Hunt: rahvusloom. Hingeloom. Kiskja

by Väike Myy, Epp Petrone (Editor)

Raamatu autor on huntide poole tõmmet tundnud lapseeast saati, ta on aastaid, isegi aastakümneid hunditeemat uurinud ja tal on elu jooksul olnud mitu hundi-koera hübriidi.

Nende kaante vahel saavad kokku tõestisündinud loomalood, ajalugu, müüdid ja hüpoteesid. Lisaks autorile saavad sõna ka teised "hundiinimesed": nii need, kes on kodus hunte pidanud kui ka need, kes tunnevad tõmmet hundiväe poole.

134 pages, Paperback

Published January 1, 2022

Reviews

[Aet Altement · Rating 2 out of 5]

Valisin raamatu sellepärast, et hunt tundub salapärane, hoiab inimestest üldiselt eemale, on pisut justkui müütiline, aga samas paras paharet, kui vaadata, kui palju nad on viimasel ajal lambaid ja koeri maha murdnud. Kaanepilt oli ka selline naljakalt nunnu.
Raamatust saab lugeda huntidest tänapäeva Eestis, mis on kokku pandud erinevatest materjalidest. Ma olen nii palju erinevaid lugusid ja artikleid huntidest lugenud, et ausalt öeldes ei saa enam aru, millal hunt on ohtlik ja millal mitte. Saan aru, et parem on tema teelt eemale hoida, siis on hästi.
Pisut libahuntidest ja lükantroopiast, mis oleks täiesti huvitav teema, aga sellest väga palju juttu ei tehtud.
Hingeloom. Teema, mille kohta ma ei oska kaasa rääkida, aga huvitav oli see, et kellel hunt hingeloomaks, ei taha päris elus hundiga kohtuda või pole iial hunti näinud. Sellest osast meeldisid mulle hundiluust ehted.
Päris elu hundikogemused, selline natuke hirmus, kus pimedas talveõhtus hundid uluvad või vaikselt kõrval jalutavad.
Kogu raamatu juures oli lõpp parim osa. Lugu huntkoerast Rokist, kes alguses kuidagi sõna ei tahtnud kuulda. Kuidas teda tundma õpiti ja kuidas ta lõpuks ka endale kuuletuma saadi. Hästi tore ja südamlik lugu. Meeldis ka see, et autor hoiatas, et ärge parem võtke sellist looma, millised ohud sellega kaasnevad. Samas sai omanik endale väga hea sõbra ja kaaslase aastateks. Roki sai ka poja, kuid sellest ei saanud samasugust tegelast, nägi rohkem koera moodi välja ja ka iseloom oli hoopis midagi muud.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Kõik hundist, sekka ka huntkoerast. Mis elu hundid elavad ja milline on karja hierarhia. Kas, millal ja millist hunti karta. Hundid meie ja teiste rahvaste pärimuses. Milline on hundi elu tänases Eestis. Lisaks autori enda kokkupuuted huntidega. Ja muidugi isiklik huntkoer Roki. Ah jaa, teiste hundikogemused niisamuti.

Minu üks läbi aegade (ma ei tea, kust see pärit on) lemmikmõisteid-väljendeid on hunditund. Kuna ma lugesin seda raamatut pika perioodi jooksul, siis jäin praegu mõtlema, et kas seda siin mainitud oli... Hundi päev oli küll, 22. detsember. Igatahes hunditund on üks karm aeg öö ja hommiku vahel, mil kõik emotsioonid on võimendunud ja värvid liiga kirkad. Enamasti me õnneks sel ajal magame, see hoiab palju jama ära :)

Kui sa pole just kogu elu huntide uurimisega tegelenud, siis põnevat informatsiooni leiab siit kamaluga. Mõtteainet niisamuti. Sest meedias loetu põhjal jääb huntidega seoses kõlama kõik paha, nii paha. Aga miks see nii on, kuidas on selle pahani jõutud, sellest on juttu väga harva. Kui üldse. Raamatu on suisa öeldud, et kui poleks hunte, poleks ka jäneseid. Looduses on üldiselt päris kena tasakaal, kui hoolega vaadata. Miks tasakaal paigast kipub minema... njah.

Kasulik vihje neile, kelle õuele metsakutsud kangesti trügivad - hundid pidavat kartma nööril kuivavat pesu.

[Ylle Solovjova · Rating 5 out of 5]

Huntidest on tegelikult palju kirjutatud. Miks ma arvan, et võiksin midagi uut ütelda? Aga sel lihtsal põhjusel, et iga raamat, iga artikkel või vana ürik kannab autori suhtumist. Kes kirjutab hoiatavalt, kes ülistavalt, aga hunt – ta ongi lihtsalt hunt. Ta elab metsas oma eraviisilist hundielu, millest meil pole aimugi. Ning nagu ma ikka armastan ütelda, vajab metsakutsa inimese kaitset rohkem kui siilid ja konnad.

Kogu huntide hävitamise kampaania rajaneb täiesti valedel alustel ning hundijaht on tänapäevasel kujul hoopis inimlooma järelemõtlematu ja arutu hävitustöö. Selle tagajärjel mitte ei vähene hundikahju talunike karjades, vaid suureneb. Järjekindlalt hävib hundikarja moraal, allesjäänud isendid pätistuvad. Miks? Vaat seda ma ei ütle, otsige ise raamatu lehekülgedelt.

Peamine eesmärk seda raamatut kirjutades oli just see, et kogu tark jutt oleks peidetud kergesti loetavasse teksti ja jääks lugejale justkui märkamatuks. Rääkisin lihtsalt lugu huntidest (aga ka hundiverd koertest ja hundilegendidest). Soovisin kirja panna lihtsad lood, mis ei annaks aimu kogu tehtud tööst.

[Meelike Eenpuu-Villup · Rating 5 out of 5]

Väga põnev raamat huntide ja koerte ja huntkoerte huvilistele. Mina ise olen alati hunte kartnud: kasvasin maal, mets oli lähedal ja metsas käies oli alati julge, sest teadsin: õnneks hunte ei ole. Ei ole siiani, aga karusid tuleb uksest ja aknast ja ma Eestis käies ei julge enam üldse kuskil niisama ringi hängida.

Raamatust saab teada , millal on hundid kõige ohtlikumad ja seda, kui targad nad ikkagi on. Lisaks räägivad oma kogemusi inimesed, kellele hunt hingeloom on ja kes neid kas päriselus, rännakutel või unes korduvalt on näinud. Ka saab teada, et hunt metsas sööb ikka toores tliha, vajadusel ka marju. Keedetud kartul ja maitsev lihapraad ei ole huntkoertele ega huntide kõhule hea.

Mõtted raamatust: Kunagi tuleb meil oma lemmikutega hüvasti jätta, olgu nad nii armsad kui tahes. Inimese kohus on mitte põhjustada asjatuid piinu. Me oleme neile võlgu vaevadeta lahkumise, kui nad enam ei jaksa… (ma hoian praegu just sugulase koera ja no ei ole ise veel kindel, kas koeravõtuks ikka valmis olen. Ja siis veel see teadmine ka… et kuidas ma suudaks hüvasti jätta, kui peab… )

Küll aga armastas Roki musta leiba, nagu tõeline libahunt (nii armas lause)

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

See raamat on mosaiikne. Algab nagu ilukirjandus, ühe hundi siia ilma tulekuga, siis tulevad loomapidamise-lood (jah, autor on kodus pidanud hunti, õigemini poolhunti-poolkoera), vahepeal tuleb sisse kõrvaltegelasi, kellel oma hundikasvatamise lood jutustada, siis tutvustatakse hunti Eesti ajaloos ja kultuuris, aga ka teiste rahvaste pärimuses... Muidugi tulevad libahundijutud, isegi olukord, kus autor kirjeldab, mida võiks tunda inimene, kes hakkab hundiks muutuma, see on päris psühhedeeliline ja ootamatu teemapööre.
Ühesõnaga, siin on kõike võimalikku hundilist ja hundilikku, nii et raamatu žanri on võimatu määratleda.
Ma olin ise raamatu toimetaja ning minu idee oli tuua sisse teised hundiinimesed. Minu meelest see elavdas pilti.
Ka mina olen hundiinimene. Ma olen kunagi Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste juures väeloomade kursusel käinud. Olen ka Fred Jüssiga väeloomadest kõnelnud. Ja mäletan, kuidas Fred ütles, et tema arusaamist pidi ei tohi oma väeloomakogemusi avalikult teistega jagada, see on midagi sellist, mis on sinu ja su väe vaheline asi.
Tegelikult ongi tunne, et ega Väike Myy ka kõike hinge tagant ära pole rääkinud.
Ja on ka tunne, et ega ma päris lõpuni sellest aru saagi, kust mina tean, et ma hundiinimene olen. Ainus fakt on see, et juba lapsena nägin unes hunte. Ei ole ma niimoodi näinud unes karu, põtra, rebast... aga miskipärast tean ma hundihuvilisi palju rohkem kui neid teiste loomade huvilisi. Kas üks hõim hoiab kokku? Kes teab...
Aga pärast neid unesid tuleb tegelikult tükk tühja maad, enne kui tuleb reaalne hunt. Ulgumised metsas me maamaja lähistel. Sõber-lambapidaja lood lammste murdmisest.
Miks ei vähene hundikahju talunike karjades, sellestki jutustab Väikese Myy raamat.
...Jah, mulle meeldivad hundid, isegi kui neid viimasel ajal paljudes pattudes süüdistatakse. Nemad kõnnivad oma teed ja ajavad oma asju, on omal moel müstilised... nagu ka see raamat.