Geography and the Art of Life

by Edmunds Valdemars Bunkše

In Geography and the Art of Life , geographer Edmunds Bunkse fuses the exterior landscape of his life with wrenching, and poetic, impressions of his World War II childhood to create a stunning narrative that explores an intimate geosophy ―the humanistic geography of place, heart, subjective, expressive, and literary evocations of the individual's place in the world―this unique work illuminates major themes in geography and history through autobiography. As a child of war and exile, Bunkse writes, he had to develop an early awareness of the meanings of home and homelessness. Born in Latvia in 1935, he and his family first evaded deportation to Siberia in 1941. In 1944 they fled by sea ahead of advancing Soviet troops―and certain deportation to Siberia. Upon landing in Gdansk, they were imprisoned in a German labor camp. In flight once more at war's end, the family was settled in a displaced-persons camp in Lubeck before finally emigrating to America in 1950. During this sojourn, Bunkse lived in the shadow of communism and nazism; he drifted dreamily on a raft in the Baltic sea; and he cowered by the road, a boy on a mission to fish in a nearby stream, waiting for the terrifying thunder of German tanks to pass. These and other haunting memories give exceptional power to the author's exploration of humanistic geography. Weaving autobiography together with classic works in geography, literature, and art, Bunkse explores such fundamental concepts as home, road, place, and landscape in light of his own remarkable experiences in the world. An original contribution to the study of geography, Geography and the Art of Life is also a compelling human story of impossible departures and unexpected arrivals.

Hardcover

First published March 17, 2004

Reviews

[Inga Pizāne · Rating 4 out of 5]

Grāmata, kas ļoti daudz man lika padomāt par vietām un to nozīmi dzīvē. Par vietām, kur jūtos/jutos labi, par vietām, kur jūtos/jutos kā mājās un kur ne. Par vietām, kur esmu dzīvojusi un kas man tajās ir bijis svarīgs. Ko es par tām atceros: ainava, apkārtne, sajūtas. Ko es dodu vietai un ko tā dod man, ko mēs atceramies un aizmirstam par vietām. Grāmata par cilvēka vietas sajūtu. Skaists atklājums.

[Kaur · Rating 1 out of 5]

Maria ütles "Läti Mikita". Hea võrdlus. Nii et kui Mikita ei meeldi (ja mulle üldse ei meeldi), siis ei tasu ka seda raamatut kätte võtta.

Kuid Bunkšel on arrogantsi veel mitu kraadi rohkem kui Mikital. Iseendast saab kirjutada ka nii, et autor ei tunduks ennasttäis maailmanabana.

[Aimi Tedresalu · Rating 5 out of 5]

Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest

Essee inimese ja maastiku suhtest aegruumi võtmes

Edmunds Valdemars Bunkše teose “Geograafia ja elamise kunst” ainetel

Alguses oli loodus vaid tühi ja paljas algmaterjal. Siis loodi kultuur ja nõnda sündis maastik, mis hõlmab endas erinevaid aegruume nii geograafilises kui ka sümbolistlikus tähenduses. Tuttav maastik loob aegruumiga turvalise suhte. Lapsepõlvemaastikud süübivad meie meeltesse killukestena, pakkudes samastumisrõõmu sama geograafilise ja/või ajalise ruumi kogemusega kaaskondsetele.

Ka kõige õnnelikum lapsepõlv on trauma, mille haavad valutavad läbi elu. Olulise meeltemaastiku vägivaldne katke(sta)mine viib inimese konkreetsest ruumist tühjusesse, staatilisest objektist dünaamilisse protsessi ehk teelolekuni uue aegruumi poole. Võõras maastik ei paku turvatunnet, vaid mõjub ohtliku ja ängistavana.

Nii-öelda “oma ruumi” loomine suurema ruumi sees iseloomustab inimloomust hällist hauani, varieerudes sõltuvalt konkreetsete isendite kulgemisloost. Lapsed ehitavad endale salapaigana onni või telgi, millega üldisest ruumist distantseeruda. Pimedas metsas pakub laagrilõke soojust ja turvatunnet. Indiviid võib ka näiliselt ebaturvalisest geograafilisest ruumist luua nii oma füüsiliste kui ka vaimsete pingutuste najal midagi, mis ümbritseva keskkonnaga suhestudes moodustab hoopis turvalise sadama, laskmata end tahtlikult või tahtmata häirida selle illusoorsusest.

Kui on tekkinud “ruumiline tühjus” ehk harjumuspärast ruumi enam ei ole, kantakse sellele iseloomulikud tunnused üle uude olevikuruumi. Paguluskeerisesse kistud loovad oma saarekesed, mis kätkevad endas katset jätkata vägivaldset katkestatud loomulikku suhet maastiku ja indiviidi vahel. Kanada metsadesse rajatud väliseesti Kotkajärve laagris kohisevatest puudest ja kodumaa mustast mullast saavad sümbolid, mille läbi kaotatud geograafilist ruumi uues ajas tunnetada.
Et ajul kulub olemasoleva ruumikaardi ümbertöötlemiseks aega ja inimmälule on iseloomulik mälupiltide valikuline selekteerimine, võib tekkida “ruumilise tühjuse” käigus nihkes maailmataju. Inimese suhe taasloodud sümboolse ruumiga võib kujuneda teadlikult või tahtmatult idealistlikuks või rõhutatult positiivseks. Samuti võib indiviid hoolimata uue konkreetse ruumi olemasolust jäädagi “teele”, otsima mälusoppidesse jäänud kaotsiläinud aegruumi või selle ideaalsemat vastet. Seega lisandub inimese ja maastiku suhte füüsilisele dimensioonile ka piiritlemata, vaimne mõõde. Olemasolevas geograafilises ruumis võimenduvad negatiivsed sümbolid (pimedus, vihm, soine maastik) vastanduvad mäluruumi piltidele päikeselistest lapsepõlvesuvedest. Lõpuks ihaldatud Püha Graali leidmine ei pruugi aga tingimata tähendada, et see ka kujutletule vastab. Seega võib selline vaimne mõõde tihtipeale jääda domineerima ka füüsilise dimensiooni taas kättesaadavaks muutumisel, nii et inimene eelistab reaalselt olemasolevasse ruumi naasmisele omaloodud mittefüüsilist aegruumi. Sellise aegruumi korral jääb alati kummitama ka oht, et reaalset maastikku tajutakse olemasoleva kujutluspildi küüsis olles suletud meeltega, jättes end ilma kogemusest haarata maastiku nüansse.

Inimlikku traagikat kõrvale jättes pakuvad just pagulus ja ränne külluslikku ainest inimese ja maastiku suhte uurimiseks ning selle olulisuse kinnitamiseks.

[Laçin Tutalar · Rating 5 out of 5]

There is a brief, wonderful, sharp and honest discussion of Bachelard’s work on home in this book. It has been a delight to read and immerse oneself in that.

[Ruta Juzulenaite · Rating 2 out of 5]

pluss points for the memories of post- war childhood. All what continues is but a defragmenting and paralysing lense of trauma through which the world is viewed.

[Maria Helen · Rating 3 out of 5]

Edmunds Valdemars Bunkše on Läti oma Valdur Mikita. Kasutab samu tehnikaid, et paigamüstikat luua. Veidi luulelisem, õrnem ja isiklikum lähenemine kui Eesti autoril. Hädad on aga samad, mis Mikita projektil - täiesti ebakoherentne stiil, ebaõnnestunud võrdlused ja kohati häiriv rahvusromantilisus. Sellest hoolimata oli liigutav lugemine eksiili sunnitud inimese elust, kes peale aastakümneid tagasi koduriiki saabub ja kelle jaoks paradiisimaad enam selleks hetkeks olemas ei ole.. või polegi tegelikult kunagi olnud? Äratundmishetki oli ja õnnestunud ka mõttekäike, üldjoontes ei moodustanud aga raamat tervikut ja ei saanudki lõpuks aru, mida tähendab tema jaoks kultuurigeograafia ja mida ta koduks peab.

[Christian · Rating 5 out of 5]

Written by a professor of mine, this book fuses geography with memoir. A deeply personal experience of place, landscape, and displacement.