik jalutama läheb ja see ümbruskonna kirjeldus on veidi aeglane lugeda. Samas positiivne in Eesti keele kasutus, mis mulle väga meeldis.
Üldiselt on see raamat ja ka "Raudsed käed" mu lemmikud Vilde teostest.
Soovitan lugeda mõlemat 😊
Üldiselt on see raamat ja ka "Raudsed käed" mu lemmikud Vilde teostest.
Soovitan lugeda mõlemat 😊
October 7, 2020
vildele omaselt väga masendav teos, mees püüab vägisi oma naist l.itsiks müüa. näidanuks nagu, et vana talurahva seas puudus eetika üleüldse ja elu oli ikka nii kehv, et oldi ka väga koledateks tegudeks valmis.
November 26, 2018
Ughhhhh!!!
January 30, 2024
Slay Mari.
Väga reaalne ja usutav kuid kipub lugedes vahel igavaks
Väga reaalne ja usutav kuid kipub lugedes vahel igavaks
February 18, 2024
Igavavõitu ja kuu aja pärast sellest raamatust palju ei mäleta ilmselt
February 19, 2025
Klassika, mida seni olin filmist näinud. Ja nüüd lähen vaatan teatris ka ära. Vaatemängu nimi on "Kirjanduslik kohtupidamine" ja Vilde romaanist saab süüdistusakt.
April 14, 2025
Igaühest ei saa ikka ärimeest
November 8, 2025
Koige halvem raamat terves maailmas. Uks page kolm minutit mitte sittagi ei saanud aru
November 29, 2025
kohutav.
April 18, 2022
2021 suve mina arvamus:
Mulle meeldis see raamat, kuid ta oli üpris segane. Mulle meeldis Mari kaitumine. Tema vastuhakk meestele.
Prillup oli minu arust norgahibgeline. Tema maja peremees oli Mari. Raamat naitas mida voib inimestega teha armukadedus. (kadedus yleyldse ka)
Marit näidati raamatus kurjana, kuid arvan, et ta oli sama vaba kui peategelane “Libahundis”.
Mulle meeldis see raamat, kuid ta oli üpris segane. Mulle meeldis Mari kaitumine. Tema vastuhakk meestele.
Prillup oli minu arust norgahibgeline. Tema maja peremees oli Mari. Raamat naitas mida voib inimestega teha armukadedus. (kadedus yleyldse ka)
Marit näidati raamatus kurjana, kuid arvan, et ta oli sama vaba kui peategelane “Libahundis”.
December 29, 2023
Seda raamatut alustasin Eestis, reisiks laadisin alla e-väljaande ja jätkasin lugemist lennukis, lõpetasin loo Türgi päikese all lamamistoolil. Milline lõpp. Ei suutnud käest panna ja lugu kummitab siiani.
January 29, 2017
Üllatavalt rikas keelekasutus ja intriigi võib vabalt tuua tänapäeva ühiskonda.
June 17, 2024
Väga raske lugemine ja kahjuks minu hinnangul igav.
Displaying 1 - 28 of 28 reviews